Teenimise vaimsus
Kristus tuli siia maailma Jumala armastust ilmutama. Tema järelkäijad peavad jätkama tööd, mille Tema alustas. Püüdkem üksteist aidata ja kinnitada. Teiste heaolu taotledes on võimalik leida tõeline õnn. Inimene ei tegutse oma huvidele vastupidiselt, kui ta armastab Jumalat ja kaasinimesi.
Mida omakasupüüdmatum on inimese meelsus, seda õnnelikum ta on, sest ta täidab Jumala eesmärki tema jaoks. Jumala vaimsus täidab ta rõõmuga. Tema jaoks on elu talle usaldatud püha asi, kallis talle sellepärast, et Jumal on andnud selle teiste teenimiseks. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Igavik
Lunastustöö saab olema täielik. Seal, kus valitses patt, valitseb palju suuremal määral Jumala arm. Maa, see paik, mida Saatan nimetab enda omaks, saab rohkem kui lunastatud – see saab ülendatud. Meie väikesele maailmale, mis patu needuse all olevana on ainus plekk Jumala suurepärases loomingus, saab osaks suurem au, kui mingile muule maailmale Jumala universumis. Siin, kus Jumala Poeg elas inimeste keskel, kus au Kuningas kasvas, kannatas ja suri – siin saab olema pärast seda, kui Jumal teeb kõik uueks, Jumala eluase. “Ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks.” Kui lunastatud kõnnivad läbi igaviku Issanda valguses, kiidavad nad Teda Tema kirjeldamatu anni – Immaanuel, “Jumal meiega” – eest. EGW “Ajastute igatsus”
Parim sõprus
Kui inimese mõistus viiakse ühendusse Jumala mõistusega, surelik igavesega, siis on selle tagajärg nii kehale, vaimule kui hingele kirjeldamatu. Sellises ühenduses peitub kõrgeim haridus. See on Jumala kasvatusmeetod. “Saa siis Jumalaga sõbraks” on Tema sõnum inimkonnale. EGW “Apostlite teod”
Väärtuslikud õppetunnid
Kui me vaid tahaksime kuulata, siis õpetaks Jumala loodu meile sõnakuulelikkuse ja ustavuse väärtuslikke õppetunde. Alates tähtedest, mis sajandist sajandisse jätkavad maailmaruumis neile kindlaksmääratud nähtamatut teed, kuni väikseima aatomini kuuletub kogu loodus Jumala tahtele. Jumal hoolitseb kõige eest ja peab ülal kõike, mis ta on loonud. EGW “Tee Kristuse juurde”
“Kiida, mu hing, Issandat! Issand, mu Jumal, sina oled väga suur, austuse ja iluga oled sa ennast riietanud. Sa riietad ennast valgusega nagu rüüga, sa tõmbad taevad laiali nagu telgivaiba. Sa võlvid oma ülemised toad vete peale, sa teed paksud pilved oma tõllaks, sa sammud tuule tiibadel. Sa teed oma käskjalgadeks tuuled, oma teenijaiks tuleleegid. Sa rajasid maa tema alusele, nõnda et see ei kõigu mitte iialgi ega igavesti.” (Ps 104:1-5)
Märgitud peopesadesse
Kristus hoiab alles kõigi nende nimed, kes ei pea ühtki ohvrit liiga väärtuslikuks, et tuua see Tema usu ja armastuse altarile. Tema ohverdas langenud inimkonna eest kõik. Kuulekate, ennastohverdavate ustavate nimed on Tema peopesadesse märgitud.
Ta võtab nad oma huultele ja palub nende pärast eriliselt Isa ees. Kui isekad ja uhked unustatakse, peetakse neid meeles; nende nimed muudetakse surematuks. Et ise õnnelik olla, peame elama selleks, et teisi õnnelikuks teha. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Vaata Jeesusele
Kui kahetsev patune hoiab pilgu Jumala Tallel, “kes võtab ära maailma patu” (Jh 1:29), ta muutub. Hirmu asemele tuleb rõõm, kahtluse asemele lootus. Ärkab tänumeel. Kivine süda mureneb. Hinge voolab armastus. Kristus saab temas eluvee allikaks, mis voolab igavesse ellu.
Kui vaatleme Jeesust, Valudemeest rändamas kadunute, põlatute ja pilgatute päästmiseks linnast linna, kui näeme Teda Ketsemanis higistamas suuri verepisaraid või ristil surmaagoonias, siis ei taha me enam ennast austada. Kui vaatame Jeesusele, häbeneme oma külmust ja isekust. Me soovime olla ükskõik kes või mitte keegi, et vaid südamest teenida Meistrit. Tunneme rõõmu võimalusest kanda risti Jeesuse jälgedes. EGW “Ajastute igatsus”
Ohver, Eestkostja, Vend
Mitte keegi peale Jumala Poja ei saanud teostada meie lunastamist. Ainult tema, kes oli Isa rinna najal, võis teda ilmutada. Ainult tema, kes tundis Jumala armastuse kõrgust ja sügavust, võis seda avaldada. Isa armastust kaotatud inimkonna suhtes ei saanud väljendada miski vähesem kui lõpmatu ohver, mille Kristus tõi langenud inimese eest.
“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud.” Isa ei andnud teda mitte ainult selleks, et ta elaks inimeste hulgas, vaid selleks, et ta kannaks nende patud ja sureks nende eest. Jumal kinkis oma Poja langenud inimkonnale.
Kristus pidi ennast samastama inimesega, arvestama tema huvide ja vajadustega. Tema, kes oli üks Jumalaga, ühendas end inimlastega sidemetega, mis ei katke iialgi. “Jeesus ei häbenegi neid hüüda vendadeks.” (Hb 2:11) Ta on meie Ohver, Eestkostja, Vend, kes kannab inimkuju Isa trooni ees ja on lunastatud inimsooga üks läbi igaviku – Inimese Poeg. Ja seda selleks, et inimene saaks patu laostavast mõjust ja hävingust kõrgemale tõstetud, et ta võiks peegeldada Jumala armastust ja osa saada pühaduse rõõmust. EGW Tee Kristuse juurde”