Päästmise rõõm
Meie Päästja rõõm seisnes langenud inimese ülestõstmises ja lunastamises. Selle eest ei pidanud ta kalliks isegi oma elu, vaid talus risti häbist hoolimata. Samuti on inglid hõivatud tööga teiste õnne heaks. See on nende rõõm. See, mida omakasupüüdlik süda peaks alandavaks – nende aitamine, kes on armetud ja viletsad, igati madalal tasemel, nii iseloomult kui ühiskondlikult positsioonilt –, on patuta inglite töö. Kristuse ennastohverdava armastuse vaim valitseb taevast ja on taevaliku õnne põhiolemus. Sama vaim peab olema ka Kristuse järelkäijail selles töös, mida nad teevad.
Kui südames valitseb Kristuse armastus, on see nagu hea lõhn, mida ei saa varjata. Selle püha mõju tunnevad kõik, kellega me kokku puutume. Kristuse Vaim südames on nagu allikas kõrbes, mis voolab kõike värskendades ja innustab neid, kes hukkumas, jooma eluvett. EGW “Tee Kristuse juurde”
Nimi peopesas
Jeesus ei vabanda patte, vaid osutab patukahetsusele ja usule, ning tõstab andestust nõudes üles oma haavatud käed Isa ja pühade inglite ees, öeldes: “Ma tunnen neid nimepidi. Olen märkinud nad oma peopesadesse.” “Jumala meelepärased ohvrid on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal!” (Ps 51:19) Kristus katab ustava oma õigusega, et esitada kogudust oma Isale “austatuna, nii et tal ei oleks laiku ega kortsu ega muud sellesarnast.” (Ef 5:27) EGW “Suur võitlus”
Lähemale Jeesusele
Mida lähemal oleme Jeesusele, mida selgemini näeme Tema iseloomu puhtust, seda selgemini näeme ka patu äärmist patusust ning seda vähem soovime ülistada iseennast. Meie hing tunneb siis pidevat igatsust Jumala järele ja me tunnistame pidevalt, tõsiselt, südamest oma patte ning alandume südamest Tema ees. Meie kristliku elu igal sammul muutub meie meeleparandus sügavamaks. Me teame, et meie jõud seisneb ainult Kristuses ning me tunnistame koos apostliga: “Ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head.” “Aga mulle ärgu juhtugu seda, et ma kiitleksin muust kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristist, kelle läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale.” (Rm 7:18; Gl 6:14) EGW “Apostlite teod”
Teenäitaja
Kristus ei andnud meile pelgalt juhised tee kohta, millel peame käima, vaid Ta tuli, et olla meile Õpetajaks. Ta mitte üksnes ei kõnelenud, kuidas peaksime sõnakuulelikud olema, vaid Ta andis meile oma eluga praktilise eeskuju, kuidas peaksime kuuletuma. Nii on Ta tõeline Abimees. Meie ees käies kõrvaldab Ta takistused ja käsib meil käia oma jälgedes. Meie õnnis Päästja ütleb: “Järgi mind. Ma juhin sind. Mina olen Tee, Tõde ja Elu. Kes mind järgib, see ei käi pimeduses.” (Jh 14:6; Jh 8:12)
Kristus teenis tõelise Pojana, sõnakuuleliku Pojana. Ta ütles: “Mina olen pidanud oma Isa käske.” (Jh 15:10) Pühitsus on eluaegne kuulekus. Me võime saada suure au osaliseks, olles Kristuse kaasosanikud. EGW “Pilk ülespoole”
Neljanda käsu hingamispäev
Jumala seadus eksisteeris enne inimese loomist. See korraldas inglite elu. Saatan langes sellepärast, et astus üle Jumala valitsuse põhimõtetest. Pärast Aadama ja Eeva loomist tegi Jumal oma Seaduse neile teatavaks. Seda ei pandud kirja, vaid Issand rääkis seda neile isiklikult.
Neljanda käsu hingamispäev seati sisse Eedenis. Pärast seda, kui Jumal oli loonud maailma ja maa peale inimese, tegi Ta inimese jaoks hingamispäeva. Pärast Aadama patustamist ja pattulangemist ei võetud Jumala Seadusest midagi ära. Kümne käsu põhimõtted eksisteerisid enne langemist ning nende olemus sobis pühade olevuste seisukorraga. Pärast langemist ei muudetud neid eeskirju, kuid anti täiendavad juhtnöörid vastavalt inimese langenud staatusele. EGW “Lunastuslugu”
Hingamispäeva eesmärk on, et kogu inimkond võiks kasu saada. Pärast seda, kui Jumal oli kuue päevaga maailma loonud, Ta puhkas ning Ta õnnistas ja pühitses päeva, mil Ta puhkas kõigest tööst, mida Ta luues oli teinud. Ta eraldas selle erilise päeva inimestele, et nad puhkaksid tööst ning et kui nad vaatavad maad oma jalge all ja taevast pea kohal – Jumala ääretu tarkuse käegakatsutavaid tõendeid -, võiks nende süda täituda armastuse ja austusega oma Looja vastu. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Ära kaota lootust
Kui tajud oma patu kohutavust, kui näed ennast sellisena nagu sa tegelikult oled, siis ära kaota lootust. Just patuseid tuligi Kristus päästma. Meil ei ole vaja lepitada Jumalat endaga, vaid – oo, imepärane armastus! – Jumal Kristuses “lepitas maailma enesega”. (2Kr 5:19)
Tema püüab õrna armastusega oma eksivate laste südant võita. Ükski maine isa ega ema ei suudaks suhtuda oma laste vigadesse ja eksimustesse nii kannatlikult, kui Jumal suhtub nendesse, keda ta päästa püüab. Mitte keegi ei saaks veel õrnemini üleastujat paluda. Ühedki inimlikud huuled pole veel kunagi valanud välja rohkem õrnu tungivaid palveid ekslejale kui tema. Kõik ta tõotused, ta hoiatused on vaid sõnulseletamatu armastuse hingus. EGW “Tee Kristuse juurde”
