Nimi peopesas
Jeesus ei vabanda patte, vaid osutab patukahetsusele ja usule, ning tõstab andestust nõudes üles oma haavatud käed Isa ja pühade inglite ees, öeldes: “Ma tunnen neid nimepidi. Olen märkinud nad oma peopesadesse.” “Jumala meelepärased ohvrid on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal!” (Ps 51:19) Kristus katab ustava oma õigusega, et esitada kogudust oma Isale “austatuna, nii et tal ei oleks laiku ega kortsu ega muud sellesarnast.” (Ef 5:27) EGW “Suur võitlus”
Lähemale Jeesusele
Mida lähemal oleme Jeesusele, mida selgemini näeme Tema iseloomu puhtust, seda selgemini näeme ka patu äärmist patusust ning seda vähem soovime ülistada iseennast. Meie hing tunneb siis pidevat igatsust Jumala järele ja me tunnistame pidevalt, tõsiselt, südamest oma patte ning alandume südamest Tema ees. Meie kristliku elu igal sammul muutub meie meeleparandus sügavamaks. Me teame, et meie jõud seisneb ainult Kristuses ning me tunnistame koos apostliga: “Ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head.” “Aga mulle ärgu juhtugu seda, et ma kiitleksin muust kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristist, kelle läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale.” (Rm 7:18; Gl 6:14) EGW “Apostlite teod”
Püha Vaimu läbi Kristuses
Taim kasvab, võttes vastu seda, mida Jumal tema elu säilitamiseks annab. Taim sirutab juured sügavale mulla sisse. Ta imeb endasse päikesepaistet, kastet ja vihma. Ta võtab õhust eluks vajalikke aineid. Samamoodi peab kristlane kasvama koostöös jumalike mõjudega. Oma abitust tundes peame ära kasutama kõik võimalused, mis antakse meile täielikuma kogemuse saavutamiseks. Nii nagu taim juurdub mullas, nii peame meie ajama oma juured sügavale Kristusesse. Nii nagu taim võtab vastu päikesepaistet, kastet ja vihma, peame meie avama oma südame Pühale Vaimule.
Töö ei saa tehtud “väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand”. (Sk 4:6) Kui hoiame oma mõtted Kristusel, siis kosutab Ta meid “nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad”. (Ho 6:3) Ta paistab meile Õiguse Päikesena ja meil on “paranemine tema tiibade all”. (Ml 3:20) Siis me õitseme “nagu lilleke” ja “nagu viinapuu”. (Ho 14:6.8) Toetudes kogu aeg Kristusele kui meie isiklikule Päästjale, kasvame kõigis asjus Temasse, kes on meie pea. “Nii nagu te nüüd olete Kristuse Jeesuse võtnud vastu Issandaks, nõnda käige Temas, olles juurdunud ja ülesehitatud Temas ning kinnitatud usus, nõnda nagu teid on õpetatud.” (Kl 2:6.7) EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Elan usus
Kristus muudab südame. Ta on usu läbi sinu südames. Sa pead säilitama selle ühenduse Kristusega usu ja oma tahte temale allutamise kaudu. Niikaua kui sa seda teed, töötab ta sinus, et sa tahad ja tegutsed tema meele järgi. Nii võid sa öelda: “Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.” (Gl 2:20) Jeesus ütles oma jüngritele: “Sest teie pole rääkijad, vaid teie Isa Vaim kõneleb teie kaudu.” (Mt 10:20) Niisiis, Kristuse töö sinus avaldub sama vaimu ja samasuguste heade tegude – õiguse ja sõnakuulmise tegude – läbi.
Nii ei ole meis enestes midagi, millega kiidelda. Meil pole mingit alust enesekiituseks. Meie lootuse ainus alus on meie teeneks loetud Kristuse õigus ja see, mida Kristuse Vaim meis ja meie läbi esile toob. EGW “Tee Kristuse juurde”
Neljanda käsu hingamispäev
Jumala seadus eksisteeris enne inimese loomist. See korraldas inglite elu. Saatan langes sellepärast, et astus üle Jumala valitsuse põhimõtetest. Pärast Aadama ja Eeva loomist tegi Jumal oma Seaduse neile teatavaks. Seda ei pandud kirja, vaid Issand rääkis seda neile isiklikult.
Neljanda käsu hingamispäev seati sisse Eedenis. Pärast seda, kui Jumal oli loonud maailma ja maa peale inimese, tegi Ta inimese jaoks hingamispäeva. Pärast Aadama patustamist ja pattulangemist ei võetud Jumala Seadusest midagi ära. Kümne käsu põhimõtted eksisteerisid enne langemist ning nende olemus sobis pühade olevuste seisukorraga. Pärast langemist ei muudetud neid eeskirju, kuid anti täiendavad juhtnöörid vastavalt inimese langenud staatusele. EGW “Lunastuslugu”
Hingamispäeva eesmärk on, et kogu inimkond võiks kasu saada. Pärast seda, kui Jumal oli kuue päevaga maailma loonud, Ta puhkas ning Ta õnnistas ja pühitses päeva, mil Ta puhkas kõigest tööst, mida Ta luues oli teinud. Ta eraldas selle erilise päeva inimestele, et nad puhkaksid tööst ning et kui nad vaatavad maad oma jalge all ja taevast pea kohal – Jumala ääretu tarkuse käegakatsutavaid tõendeid -, võiks nende süda täituda armastuse ja austusega oma Looja vastu. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Ära kaota lootust
Kui tajud oma patu kohutavust, kui näed ennast sellisena nagu sa tegelikult oled, siis ära kaota lootust. Just patuseid tuligi Kristus päästma. Meil ei ole vaja lepitada Jumalat endaga, vaid – oo, imepärane armastus! – Jumal Kristuses “lepitas maailma enesega”. (2Kr 5:19)
Tema püüab õrna armastusega oma eksivate laste südant võita. Ükski maine isa ega ema ei suudaks suhtuda oma laste vigadesse ja eksimustesse nii kannatlikult, kui Jumal suhtub nendesse, keda ta päästa püüab. Mitte keegi ei saaks veel õrnemini üleastujat paluda. Ühedki inimlikud huuled pole veel kunagi valanud välja rohkem õrnu tungivaid palveid ekslejale kui tema. Kõik ta tõotused, ta hoiatused on vaid sõnulseletamatu armastuse hingus. EGW “Tee Kristuse juurde”
Õppimine Kristuse koolis
Just selles elus peame me usu kaudu Kristuse lepitavasse veresse vabanema patust. Meie kallis Päästja kutsub meid enda juurde, et ühendada meie nõrkus Tema tugevusega, meie teadmatus Tema tarkusega, meie väärtusetus Tema teenetega.
Jumala hoolitsev juhtimine on kooliks, kus me peame õppima Jeesuse alandlikkust. Issand ei sea iial meie ette teed, mille meie valiksime ja mis näib meile kergem ja meeldivam, vaid elu tõelise eesmärgi. Me peaksime kaasa töötama kõigi nende vahenditega, mida Taevas kasutab meie iseloomu ümberkujundamiseks jumaliku eeskuju järgi. Keegi ei saa seda tööd hooletusse jätta või edasi lükata, ohustamata kõige tõsisemalt oma hinge. EGW “Suur võitlus”