Kristuse mäejutlus
Hapukurgihooaeg on juba mõnda aega käes. Pole vist liialdus väita, et tavalise eestlase jaoks kuulub värske hapukurk maitseelamuse TOP viie, ehk isegi TOP kolme hulka. Teadagi on toidu maitsestamine omaette teadus, mis nõuab parasjagu harjutamist. Aga kui asi hästi välja tuleb, siis ega sööjad kiidusõnu tagasi ei hoia.
Inimestena on meil kõigil oma “maitse”. On omadusi, mida oleme geenidega eluteele kaasa saanud, kuid väga palju sõltub ka meist endist, millisena me inimestele mõjume – kas mahedana või piprasena. Mida Jeesus inimese “maitsest” arvab ja millist “maitset” Ta meie elust püüab esile tuua, sellest tahaksime rääkida hingamispäeval 28. juulil meie hommikusel jumalateenistusel kell 11.00.
Hea karjane
«Mina olen Hea Karjane. Hea karjane jätab oma elu lammaste eest.» «Mina olen Hea Karjane ja tunnen omi… nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa ja ma jätan oma elu lammaste eest.»
Taas puudutas Jeesus kuulajate südant neile tuttavate võrdluste kaudu. Ta oli võrrelnud Püha Vaimu mõju külma, karastava veega. Ta oli nimetanud end valguseks ja eluallikaks. Nüüd kujutas Ta kauni sümboliga karjasest oma sidet Temasse uskujatega. See kujund oli kuulajaile väga lähedane ning Kristuse sõnad meenusid alati, kui jüngrid nägid karjaste hoolitsust karjade eest. Nad nägid igas ustavas karjases Kristust ja abitutes karjalammastes ennast.
Seda kujundit oli kasutanud prohvet Jesaja Messia kohta lohutavates sõnades: «Astu kõrgele mäele, Siioni sõnumiviija, tõsta valjusti häält, Jeruusalemma sõnumiviija, tõsta, ära karda! Ütle Juuda linnadele: «Vaata, teie Jumal!» Otsekui karjane hoiab Ta oma karja, kogub oma käsivarrega tallekesi ja kannab neid süles» (Jes.40,9-11). Taavet laulis: «Jehoova on mu Karjane; mul pole millestki puudust!» (Ps.23,1). Hesekieli kaudu oli Püha Vaim kuulutanud: «Ja ma panen neile üheainsa Karjase, kes karjatab neid.» «Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra.» «Ja ma teen nendega rahulepingu.» «Nad ei ole enam paganaile saagiks… vaid nad võivad elada julgesti ilma, et keegi neid peletaks» (Hes.34,23.16.25.28).
Nii nagu maine karjane tunneb oma lambaid, nii tunneb jumalik Karjane oma karja, kes on hajali kogu maailmas. «Ja teie olete mu lambad, mu karjamaa kari, te inimesed! Mina olen teie Jumal, ütleb Issand Jehoova!» Jeesus ütleb: «Ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!» «Ma olen sind märkinud oma peopesadesse» (Hes.34,31; Jes.43,1; 49,16).
Jeesus tunneb meid üksikisikuina. Teda puudutab kõik meiega seotu. Ta tunneb meid kõiki nimepidi. Ta teab maja, kus me elame ning iga sealse elaniku nime. Mõnikord on Ta läkitanud mõne oma sulase teatud tänavale teatud linnas, et vastavast majast leida üles üks oma lammas.
Jeesus tunneb igat inimlast nii hästi nagu oleks see inimene ainus, kelle eest Ta suri. Igaühe ahastus puudutab Tema südant. Tema kõrvad kuulevad igat appihüüdu. Ta tuli koguma inimesi enda juurde. Ta palub: «Järgi mind!» Tema Vaim mõjutab neid. Paljud keelduvad kutsele järgnemast. Jeesus teab, kes nad on. Ta teab ka neid, kes rõõmuga kuulevad kutset ning on valmis tulema Tema kui Karjase hoole alla. Ta ütleb: «Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nemad järgivad mind.» Ta hoolitseb igaühe eest nii, nagu poleks maa peal kedagi teist.
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
Isik, kes kustutab janu
See, kes püüab kustutada oma janu maailma allikatest, joob ja januneb jälle. Ainult üks võib rahuldada seesmist janu. Maailm vajab Kristust, “kõikide rahvaste igatsust”. Jumalik arm, mida ainult Tema võib anda, on elustav vesi, mis puhastab ja värskendab hinge.
Jeesus ei andnud mõista, et ainult üks sõõm eluvett rahuldab saajat. See, kes on maitsnud Kristuse armastust, igatseb pidevalt lisa, ent ta ei rahuldu millegi muuga. Maailma rikkus, au ja lõbu ei veetle teda. Tema südame pidev palve on: “Rohkem Sinust!” Isik, kes teadvustab inimesele tema vajaduse, ootab, et rahuldada tekkinud nälga ja janu.
Mahutid tühjenevad, laukad kuivavad, kuid meie Päästja on ammendamatu allikas. Me võime juua ja juua, kuid varu on ikka värske. See, kelle südames elab Kristus, omab õnnistuse lätte, veeallika “mis voolab igavesse ellu”. (Jh 4:14) Sellest allikast võib ta saada jõudu ja armu, millest piisab kõigi vajaduste rahuldamiseks. EGW “Ajastute igatsus”
Looduse kõned
Palju on neid viise, millega Jumal püüab endast märku anda ja mõjutada meid astuma osadusse temaga. Loodus kõneleb meie meeltele lakkamatult. Jumala armastus ja kirkus, mis avalduvad tema kätetöös, mõjutavad avatud südant. Kuulja kõrv võib kuulda ja mõista Jumala kõnet looduses.
Rohelised nurmed, majesteetlikud puud, pungad ja õied, ruttavad pilved, vihmasadu, vulisev oja ja taevalaotuse hiilgus – kõik see kõnetab meid ja kutsub tutvuma temaga, kes on need kõik teinud. EGW “Tee Kristuse juurde”
Elustav veeläte
Me peaksime igal võimalusel osutama osavõtlikkust, halastust ja kristlikku viisakust koormatuile ja vaevatuile. Rikkalikud ja külluslikud tõotused on antud neile, kes kasutavad iga võimalust tuua rõõmu ja õnnistust teiste ellu. “Kui sa pakud näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad, ja toidad alandatud hinge, siis koidab sulle pimeduses valgus ja su pilkane pimedus on otsekui keskpäev. Ja Issand juhatab sind alati ning toidab su hinge põuasel maal; Ta teeb tugevaks su luud-liikmed ja sa oled otsekui kastetud rohuaed, veelätte sarnane, mille vesi ei valmista iial pettumust.” (Js 58:10.11) EGW “Prohvetid ja kuningad”
