Põlvitagem palveks
Piibel õpetab inimesi liginema oma Loojale alandlikkuses ja aukartuses, usus jumalikku Vahendajasse. Nii avalikes kui ka salajastes palvetes on meil eesõigus kummardada põlvedele Jumala ees. Jeesus, meie eeskuju, “langes põlvili maha ja palvetas.” (Lk 22:41) Samuti on Tema jüngrite kohta öeldud, et nad laskusid põlvili ja palvetasid. (Ap 9:40) Paulus ütleb: “Sellepärast ma põlvitan Isa ees.” (Ef 3:14) Ka Esra põlvitas, kui ta tunnistas Jumala ees Iisraeli pattu. (Esr 9:5) Ja Taanieli kohta öeldakse, et “kolm korda päevas heitis ta põlvili, palvetas ja kiitis oma Jumalat.” (Tn 6:11)
Jumala lõpmatu suurus ja Tema kohaloleku tunnetamine äratab tõelise aukartuse. Kui Nähtamatut selliselt tajutakse, mõjutab see sügavalt iga südant. Jumala kohalolek teeb pühaks palve aja ja paiga. Aupaklikkuse väljendamine meie palveasendi ja käitumisega süvendab tärganud aukartustunnet. Laulja ütleb: “Püha ja kardetav on Tema nimi.” (Ps 111:9) Seda nime nimetades katavad inglid oma palge. Millise aukartusega peaksime siis meie, kes oleme langenud ja patused, lausuma Tema nime! EGW “Prohvetid ja kuningad”
Kosutav allikavesi
Kristust ei tohi peita südames nagu ihaldatud püha, kallist varandust, et seda saaks nautida ainult selle omanik. Kristus peab meie sees olema nagu veeallikas, mis voolab igavesse ellu, kosutades kõiki, kes meiega kokku puutuvad. “Jeesus kostis: “Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.”” (Jh 4:13,14) EGW “Tervise teenistuses”
Sõnal on vägi
Jumala sõnad on seemned. Igas seemnes on idanemise vägi. Sellesse on kätketud taime elu. Nii on ka Jumala sõnades. Kristus ütleb: “Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu.” (Jh 6:63) “Kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu.” (Jh 5:24) Jumala Sõna igas korralduses ja tõotuses on vägi, jumalik elu algus, mille abil täidetakse korraldus ja viiakse täide tõotus. See, kes usu kaudu võtab vastu Sõna, võtab vastu Jumala elu ja iseloomu. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Armastus tegutsemas
Olla ilma Päästjata tähendab olla tuulest aetuna tormisel merel. Paljud Jeesuse sõnad ja teod näivad piiratud inimmõistusele haaramatud, kuid igal sõnal ja teol on kindel koht lunastustöös. Kui me suudaksime mõista Jumala plaane, mõistaksime, et kõik, mis Tema ütleb või teeb, on tähtis, täiuslik ja kooskõlaline.
Kuigi me praegu ei suuda mõista kõiki Jumala töid ja teid, võime me ometi näha Tema suurt armastust. See, kes elab käsikäes Jeesusega, hakkab mõistma paljutki Jumala plaanidest. Ta hakkab tundma armu, mis noomib, paneb proovile iseloomu ja avab sisimad ajendid. EGW “Ajastute igatsus”
Pühaduse ilu
Me vajame selgemat käsitust Jeesusest ja paremat arusaamist igaveste asjade väärtusest. Pühaduse ilu peab täitma Jumala laste südame. Et see võiks teostuda, tuleks otsida jumalikku ilmutust taevaste asjade kohta.
Tõstkem oma hing üles, et Jumal saaks anda meile puhangu taevasest atmosfäärist. Me võime püsida Jumalale nii lähedal, et iga ootamatu katsumuse korral pöörduvad mõtted tema juurde sama loomulikult, nagu lill pöördub päikese poole. EGW “Tee Kristuse juurde”
Käsu olemus
Jumala käsk on oma olemuselt muutumatu. See on Looja tahte ja iseloomu ilmutus. Jumal on armastus ja Tema käsk on armastus. Käsuõpetuse kaheks suureks põhimõtteks on armastus Jumala ja armastus inimese vastu. “Siis on armastus käsu täitmine.” (Rm 13:10) Jumala iseloom on õigus ja tõde; selline on ka Tema käsuõpetuse olemus. Laulja ütleb: “Su käsuõpetus on tõde”; “kõik Su käsud on õigus.” (Ps 119:142.172) Ja apostel Paulus möönab: “Nõnda on siis käsk püha ja käsusõna püha ja õige ja hea.” (Rm 7:12) Selline käsk, mis on Jumala meele ja tahte väljendus, peab olema niisama püsiv nagu selle Loojagi.
Uussünni kaudu tuuakse süda kooskõlla Jumalaga, ühtlasi ka kooskõlla Tema käsuõpetusega. Kui see suur muutus on patuses toimunud, siis on ta läinud surmast ellu, patust pühadusse, üleastumisest ja vastuhakkamisest kuulekusse ja truudusesse. Vana elu, mille jooksul ta oli Jumalale võõras, on lõppenud ning uus lepituse, usu ja armastuse elu on alanud. Siis viiakse “käsu õigus” “täide meie sees, kes me ei käi liha järele, vaid Vaimu järele.” (Rm 8:4) Ja inimene hüüab: “Kuidas ma armastan Sinu käsuõpetust!” EGW “Suur võitlus”
Eksija vastuvõtmine
Jumal ei käitu meiega nii nagu piiratud inimesed üksteisega. Tema mõtted on halastuse, armastuse ja õrnima kaastunde mõtted. “Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Issanda poole, siis halastab tema ta peale; ja meie Jumala poole, sest tema annab palju andeks.” (Js 55:7) “Sest mul ei ole head meelt surija surmast, ütleb Issand Jumal. Seepärast pöörduge ja elage!” (Hs 18:32)
Saatan on valmis varastama Jumala õndsakstegevad tõotused. Ta soovib riisuda hingest iga lootussädeme ja valguskiire, kuid ära luba tal seda teha. Ära pööra oma kõrva kiusaja poole, vaid ütle: “Jeesus on surnud selleks, et mina võiksin elada. Tema armastab mind ja ei taha, et ma hukkuksin. Mul on kaastundlik taevane Isa; ja kuigi ma olen tema armastust kuritarvitanud, kuigi olen tema poolt jagatud õnnistusi raisanud, siiski “ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja Sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!”” Tähendamissõnas räägitakse, kuidas eksijat vastu võetakse: “Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.” (Lk 15:18-20) EGW “Tee Kristuse juurde”
