Turvaline eluase
Jeesuse Mäejutlus on meie Issanda pikim kõne, mille apostel Matteus on talletanud oma evangeeliumis. Kas on tegu ühe pika jutlusega või on Matteus selle mitmest lühemast jutlusest kokku kirjutanud, pole täpselt teada. Küll aga võime olla kindlad, et oma kaalukuselt ületab see ilmselt kõik teised Jeesuse jutlused. Ega muidu poleks Mäejutlusele omistatud Jumala armuriigi põhiseaduse staatust.
Mäejutluse vaimulik sügavus on pannud inimesi nimetama selle kõnelemise mäge “teiseks Siinaiks”. Kuulajad olid selle lõppedes evangeeliumi sõnul “vapustatud” (Mt 7:28). Millega Jeesus selle suurima jutluse lõpetas? Mõistukõnede armastajana asetab meie Issand kõige lõppu tähendamissõna “turvalisest eluasemest”. Puusepast ehitusmeistrina räägib Jeesus eksperdina eluhoone turvalisusest – kuidas meil kõigil on võimalik seda tagada.
Mida Jeesus selle Mäejutlust lõpetava mõistukõnega silmas pidas, seda on võimalik videopildi vahendusel vaadata ja kuulata hingamispäeval 14. märtsil kell 11.15
Ülekannet näeb veebilehelt: http://otse.advent.ee
Uskudes
Kui Eelija palvetas, haaras tema usk kinni taeva tõotustest ja ta jätkas palvetamist, kuni tema palvetele vastati. Ta ei oodanud täit tõendust tõsiasjale, et Jumal oli teda kuulnud, vaid usaldas Jumala armu kõige pisematki märki. Seda, mida Eelija suutis teha Jumala abiga, on võimalik teha kõigil oma tegevusvaldkonnas Jumalat teenides, sest Gileadi mägede prohvetist on kirjutatud: “Eelija oli meiesugune inimene, ent ta palvetas püsivalt, et ei sajaks vihma, ning kolm aastat ja kuus kuud ei sadanud piiskagi vihma maa peale.” (Jk 5:17)
Tänapäeva maailmas vajatakse samasugust usku – usku, mis haarab kinni Jumala Sõna tõotusest ega anna alla, kuni taevas kuuleb. Selline usk ühendab meid tihedalt taevaga ja kinnitab meid toime tulema pimeduse jõududega. “Usu läbi võitsid Jumala lapsed kuningriike, viisid täide õiguse, said kätte tõotusi, sulgesid lõvide suud, kustutasid tule väe, pääsesid pakku mõõgatera eest, said nõtruses tugevaks ja sõjas vägevaks, tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere.” (Hb 11:33,34) Usu läbi peame täna meiegi saavutama Jumalast meile seatud kõrgeid eesmärke. “Kõik on võimalik sellele, kes usub.” (Mk 9:23) EGW “Prohvetid ja kuningad”
Jumala tegevus
Piibel kõneleb meile kõrges ja pühas paigas elavast Jumalast, kes pole tegevusetu, vaikiv ja üksildusse tõmbunud. Teda ümbritsevad kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat püha olevust, kes on valmis täitma Tema tahet. Meile nähtamatuks jäävate abiliste kaudu on Ta aktiivses läbikäimises oma riigi iga osaga. Ometi hõivab Tema ja kogu taeva huvi see maailmakilluke ja need inimlapsed, kelle päästmiseks Ta andis oma ainsa Poja. Jumal kummardub sügavale, et kuulda rõhutute ohkeid. Igale siirale palvele vastab Ta: “Siin ma olen.” Ta toetab kurvastatuid ja rõhutuid. Igas meie kiusatuses ja läbikatsumises on Tema ingel lähedal, et aidata. EGW “Ajastute igatsus”
Maise ja taevase riigi erinevused
Seemnes olev idu kasvab tänu eluallikale, mille Jumal on seemnesse pannud. See areng ei sõltu inimese jõust. Samamoodi on Kristuse kuningriigiga. See on uus loodu. Selle põhimõtted on vastuolus ilmalike riikide omadega. Maised riigivõimud valitsevad füüsilise jõuga. Nad hoiavad oma võimupiirkonda väe ja võimu abil, kuid uue kuningriigi rajaja on Rahuvürst. Püha Vaim kirjeldab ilmalikke riike metsikute kiskjate sümboli abil, kuid Kristus on “Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu”. (Jh 1:29) Tema valitsus ei kasuta südametunnistuse sundimiseks toorest jõudu. Juudid ootasid, et Jumala riik rajatakse samamoodi nagu maailma kuningriigid. Nad rakendasid õigluse edendamiseks väliseid abinõusid. Nad töötasid välja meetodeid ja plaane, ent Kristus on see, kes paneb aluse oma riigi põhimõtetele. Tõde ja õiglust külvates töötab Ta eksituse ja patu vastu. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Rõõmus andja
Ärgu olgu Issanda varakambris puudust. Jumal täidab oma varast kõik meie vajadused. Kas meie peaksime olema üksnes tarbijad? Kas me ei peaks olema tootjad, kes annavad oma vahendid, et tõde võiks esitada paljudele inimestele, kes hindavad kuulutust ja võtavad selle vastu ning annavad omakorda Jumalale Tema oma tagasi ja neidki arvatakse tootjate hulka?
Me ei tohi Jumalalt ainult kingitusi vastu võtta. Oma vastutust täielikult tunnetades peame andma Talle tagasi, et Tema varakambris oleks Tema töö edendamiseks külluslik vahendite tagavara, millest Tema töölised saavad võtta, et viia kuulutus linnast linna ja riigist riiki.
“Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad.” (Ps 24:1) See maailm on Issanda varaait, millest me kogu aeg võtame. Ta on andnud meile toiduseks puuviljad, teraviljad ja aedviljad. Ta paneb meie jaoks päikese paistma ja vihma sadama. Kogu inimperekond, nii head kui ka halvad, võtavad pidevalt Jumala varaaidast. Väga oluline on, kuidas nii suurte eesõigustega olevused Issanda annid vastu võtavad ja kuidas nad suhtuvad lepingusse, mille Issand on nendega teinud. Ta on teinud neist oma andide jagajad, kes võtavad Tema varaaidast ning annavad seejärel Talle annetused ja ohvriannid tagasi, “et mu kojas oleks toitu”. EGW “Pilk ülespoole”
