Meie Isa
Kinnitamaks meie usku Jumalasse, õpetab Kristus meid Tema poole pöörduma uue nimega – nimega, mis seostub inimsüdame kalleimate suhetega. Ta annab meile eesõiguse nimetada kõikvõimsat Jumalat oma Isaks.
See nimi, mida me Tema kohta kasutame ja millega Tema poole pöördume, on märk meie armastusest ja usaldusest ning Tema tõotusest meie eest hoolitseda ja meiega suhelda. Kui nimetame seda nime, paludes Temalt andi või õnnistust, on see Tema kõrvadele nagu muusika. Et me ei peaks Tema nimetamist selle nimega jultumuseks, kordas Ta seda ikka ja uuesti. Ta soovib, et me võtaksime selle nime omaks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Lunastuse hind
Kui uurime Jumala iseloomu risti valgel, näeme, kuidas halastus, õrnus ja andestus on põimunud õigluse ja kohtuga. Näeme keset taevast aujärge Teda, kelle kätel, jalgadel ja küljel on kannatuste märgid, mida Ta talus inimese lepitamiseks Jumalaga. Näeme, et Isa, kes on igavene ja elab ligipääsmatus valguses, võtab meid ometi enese juurde oma Poja teenete kaudu. Kättemaksupilv, mis kord ähvardas vaid viletsuse ja meeleheitega, ilmutab nüüd ristilt peegelduvas valguses Jumala Sõnu: Ela, patune, ela! Kahetsevad, uskuvad hinged, elage! Mina olen maksnud lunahinna! EGW “Apostlite teod”
Eesõigus tänada
Meil tuleb rohkem Jumalat kiita “ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele”. (Ps 107:8) Meie pühendumine ei peaks seisnema pelgalt palumises ja saamises. Ärgem mõelgem ainult oma vajadustele, vaid ka kogetud eesõigustele. Me ei palveta üldse liiga palju, küll aga oleme liialt kitsid tänamisega. Me võtame pidevalt vastu Jumala armuande ja ometi: kui vähe tänulikkust väljendame, kui vähe ülistame teda selle eest, mida ta on meie heaks teinud. EGW “Tee Kristuse juurde”
Ühtsus Kristuses
Kristuse armastus ei piirdu teatud inimklassiga. Ta samastab end iga inimlapsega. Ta sai maise pere liikmeks selleks, et meie võiksime saada taevase perekonna liikmeks. Ta on Inimese Poeg, ja seega iga Aadama poja ja tütre vend. Tema järelkäijad ei peaks end eraldama hukkuvast maailmast enda ümber. Nad on osa inimkonnast ning taevas peab neid nii patuste kui pühade vennaks. Kristuse armastus hõlmab ka eksijad ja patused; iga lahke tegu, millega püütakse julgustada eksinut, iga halastustegu on tehtud otsekui Kristusele.
Taevased inglid läkitatakse teenima neid, kes pärivad õnnistuse. Me ei tea veel, kes on pärijad, sest pole veel selgunud, kes võidab ja jagab pühade pärisosa; kuid taeva inglid käivad maa risti ja põiki läbi ning lohutavad kurbi, kaitsevad ohusolijaid ja võidavad inimeste südamed Kristusele. Kedagi ei põlata, kellestki ei mööduta. Jumal ei tee vahet isikute vahel. Ta hoolitseb võrdselt kõikide inimlaste eest. EGW “Ajastute igatsus”
Sõltudes Jumalast
Millal iganes inimene midagi saavutab, olgu kas vaimulikes või ajalikes asjades, peab ta meeles pidama, et ta suudab seda koostöös oma Loojaga. Hädavajalik on mõista meie sõltuvust Jumalast. Liiga palju usutakse inimesse, liiga palju loodetakse inimeste leiutistele. Liiga vähe usaldatakse väge, mida Jumal on valmis jagama. “Me oleme Jumala kaastöölised.” (1Kr 3:9)
Mõõtmatult tühine on see osa, mida inimlik jõud saavutab, aga kui see on ühendatud Kristuse jumalikkusega, suudab inimene kõik selle jõuga, mida Kristus jagab. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Tundes tõde
Tõde tuleb südamega vastu võtta; see nõuab tahte alistamist. Kui tõde oleks võimalik tunnustada ainult mõistusega, ei takistaks uhkus seda tegemast. Kuid tõde saab vastu võtta ainult annina ning selle tingimuseks on loobumine igast patust, milles Jumala Vaim märku annab. Ükskõik kui suured võiksid olla inimese eelised tõde tunda, pole neist kasu, kui süda ei ole avatud ning ei loobuta kõigist harjumustest ja kommetest, mis käivad vastu tõe põhimõtetele. Neile, kes anduvad Jumalale siira sooviga tunda ja täita Tema tahet, avaneb tõde Jumala väena õnnistuseks. Nad oskavad teha vahet inimeste vahel, kes kõnelevad Jumala nimel ja kes vaid enda nimel. Variserid ei allutanud oma tahet Jumala tahtele. Nad ei tahtnud tunda tõde, vaid tahtsid leida vabandusi, kuidas tõest mööda hiilida. Kristus näitas, et sellepärast ei mõistnud nad Tema õpetusi. Seejärel nimetas Ta tunnuse, mille abil eristada õiget õpetajat petisest:
Isekas meelsus rõhutab ennast. Kristus taotles Jumala au. Ta rääkis Jumala sõnu. See tunnistas Temast kui tõeõpetajast. EGW “Ajastute igatsus”








