Rada, mille Kristus on märgistanud
Kristlik elu tähendab enamat, kui paljud arvavad. See ei koosne tervenisti tasadusest, kannatlikkusest, alandlikkusest ja lahkusest. Need omadused on olulised, kuid vaja on ka julgust, jõudu, energiat ja sihikindlust. Rada, mille Kristus on ära märgistanud, on kitsas enesesalgamise rada. Sellele rajale astumiseks ning läbi raskuste ja probleemide edasi tungimiseks on vaja inimesi, kes pole nõrgukesed.
Vaja on visasid inimesi, inimesi, kes ei oota, et nende tee tasaseks tehakse ja kõik takistused kõrvaldatakse, inimesi, kes innustavad värske agarusega rõhutud tööliste nõrgenevaid jõupingutusi, inimesi, kelle süda on kristlikust armastusest soe ja kelle käed on tugevad tegema Meistri tööd. EGW “Tervise teenistuses”
Vaimulik jõud
Süda, mis võtab vastu Jumala Sõna, ei sarnane kuivaks auravale veeloigule või katkisele anumale, kust valgub välja väärtuslik vesi. See on nagu mägijõgi, mis saab oma vee püsivalt voolavaist allikaist, mille karastav kärestikulises sängis vulisev vesi kosutab väsinuid, jõuetuid ja koormatuid. See on nagu jõgi, mis pidevalt voolab ja eespool järjest sügavamaks ja laiemaks muutub, kuni eluandev vool valgub üle maa. Jõgi, mis voolab jõesängis oma teed, kingib maale roheluse ja viljakuse. Jõekallastel on rohigi erkrohelisem, puukroonid lokkavamad ning lillekirevus rikkalikum. Paikkonnas, kus maa on päikese põletavast palavusest paljas ja kõrbenud, tähistab jõe teekonda roheline joon.
Samuti ilmneb Kristuse usk tõelises Jumala lapses elustava, läbitungiva põhimõttena ning elava ja toimiva vaimuliku jõuna. Kui süda avaneb vastu võtma tõe ja armastuse taevalikku mõju, tulevad need põhimõtted esile nagu kõrbe jõed, mis panevad võrsuma taimestiku tühjas ja viljatus paigas. “Suured on Issanda teod, uuritavad kõigile, kellel neist on hea meel. Aulised ja ülevad on tema tööd ja tema õigus kestab igavesti.” (Ps 111:2.3) EGW “Prohvetid ja kuningad”
Saagikoristus
Jumala loodusseadustes järgneb põhjusele alati tagajärg. Saagikoristus näitab, missugune oli külv. Laisa töölise mõistab hukka tema oma töö. Saak tunnistab tema vastu. Nii on ka vaimulike asjadega: iga töölise ustavust mõõdetakse tema töö tulemustega. Tema töö iseloom, kas hoolas või laisk, ilmneb saagikoristusel. Niimoodi otsustatakse tema igavene saatus.
Iga külvatud seeme annab oma saagi. Samamoodi on ka inimese elus. Meil kõigil tuleb külvata kaastunde, osavõtlikkuse ja armastuse seemneid, sest me lõikame seda, mida külvame. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Märgitud peopesadesse
Kristus hoiab alles kõigi nende nimed, kes ei pea ühtki ohvrit liiga väärtuslikuks, et tuua see Tema usu ja armastuse altarile. Tema ohverdas langenud inimkonna eest kõik. Kuulekate, ennastohverdavate ustavate nimed on Tema peopesadesse märgitud.
Ta võtab nad oma huultele ja palub nende pärast eriliselt Isa ees. Kui isekad ja uhked unustatakse, peetakse neid meeles; nende nimed muudetakse surematuks. Et ise õnnelik olla, peame elama selleks, et teisi õnnelikuks teha. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Vaata Jeesusele
Kui kahetsev patune hoiab pilgu Jumala Tallel, “kes võtab ära maailma patu” (Jh 1:29), ta muutub. Hirmu asemele tuleb rõõm, kahtluse asemele lootus. Ärkab tänumeel. Kivine süda mureneb. Hinge voolab armastus. Kristus saab temas eluvee allikaks, mis voolab igavesse ellu.
Kui vaatleme Jeesust, Valudemeest rändamas kadunute, põlatute ja pilgatute päästmiseks linnast linna, kui näeme Teda Ketsemanis higistamas suuri verepisaraid või ristil surmaagoonias, siis ei taha me enam ennast austada. Kui vaatame Jeesusele, häbeneme oma külmust ja isekust. Me soovime olla ükskõik kes või mitte keegi, et vaid südamest teenida Meistrit. Tunneme rõõmu võimalusest kanda risti Jeesuse jälgedes. EGW “Ajastute igatsus”