Suurim and
Kristuse anni kaudu saame kõik õnnistused. Selle anni kaudu tuleb meile iga päev Issanda headuse lakkamatu voog. Iga lill oma õrnade värvide ja lõhnaga on antud meile rõõmu valmistamiseks selle ühe Anni kaudu. Tema tegi päikese ja kuu. Taevast ei kaunista ükski täht, mida Tema pole teinud. Iga langev vihmapiisk, iga meie tänamatule maailmale paistev valguskiir tunnistab Jumala armastusest Kristuses. Kõik on antud meile ühe sõnulseletamatu Anni, Jumala ainusündinud Poja kaudu. Ta naelutati risti külge, et kõik need rikkused võiksid voolata Jumala töölistele. EGW “Tervise teenistuses”
Kristlase elu
Tema, kelle sõna on tõde, on tõotanud anda abi ja armu, mis on küllaldane iga olukorra jaoks. Tema igavene käsivars on Tema lapse ümber, kes pöördub Tema poole abi pärast. Me võime usaldada end julgelt Tema hoolde, öeldes: “Sel päeval, kui ma kardan, loodan ma Sinu peale.” (Ps 56:4) Kõigi suhtes, kes Tema peale loodavad, täidab Jumal oma tõotuse.
Oma eeskujuga on Õnnistegija näidanud, et Tema järelkäijad võivad olla maailmas ja ometi mitte maailmast. Õnnistegija ei tulnud maailma, et osa saada selle petlikest naudingutest või lasta end mõjutada selle kommetest ning neid järgida, vaid et täita oma Isa tahet, otsides ja päästes kadunuid. Kui kristlasel on selline eesmärk, võib ta jääda roojastamatuks igasuguses ümbruskonnas. Milline ka oleks tema seisund või olukord – kõrge või tagasihoidlik – ilmutab ta oma kohustusi ustavalt täites tõelise religiooni väge.
Mitte katsumustest vabanedes, vaid just nende keskel kujuneb välja kristlik iseloom. Vastupanu õhutab Kristuse järelkäijat suuremale valvsusele ning paneb teda palvetama tõsisemalt vägeva Abimehe poole. Raskete katsumuste läbitegemine Jumala armu läbi arendab kannatlikkust, valvsust, kindlameelsust, sügavamat ja püsivamat usaldust Jumalasse. See on kristliku usu triumf, kui Kristuse järelkäija kannatab – ja ometi jääb tugevaks; kui ta alistub – ja seeläbi võidab; kui “teda tapetakse kogu päev” (vt Ps 44:23) – ja ta ometi elab; kui ta kannatab risti – ja võidab seeläbi aukrooni. EGW “Apostlite teod”
Loo mulle, Jumal, puhas süda
“Hoia oma südant enam kui kõike muud,” on targa mehe nõuanne, “sest sellest lähtub elu!” (Õp 4:23) Inimene on niisugune “kui ta arvab omas hinges.” (Õp 23:7 v.t.) Jumalik arm peab saama uuendada südame, sest muidu on asjatu püüda puhastada elu. Inimene, kes püüab kujundada õilsat ja vooruslikku iseloomu ilma Kristuse armuta, rajab oma hoone tuiskliivale. Kiusatuse metsikus tormis vajub see kindlasti kokku. Iga inimene peaks palvetama Taaveti sarnaselt: “Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!” (Ps 51:12) Ja taevasest annist osa saanuna tuleb meil minna edasi täiuslikkuse poole, olles valvatud “Jumala väega… usu läbi.” (1Pt 1:5)
Püha Vaimu pidev mõjutus peab aitama meil suunata mõtteid ülespoole ning harjutada mõtisklema puhastest ja pühadest asjadest. Meil tuleb Jumala Sõna hoolsalt uurida. “Ma panen Su Sõna tallele oma südamesse,” ütleb Laulja, “et ma ei teeks pattu Sinu vastu.” (Ps 119:11) EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Hoolitsev Looja
Jumal hoolitseb kõige eest ja peab ülal kõike, mis ta on loonud. Tema, kes peab üleval loendamatuid maailmu mõõtmatuses, hoolitseb samal ajal ka väikese varblase eest, kes kartmatult oma väljapaistmatut laulu laulab. Kui inimesed lähevad välja oma igapäevatööle, kui nad pühenduvad palvele, kui nad heidavad õhtul magama ja kui nad hommikul üles tõusevad, kui rikas pidutseb oma palees või kui vaene kogub oma lapsed kasina laua ümber, jälgib taevane Isa neid kõiki hella pilguga. Ei lange ükski pisar, mida Jumal ei paneks tähele. Ei ole naeratust, mis jääks talle märkamatuks.
Kui me vaid usuks seda täielikult, kaoks kõik asjatud mured, meie elus poleks nii palju pettumusi. Iga asi, olgu suur või väike, jääks siis Jumala hooleks ja teda ei aja ummikusse murede hulk ega suru alla nende raskus. Siis naudiksime hingerahu, mis on paljudele juba kaua aega tundmatu. EGW “Tee Kristuse juurde”
Maise ja taevase riigi erinevused
Seemnes olev idu kasvab tänu eluallikale, mille Jumal on seemnesse pannud. See areng ei sõltu inimese jõust. Samamoodi on Kristuse kuningriigiga. See on uus loodu. Selle põhimõtted on vastuolus ilmalike riikide omadega. Maised riigivõimud valitsevad füüsilise jõuga. Nad hoiavad oma võimupiirkonda väe ja võimu abil, kuid uue kuningriigi rajaja on Rahuvürst. Püha Vaim kirjeldab ilmalikke riike metsikute kiskjate sümboli abil, kuid Kristus on “Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu”. (Jh 1:29) Tema valitsus ei kasuta südametunnistuse sundimiseks toorest jõudu. Juudid ootasid, et Jumala riik rajatakse samamoodi nagu maailma kuningriigid. Nad rakendasid õigluse edendamiseks väliseid abinõusid. Nad töötasid välja meetodeid ja plaane, ent Kristus on see, kes paneb aluse oma riigi põhimõtetele. Tõde ja õiglust külvates töötab Ta eksituse ja patu vastu. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Rõõmus andja
Ärgu olgu Issanda varakambris puudust. Jumal täidab oma varast kõik meie vajadused. Kas meie peaksime olema üksnes tarbijad? Kas me ei peaks olema tootjad, kes annavad oma vahendid, et tõde võiks esitada paljudele inimestele, kes hindavad kuulutust ja võtavad selle vastu ning annavad omakorda Jumalale Tema oma tagasi ja neidki arvatakse tootjate hulka?
Me ei tohi Jumalalt ainult kingitusi vastu võtta. Oma vastutust täielikult tunnetades peame andma Talle tagasi, et Tema varakambris oleks Tema töö edendamiseks külluslik vahendite tagavara, millest Tema töölised saavad võtta, et viia kuulutus linnast linna ja riigist riiki.
“Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad.” (Ps 24:1) See maailm on Issanda varaait, millest me kogu aeg võtame. Ta on andnud meile toiduseks puuviljad, teraviljad ja aedviljad. Ta paneb meie jaoks päikese paistma ja vihma sadama. Kogu inimperekond, nii head kui ka halvad, võtavad pidevalt Jumala varaaidast. Väga oluline on, kuidas nii suurte eesõigustega olevused Issanda annid vastu võtavad ja kuidas nad suhtuvad lepingusse, mille Issand on nendega teinud. Ta on teinud neist oma andide jagajad, kes võtavad Tema varaaidast ning annavad seejärel Talle annetused ja ohvriannid tagasi, “et mu kojas oleks toitu”. EGW “Pilk ülespoole”