Armastus jääb
Ükskõik kui kõrge on kellegi usutunnistus, kui ta süda pole täidetud armastusega Jumala ja kaasinimeste vastu, siis pole ta Kristuse tõeline järelkäija.
“Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, armastus ei suurustele, ta ei ole iseennast täis.” Kõige puhtam rõõm lähtub kõige sügavamast alandumisest. Tugevaimad ja õilsaimad iseloomud on rajatud kannatlikkuse, armastuse ja Jumala tahtele alistumise alusmüürile.
Armastus “ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha”. Kristlik armastus tõlgendab teiste motiive ja tegusid kõige soodsamas valguses. Ta ei paljasta vajaduseta nende vigu; ta ei kuula huviga halba teiste kohta, vaid püüab pigem ette tuua teiste häid omadusi.
Armastus “ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega; tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik!” Selline armastus “ei hävi ilmaski”. (1Kr 13:4-8) See ei saa iial kaotada oma väärtust. See on taevalik iseloomuomadus. Kalli aardena viib selle omanik selle läbi Jumala linna väravate. EGW “Apostlite teod”
Kummardamine Vaimus ja tões
Ehkki Jumal ei ela kätega tehtud templites, austab Ta siiski oma rahva kogunemisi oma ligiolekuga. Ta on tõotanud kohtuda nendega oma Vaimu läbi, kui nad kogunevad otsima Teda, tunnistama oma patte ja palvetama üksteise eest. Kuid need, kes kogunevad Teda kummardama, peavad loobuma kõigest kurjast. Kui nad ei kummarda Teda tões ja Vaimus ning pühalikkuse ilus, on nende kogunemine asjatu. Selliste kohta ütleb Issand: “See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel, ilmaaegu teenivad nad mind.” (Mt 15:8.9) Need, kes kummardavad Jumalat, peavad Teda “kummardama Vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes Teda nõnda kummardavad.” (Jh 4:23) EGW “Prohvetid ja kuningad”
Ülempreester, meie isikuline eestkostja
Jumal ilmutas end oma Pojas isikuna. Jeesus, Isa au hiilgus “ja tema olemuse kuju” tuli isikulise Päästjana maailma. Isikulise Päästjana tõusis Ta taevasse. Isikulise Päästjana on Ta eestkostja taevastes õuedes. “Inimese Poja sarnasena” teenib Ta meie eest Jumala trooni ees. (Hb 1:3, Ilm 1:13) EGW “Tervise teenistuses”
Tõotuse vikerkaar
Tõotuse vikerkaar, mis ümbritseb taevast trooni, on igaveseks tunnistuseks sellest, et “nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” (Jh 3:16)
Kogu universum teab, et Jumal ei jäta kunagi oma rahvast kurjusega üksi võitlema. Tema tugevus ja kaitse on tõotatud meile niikaua, kui püsib Jumala troon. “Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust. Siis te hüüate mind appi ja tulete ning palute mind, ja mina kuulen teid. Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest.” (Jr 29:11-13) EGW “Ajastute igatsus”
Tõeline tarkus
Tõeline tarkus on ilmalikult targa inimese arusaamisest lõpmatult kõrgem. Varjatud tarkus, mis on hinges elav Kristus, au lootus, on sama kõrge kui taevas.
Jumalakartuse sügavad põhimõtted on ülevad ja igavesed. Üksnes kristlik kogemus aitab meil seda mõista ja omandada teadmiste aardeid, mis on varjul Jumala nõuannetes, kuid on nüüd avalikuks tehtud kõigile, kel on elav ühendus Kristusega. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Ära sule südant
Ainus tee jõuda sügavama arusaamiseni tõest on hoida süda erguna ja Kristuse Vaimule vastuvõtlikuna. Inimhing peab saama puhastatud enesearmastusest, uhkusest ja kõigest, mis on seda täitnud, ning Kristus peab saama võimaluse seal valitseda. Inimlik tarkus on liiga piiratud mõistmaks lunastust. Lunastusplaan on nii ulatuslik, et mõttetarkus ei suuda seda seletada. Alati jääb see saladuseks sügavaimagi arutluskäigu ees. Lunastust ei saa seletada, kuid seda võib õppida tundma kogemuste põhjal. Ainult inimene, kes näeb oma patusust, suudab mõista Kristuse õilsust. EGW “Ajastute igatsus”
Alati Kristuses
Kõike seda, kes Kristus oli oma jüngritele, soovib ta olla oma lastele ka tänapäeval, sest oma viimases palves koos tema ümber kogunenud väikese jüngrite hulgaga ütles ta: “Ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma”. (Jh 17:20)
Jeesus palvetas meie pärast ja palus, et oleksime üks temaga, nagu tema on üks Isaga. Milline ühendus see küll on! Päästja on öelnud enda kohta: “Poeg ei saa midagi teha iseenesest”. (Jh 5:19) “Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid.” (Jh 14:10) Kui Kristus elab meie südames, siis ta töötab meis, et me tahame ja toimime “tema hea nõu kohaselt”. (Fl 2:13) Me peame töötama, nagu tema töötas, me peame ilmutama samasugust vaimu. Ja nõnda, teda armastades ja temasse jäädes, kasvame “kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus”. (Ef 4:15) EGW “Tee Kristuse juurde”
