Meie Isa palve – suhted Jumalaga
Meie Isa palve jaguneb laias laastus kahte ossa. Neist esimene puudutab inimese suhteid oma Jumalaga. Mida Jeesus selle teema kohta õpetas, sellest mõtiskleme koos hingamispäeval, 14. septembril kell 11.00 Põltsamaa Adventpalvelas. Kõik olete teretulnud!
Vormija kätes
Pottsepp võtab savi ja vormib seda oma tahte järgi. Ta mudib ja töötleb seda. Ta rebib selle mitmeks ja surub kokku tagasi. Ta niisutab ja seejärel kuivatab seda. Ta laseb sel mõnda aega olla nii, et ei puuduta seda. Kui see on täiuslikult vormitav, jätkab ta tööd ja teeb sellest anuma. Ta annab sellele kuju ning silub ja lihvib seda potikedral. Ta kuivatab seda päikese käes ja kuumutab ahjus. Nii saab sellest anum, mis sobib kasutamiseks. Samamoodi soovib suur Meistertööline meid vormida ja kujundada. Ja nagu savi on pottsepa käes, nii peame olema meie Tema käes. Me ei tohi püüda teha pottsepa tööd. Meie osa on allutada end Meistri vormimisele. EGW “Tervise teenistuses”
Ühendusest Kristusega
Jeesus ütleb: “Jääge minusse ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge… Sest minust lahus ei suuda te midagi teha” (Jh 15:4.5). Et elada püha elu, oled sa sama sõltuv Kristusest, nagu oks on sõltuv tüvest, et kasvada ja vilja kanda. Lahus Temast ei ole sul elu. Sul pole jõudu kiusatustele vastu seista ning sa ei suuda kasvada armus ega pühaduses. Temas püsides võid sa õitseda. Temast elu ammutades sa ei närtsi ega jää viljatuks. Sa oled siis nagu puu, mis on istutatud veeojade äärde.
Paljudel on kujutlus, et nad peavad mingi osa tööst tegema üksinda. Nad on uskunud Kristusesse, et saada patud andeks, kuid nüüd nad püüavad oma jõuga õigesti elada. Iga selline jõupingutus jookseb paratamatult liiva.
Meie kasvamine armus, meie rõõm, meie kasulikkus – kõik see sõltub meie ühendusest Kristusega. Igapäevasest, pidevast osadusest temaga – temas püsimisest – sõltub meie kasvamine armus. Ta pole üksnes meie usu alustaja, vaid ka lõpuleviija. Kristus on esimene, viimane ja igavene. Ta peab meiega olema mitte ainult rännaku alguses ja lõpus, vaid igal sammul meie teel. Taavet ütleb: “Ma pean Issandat alati oma silma ees, ma ei kõigu, sest ta on mu paremal pool” (Ps 16:8). EGW “Tee Kristuse juurde”
Õpeta mulle oma teed!
See, kes käib Jumala käskude teel, käib koos Kristusega, ning Tema armastuses saab süda rahu. Kui Mooses palus: «Õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin Sind,» vastas Issand talle: «Minu pale läheb ühes ja ma annan sulle rahu!»
Prohvetite kaudu öeldakse: «Nõnda ütleb Jehoova: astuge teede peale ja vaadake ja küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga!» (2.Ms.33,13.14; Jer.6,16). EGW “Ajastute igatsus”
Jõulujumalateenistus veebis 24.12 kell 17
Teenistusel kõneleb Toomas Lukk ning muusikaga teenivad
Tartu adventkoguduse erinevad koosseisud.
Tule ise ja kutsu sõber ka osa saama!
Sõna muudab elu
Jumala Sõna on kanaliks, mille kaudu Issand ilmutab oma Vaimu ja väge. Kuulekus Sõnale toob esile nõutava vilja – teesklematu vennaliku armastuse. See armastus on sündinud taevast ning juhib kõrgematele motiividele ning omakasupüüdmatuile tegudele.
Kui tõde muutub jäävaks põhimõtteks, siis on inimene “uuesti sünnitatud mitte kaduvast, vaid kadumatust seemnest, Jumala elava ning püsiva Sõna läbi.” See uussünd toimub siis, kui võetakse vastu Kristus kui Jumala Sõna. Kui jumalikud tõed jäädvustatakse Püha Vaimu läbi südamesse, tärkab inimeses uus arusaamine ning seni uinunud võimed ärkavad, et töötada koos Jumalaga. EGW “Apostlite teod”
Milline on sinu elu aruanne?
Kui pühalik on see mõte! Päev päeva järel, mis kaob igavikku, jätab aruande taevaraamatutesse. Kord öeldud sõnu ja tehtud tegusid ei saa olematuks muuta. Inglid on üles tähendanud nii hea kui halva. Kõige vägevam inimene maa peal ei saa kustutada ka mitte üheainsa päeva aruannet. Meie teod, sõnad, isegi meie kõige salajasemad motiivid tulevad arvesse meie saatuse otsustamisel õndsuseks või hukatuseks. Kuigi meie võime olla need unustanud, on need ometi tunnistajad, mis mõistavad meid kas õigeks või hukka.
Nii nagu piltnik jäädvustab näojooned eksimatu täpsusega fotoplaadile, nii on iseloom ustavalt jäädvustatud taevastes raamatutes. Ja hoolimata sellest, tunnevad inimesed nii vähe muret selle aruande pärast, mida vaatlevad taevased olendid. Kui võiks kõrvaldada katte, mis lahutab nähtavat maailma nähtamatust ja inimlapsed näeksid inglit, kes märgib üles iga sõna ja teo, millest nad peavad aru andma kohtus, siis jääks palju sõnu, mida iga päev räägitakse, ütlemata, ja palju tegusid tegemata! EGW “Suur võitlus”
