Andidest
Kõik head annid ja õnnistused, millest rõõmu tunneme, on pärit üksnes Temalt. Me oleme tema armu ja maiste andide haldajad. Kõige väiksemat talenti ja kõige tagasihoidlikumat teenistust saab pakkuda Jeesusele kui pühitsetud andi ja Tema esitab seda oma teenete meeldiva lõhnaga koos Isale. Kui parim, mis meil on, on esitatud armastuses Jumala vastu ja siira südamega, palavast igatsusest teenida Jeesust, on and täielikult vastuvõetav. Igaüks saab koguda varandust taevasse. Kõigil on võimalik “saada rikkaks headelt tegudelt, olla lahke ja helde käega, talletades enesele vara heaks aluskiviks tuleviku tarvis, et haarata kinni tõelisest elust”. (1Tm 6:18.19) EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Lõikus oleneb külvamisest
Tähendamissõnas seemne külvamisest õpetatakse heldekäelisust nii vaimulikes kui ka ajalikes asjades. Issand ütleb: “Õndsad olete teie, külvajad kõigi vete ääres.” (Js 32:20) “Kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti.” (2Kr 9:6) Kõigi vete äärde külvamine tähendab Jumala andide pidevat väljavalamist. See tähendab andmist alati, kui Jumala töö või inimkonna puudused meie abikätt vajavad. See ei põhjusta vaesust.
“Kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti.” Seemet ära visates paljundab külvaja seda. Samamoodi on nendega, kes jagavad ustavalt Jumala ande. Nad suurendavad andes oma õnnistusi. Jumal on tõotanud küllust, et nad saaksid jätkuvalt anda. “Andke, ja teile antakse – hea, tihedaks vajutatud, raputatud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe.” (Lk 6:38) EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Imeväärset ohvrit vaadeldes
Oo, vaadelgem seda imeväärset ohvrit, mis on meie eest toodud! Püüdkem hinnata seda tööd ja energiat, mida taevas eksinu õigele teele pööramiseks ja isakoju tagasitoomiseks kulutab. Tugevamat motiivi ega võimsamaid abinõusid poleks eales rakendada saanudki; kõiki piire ületav tasu õiguse tegemise eest, taeva nautimine, inglite seltskond, Jumala ja tema Poja armastus ja suhtlemine ka teiste taevaste olevustega, kõigi meie võimete arendamine läbi igaviku aegade – kas ei õhuta ja julgusta see meid oma armastavast südamest tulenevat teenistust Loojale ja Lunastajale pühendama! Ja teisest küljest, Jumala kohtuotsus patule, vältimatu karistus, meie iseloomu laostumine ja lõplik häving – kõik see on Jumala Sõnas esile toodud, et meid hoiatada Saatana teenimise eest.
Kas me ei hinda siis Jumala armu? Mida enamat oleks ta saanud teha? Võtkem õige positsioon suhtumisel temasse, kes on meid imeteldava armastusega armastanud. Kasutagem enda heaks vahendeid, mis meile on valmistatud, et saaksime tema sarnaseks, et taastataks suhtlemine inglitega, kooskõla ja osadus Isa ja Pojaga. EGW “Tee Kristuse juurde”
Uus elu
Iga kord, kui keegi pöördub ja õpib armastama Jumalat ning pidama Tema käske, täitub Jumala tõotus: “Ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu!” (Hs 36:26)
Muutus inimsüdames, inimese iseloomu ümberkujunemine on ime, mis kõneleb Päästjast. Igapäevane elu Kristuses on suur ime. Tõend, mis peab kaasnema alati Jumala Sõna kuulutamisega, on Püha Vaimu ligiolu. Tema annab sõnale uuestisünnitava väe. Nii tunnistab Jumal maailmale oma Poja jumalikkusest. EGW “Ajastute igatsus”
Alistuv meelsus
Ketsemani aias palvetas Kristus oma Isa poole sõnadega: “Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust.” Karikas, mis näis Tema hingele nii kibedana ja mida Ta soovis, et see Temast mööda läheks, oli maailma patu tagajärjel Jumalast eraldatuse karikas. Tema, kes oli täiuslikult veatu ja süütu, sai Jumala ees süüdlaseks, et süüdlased võiksid saada andeks ja seista Jumala ees süütuna. Kui Ta oli kindel, et maailma ei saa päästa muud moodi kui Tema ohvri kaudu, ütles Ta: “Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!”
Alistuv meelsus, mida ilmutas Kristus Jumala poole palvetades, on Jumalale vastuvõetav meelsus. Tundku hing oma puudust, abitust, tühisust. Olgu kogu energia suunatud tõsisesse abipalvesse ja abi saabub. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Kristuse õpetus
Kristus rõhutas oma maapealse teenistuse ajal hingamispäeva pühitsemise kohustust. Kogu oma õpetuses suhtus Ta lugupidavalt seadusse, mille Ta ise oli andnud. Tema ajal oli hingamispäeva pidamine juba nii alla käinud, et see peegeldas pigem isekate ja meelevaldsete inimeste iseloomu, kui et Jumala oma. Kristus hülgas selle väära õpetuse, millega need, kes väitsid end tundvat Jumalat, andsid Jumalast vale pildi. Kuigi variserid Jeesust selle pärast halastamatult vaenasid, ei kohandunud Jeesus isegi väliselt nende nõuetega, vaid jätkas julgelt hingamispäeva pidamist Jumala käsu kohaselt.
Keeles, mida pole võimalik valesti mõista, tunnistas Jeesus oma suhtumist Jumala käsuõpetusse: “Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama,” ütles Ta. “Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Tõesti, ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud. Seda, kes iganes nendest käskudest ka kõige pisema tühistab ja teisi sedasama tegema õpetab, hüütakse kõige pisemaks taevariigis. Kes aga selle järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis. (Mt 5: 17-19) EGW “Prohvetid ja kuningad”