Meil ei ole võimalik teada, millised on Jumala armulised eesmärgid meie suhtes, kuid tõotuste kaudu, üksnes tõotuste kaudu õpime tundma, mida Ta on valmistanud neile, kes Teda armastavad. Nagu lilled omastavad Jumala aruka korralduse alusel pidevalt maast ja õhust aineid, et areneda puhasteks ja kauniteks pungadeks ja õiteks ning rõõmustada meeli oma lõhnaga, nii saab olema ka meiega.

Me võtame Jumala tõotustest kogu rahu, lohutuse ja lootuse, mis areneb meis rahu, rõõmu ja usu viljadeks. Neid tõotusi oma ellu võttes anname need alati teistele edasi. Võtkem siis need tõotused omaks. Need on nagu Jumala aia kallihinnalised lilled. Need on mõeldud selleks, et äratada lootust ja ootusi ning juhtida meid kindlale usule ja usaldusele Jumalasse. EGW kiri nr 27

Jumal on köitnud meie südame enda külge paljude tõendite abil nii taevas kui maa peal. Ta püüab ennast meile ilmutada nii looduse kui ka kõige sügavamate ja õrnemate maapealsete sidemete kaudu, mida inimsüda eales võib tunda. Kuid need esitavad tema armastust siiski puudulikult. Kõigist antud tõendeist hoolimata suutis headuse vaenlane inimeste meeli sedavõrd pimestada, et nad tundsid Jumala ees hirmu, pidasid teda karmiks ja halastamatuks. Saatana abiga tekkis inimestes kujutelm Jumalast, kelle peamiseks omaduseks on range õiglusenõudmine, kes on vali kohtunik, karm ja nõudlik võlausaldaja. Ta kujutas Loojat olendina, kes jälgib inimesi valvsate silmadega, märkamaks nende vigu ja eksimusi, et nende üle siis kohtuotsus langetada. Ning just selle tumeda varju kõrvaldamiseks ja maailmale Jumala piiritu armastuse avaldamiseks tuligi Jeesus inimeste keskele.

Jumala Poeg tuli taevast, et ilmutada Isa. “Keegi ei ole Jumalat iialgi näinud. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud” (Jh 1:18). “Ükski ei tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada” (Mt 11:27). Kui üks jünger küsis: “Issand, näita meile Isa,” vastas Jeesus: “Nii kaua aega olen ma teie juures ja sa ei ole mind veel ära tundnud, Filippus? Kes on näinud mind, see on näinud Isa. Kuidas sa siis ütled: näita meile Isa?” (Jh 14:8.9).

Jeesus tuli head tegema, tuli tervendama kõiki, keda Saatan rõhus. Oli terveid külasid, kus ühestki majast ei kostunud enam haigete oigeid, sest Jeesus oli seal käinud ja haiged terveks teinud. Tema töö tunnistas jumalikust salvimisest. Armastus, halastus ja kaastunne avaldusid igas tema teos; ta süda pöördus õrna osavõtlikkusega inimlaste poole. Ta võttis enda peale inimolemuse, et küündida inimeste vajadusteni. Ka kõige vaesem ja madalam ei kartnud temale läheneda. Õnnistegija kütkestas isegi väikeseid lapsi, kes armastasid ta põlvedele ronida ning üksisilmi vaadata tema mõtlikusse, armastust peegeldavasse näkku.

Jeesus ei hoidunud ütlemast tõde, ent lausus seda alati armastuses. Rahvaga suhtlemisel avaldus tema sügav peenetundelisus ning lahke tähelepanelikkus. Iialgi ei öelnud ta vajaduseta ainsatki karmi sõna, kunagi ei valmistanud ta õrnale hingele tarbetut valu. Jeesus ei pahandanud inimestega nende nõrkuste pärast, rääkis aga tõde alati armastuses. Ta häbimärgistas silmakirjalikkust, uskmatust ja ülekohut; kuid lausus isegi oma teravamad noomitused, pisarad hääles. Õnnistegija nuttis Jeruusalemma, armastatud linna pärast, mis keeldus vastu võtmast teda – Teed, Tõde ja Elu. Nad hülgasid tema, oma Päästja, aga tema suhtus neisse kaastundliku õrnusega. Terve ta elu oli täis enesesalgamist ja tähelepanelikku hoolitsust teiste eest. Jeesuse silmis oli iga inimene väärtuslik. Kuigi ta säilitas alati jumaliku väärikuse, ei takistanud see õrna hoolitsusega iga Jumala perekonnaliikme poole alla kummardumast. Igas inimlapses nägi ta langenud hinge, kelle päästmine oli tema elu eesmärk.

Selline on Kristuse iseloom, mis avaldus tema elus. See on Jumala iseloom. Isa südamest tulvavad inimlastele Kristuses avalikuks saanud jumaliku kaastunde vood. Jeesus, õrn ja kaastundlik Päästja, oli Jumal, “avalikuks saanud lihas” (1.Tm 3:16).

E.G.White’i raamatust “Tee Kristuse juurde”

“Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing Sinu juurde, Jumal! Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele; millal ma tulen ja näen Jumala palet? Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan Teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!” (Ps 42:2.3.12).

“Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist, kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis on taevas talletatud teile, keda usu kaudu Jumala väes hoitakse päästeks, mis on viimasel ajal valmis ilmuma” (1.Pt 1:3-5).

“Meie ootame aga Tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus” (2.Pt 3:13).

“Jumal on armastus” (1.Joh.4,16). Jumala olemus ja Tema käsk on alati olnud ja saab alati olema armastus. “Kõrge ja üllas, kes igavesti elab” ja kelle “teed on igavesed,” ei muutu. Tema juures “ei ole muutust ega varjutuste varju” (Jes.57,15; Hab.3,6; Jak.1,17).

Loova väe iga ilming kõneleb lõpmatust, igavesest armastusest. Jumala kõikvõimsus tähendab õnnistuste täiust kõikidele loodud olevustele. EGW “Patriarhid ja prohvetid”