Nüüd on aeg kasvada ja tegutseda
Jumal vaatab tillukest seemet, mille Ta ise on teinud, ning näeb sellesse mähitud kaunist lilleõit, põõsast või kõrget, laia võraga puud. Nii näeb Ta potentsiaali igas inimeses. Me oleme siin asja pärast. Jumal on andnud meile oma plaani elu jaoks ja Ta soovib, et me jõuaksime arengu kõrgeimale tasemele.
Ta soovib, et kasvaksime jätkuvalt pühaduses, õnnes ja kasulikkuses. Kõigil on võimed, mida tuleb õpetada pidama pühadeks andideks, hindama neid kui Looja kingitusi ja neid õigesti kasutama. EGW “Tervise teenistuses”
Moosesele ilmutati Jumala olemus
Jumala Sõna ilmutab tema iseloomu. Ta on ise väljendanud oma lõputut armastust ja halastust. Kui Mooses palus: “Näita siis mulle oma auhiilgust,” vastas Issand: “Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu!” (2Ms 33:18.19) See on tema auhiilgus. Issand möödus Moosesest ja kuulutas: “Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu.” (2Ms 34:6.7) Ta on “pika meelega ja rikas heldusest,” sest ta “osutab armu”. (Jn 4:2) EGW “Tee Kristuse juurde”
Uue elu andja
Südamemuutuse, mida kujutatakse uuestisünnina, saab esile kutsuda ainult Püha Vaimu mõjus töö. Üksnes see suudab meid kõigest rüvedusest puhastada. Kui lubada Vaimul meie südant vormida ja kujundada, siis suudame märgata Jumala riigi olemust ja mõistame, kui hädavajalik on muutus, mis peab toimuma enne, kui sellesse riiki sisse pääseme. Kui võtame jumaliku valguse vastu ja teeme taevaste olevustega koostööd, siis “sünnime uuesti” – Kristuse vägi on meid patu rüvedusest vabastanud.
Kristus tuli meie maailma, sest Ta nägi, et inimesed olid kaotanud Jumala näo ja loomuse. Ta nägi, et nad ekslesid rahu ja puhtuse teelt kaugele ning omapäi jäetuna ei leiaks nad iial tagasiteed. Ta tuli täieliku ja täiusliku päästega, et muuta meie kivine süda lihaseks südameks ja meie patune olemus Tema sarnaseks, et me jumalikust loomusest osa saades oleksime taevaste õuede jaoks sobilikud. EGW “Te saate väe”
Valgus
Valgus oli alati tähendanud Jumala rahvale Jumala kohalolu. Kui Looja käskis, hakkas valgus paistma pimeduses. Pilvesammas päeval ja tulesammas öösel juhatas Iisraeli kõrbeteel. Valgus lõõmas aukartustäratavas hiilguses Issanda ümber Siinai mäel. Valgus püsis armuaujärje kohal templis. Valgus paistis Petlema küngaste kohal, siis kui inglid kuulutasid ootavatele karjastele Lunastaja sünnist.
Jumal on valgus. Ütlusega: “Mina olen maailma valgus,” väljendas Kristus üks-olemist Jumalaga ning sidet kogu inimperekonnaga. Tema oli see, kes oli öelnud: “Paistku valgus pimedusest!” (2Kr 4:6) Tema annab valguse päikesele, kuule ja tähtedele. Tema oli see vaimulik valgus, mis oli sümbolite ja prohvetikuulutuste kaudu paistnud Iisraelile. Kuid valgus ei kuulunud ainult juutidele. Nii nagu päikesekiired valgustavad kaugeimatki maanurka, nii paistab Õigusepäike igale inimlapsele. EGW “Ajastute igatsus”
Üleskutse palveks
Püsivus palves on palvele vastamise tingimuseks. Me peame ikka ja jälle palvetama, kui tahame kasvada usus ja kogemuses. Me peame “palvetama püsivalt” ja “valvama tänupalves”. (Kl 4:2) Peetrus manitseb usklikke olema “arukad ja kained palveteks”. (1Pt 4:7) Paulus juhatab meid: “Teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.” (Fl 4:6) “Teie aga, armsad,” ütleb Juuda, “palvetades Pühas Vaimus, hoidke endid Jumala armastuses.” (Jd 20,21) EGW “Tee Kristuse juurde”
Pühendumine
Jumal palub teil ühe käega – usuga – haarata kinni Tema võimsast käsivarrest ning teise käega – armastusega – sirutuda hukkuvate hingede poole. Kristus on tee, tõde ja elu. Järgige Teda. Ärge käige oma loomuse, vaid Vaimu järgi.
Käige samamoodi nagu Tema. See on Jumala tahtmine: teie pühitsus. Töö, mida peate tegema, on täita Tema tahet, kes hoiab teid oma austuseks elus. Kui näete vaeva iseenda jaoks, ei saa te mingit kasu. Teiste heaks töötamine, endast vähem hoolimine ja kõige tõsiselt Jumalale pühendamine on Talle vastuvõetav ning saab tasu Tema rikkaliku armu läbi. EGW “Tunnistused kogudusele” II
