Maailma valgus
Jeesus oli oma rahva valgus – maailma valgus – juba enne, kui Ta tuli inimesena siia maailma. Esimene valguskiir patust pimestatud maailma tuli Kristuselt. Temalt on lähtunud kõik järgnevad valguskiired, mis on taevase heledusega valgustanud maa elanikke. Kristus on lunastusplaani Alfa ja Oomega – Algus ja Ots.
Sellest saadik, kui Lunastaja valas oma vere pattude lepitamiseks ning tõusis üles taevasse, et “ilmuda Jumala palge ette meie eest” (Hb 9:24), on voolanud valgus Kolgata ristilt ja taevasest pühamust. Ehkki me oleme saanud selgema valguse, ei pea me põlgama seda, mida saadi tulevasele Lunastajale osutavate sümbolite kaudu. Kristuse evangeelium heidab valgust juutide elukorraldusele ja tseremoniaalkäsu tähendusele. Sedavõrd, kuidas õpime juurde uusi tõdesid ja mõistame endisest paremini kõike seda, mis on olnud teada juba algusest – selle kaudu, kui uurime teraselt, mida Jumal on teinud oma valitud rahvale – saame selgemini aru ka Jumala iseloomust ja plaanidest. Iga täiendav teadmine, mida nii saame, aitab meil paremini mõista lunastusplaani, milles teostub Jumala tahe inimese päästmiseks. Näeme inspireeritud Sõnas uut jõudu ja ilu ning uurime selle lehekülgi järjest haaravamalt ja vastuvõtlikuma meelsusega. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Armastus südames
Need, kes pole iial kogenud Kristuse õrna, võitvat armastust, ei suuda juhtida ka teisi eluallikale. Kristuse armastus südames on vägi, mis mõjutab ilmutama Teda kõnes, kaastundlikus, õrnas meelsuses, nende ülespoole aitamises, kellega suhtleme. “Ärgem armastagem sõnaga ega keelega,” kirjutas apostel, “vaid teoga ja tõega!” Kristlik iseloom jõuab täiuslikkusele siis, kui südames on pidev soov teisi aidata ja õnnelikuks teha. Sellise armastuse õhkkond muudab uskliku teiste jaoks otsekui elulõhnaks eluks ning võimaldab Jumalal õnnistada tema tööd. EGW “Apostlite teod”
Vägi eluks
Kristuse usk on siiras. Jumala austamise soovi sisendab Püha Vaim; ja ainult Püha Vaimu tulemusrikas töö võib luua isekusest vaba meelelaadi. Ainult Jumala vägi puhastab omakasupüüdlikkusest ja silmakirjalikkusest. Selline muutus kõneleb Temast. Kui meie usk hävitab isekuse ja teeskluse, kui see paneb meid otsima Jumala au enda au asemel, on tegemist õige usuga. “Isa, austa oma nime” (Jh 12:28), oli Kristuse põhimõte. Kui me järgime Kristust, saab see ka meie elu põhimõtteks. EGW “Ajastute igatsus”
Õnnistuse ootuses
Peagi avatakse taevaväravad, et sisse lasta Jumala lapsed, ning kirkuse Kuninga huulilt kostuvad meie kõrvu õnnistussõnad nagu kauneim muusika: “Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!” (Mt 25:34)
Siis tervitatakse lunastatuid kodus, mida Jeesus neile praegu valmistab. EGW “Tee Kristuse juurde”
Saagikoristus
Jumala loodusseadustes järgneb põhjusele alati tagajärg. Saagikoristus näitab, missugune oli külv. Laisa töölise mõistab hukka tema oma töö. Saak tunnistab tema vastu. Nii on ka vaimulike asjadega: iga töölise ustavust mõõdetakse tema töö tulemustega. Tema töö iseloom, kas hoolas või laisk, ilmneb saagikoristusel. Niimoodi otsustatakse tema igavene saatus.
Iga külvatud seeme annab oma saagi. Samamoodi on ka inimese elus. Meil kõigil tuleb külvata kaastunde, osavõtlikkuse ja armastuse seemneid, sest me lõikame seda, mida külvame. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Märgitud peopesadesse
Kristus hoiab alles kõigi nende nimed, kes ei pea ühtki ohvrit liiga väärtuslikuks, et tuua see Tema usu ja armastuse altarile. Tema ohverdas langenud inimkonna eest kõik. Kuulekate, ennastohverdavate ustavate nimed on Tema peopesadesse märgitud.
Ta võtab nad oma huultele ja palub nende pärast eriliselt Isa ees. Kui isekad ja uhked unustatakse, peetakse neid meeles; nende nimed muudetakse surematuks. Et ise õnnelik olla, peame elama selleks, et teisi õnnelikuks teha. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Vaata Jeesusele
Kui kahetsev patune hoiab pilgu Jumala Tallel, “kes võtab ära maailma patu” (Jh 1:29), ta muutub. Hirmu asemele tuleb rõõm, kahtluse asemele lootus. Ärkab tänumeel. Kivine süda mureneb. Hinge voolab armastus. Kristus saab temas eluvee allikaks, mis voolab igavesse ellu.
Kui vaatleme Jeesust, Valudemeest rändamas kadunute, põlatute ja pilgatute päästmiseks linnast linna, kui näeme Teda Ketsemanis higistamas suuri verepisaraid või ristil surmaagoonias, siis ei taha me enam ennast austada. Kui vaatame Jeesusele, häbeneme oma külmust ja isekust. Me soovime olla ükskõik kes või mitte keegi, et vaid südamest teenida Meistrit. Tunneme rõõmu võimalusest kanda risti Jeesuse jälgedes. EGW “Ajastute igatsus”