Elu kuulekuses
Kristuse nimel palumine tähendab palju. See tähendab, et me peame omaks võtma Tema iseloomu ja meelsuse ning tegema Tema tegusid. Päästja tõotus on tingimuslik. “Kui te mind armastate,” ütles Ta, “siis pidage minu käsusõnu.” Ta päästab inimesi mitte koos pattudega, vaid pattudest; ja need, kes Teda armastavad, näitavad oma armastust kuulekusega.
Tõeline sõnakuulmine lähtub südamest. See on harmoonia Kristusega. Kui me Talle allume, siis samastab Ta oma mõtted ja eesmärgid meie omadega; meie mõtted ja tunded vormuvad Tema tahte järgi nii, et kuuletudes Temale, kuuletume me ühtlasi oma südame soovile. Meie õilistatud ja pühitsetud tahe leiab, et ülim rõõm on teenida Jumalat. Kui me tunneme Jumalat nii, nagu meil on võimalus Teda tunda, siis on meie elu pidev sõnakuulmise elu. Kui õpime mõistma Kristuse iseloomu ja oleme ühenduses Jumalaga, muutub patt meile vastikuks. Nii nagu Kristus inimesena täitis käsku, nii täidame ka meie, kui me juurdume jõuallikas. EGW “Ajastute igatsus”
Lootuse ja abi allikas
Asjatult unistab inimkond progressist, asjatud on kõik jõupingutused inimkonna õilistamiseks, kui jäetakse unarusse ainus lootuse ja abi allikas. “Iga hea and ja täiuslik kink” tuleb Jumalalt. Lahus Jumalast pole tõelist iseloomuõilsust olemas. Ainus tee Jumala juurde on Kristus. Ta ütleb: “Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.” (Jh 14:6) EGW “Tee Kristuse juurde”
Ükski ei jää abita
Inimese olukord ei ole lootusetu. Jumal ei kontrolli meie mõistust ilma meie nõusolekuta, iga inimene võib vabalt valida. Mitte keegi ei ole nii madalale langenud, mitte keegi ei ole nii põlastusväärne, et Kristus ei saaks teda vabastada. Kurjast vaimust vaevatu suutis palve asemel öelda välja ainult Saatana sõnu, kuid ometi kuuldi tema südame sõnatut appihüüdu. Ükski abivajava hinge hüüd ei jää tähelepanuta, kuigi see ei pruugi sõnades väljenduda. Neid, kes nõustuvad astuma Jumalaga lepingusuhtesse, ei jäeta Saatana võimu alla ega nende enda iseloomu jõuetusse.
Imepärane muutus toimub inimeses, kes avab Päästjale usu kaudu südameukse. EGW “Tervise teenistuses”
Eenoki eeskuju
Eenok kõndis Jumalaga enne oma taevassevõtmist kolmsada aastat, maailma olukord aga ei olnud tollal kristliku iseloomu täiustamiseks sugugi soodsam kui praegu. Kuidas kõndis Eenok Jumalaga? Ta harjutas oma südant ja vaimu olema pidevalt teadlik Jumala ligiolekust. Hädaohus olles tõusid tema palved päästmise pärast üles Jumala poole.
Eenok keeldus kõigest, mis Jumalale võiks mitte meeldida. Ta hoidis Issandat pidevalt oma silme ees. Ta palvetas: “Õpeta mulle oma teid, et ma ei eksiks. Millega ma võiksin Sulle rõõmu valmistada? Millega ma võiksin Sind austada, mu Jumal?” Nii kujundas ta oma elu pidevalt kooskõlas Jumala käskudega ning usaldas oma Taevast Isa täiuslikult. Ta ei andunud oma mõtetele ega oma tahtele – kõik oli sulanud ühte tema Taevase Isa tahtega.
Eenokil olid kiusatused nagu meilgi. Ta elas ühiskonnas, mis ei olnud õigluse suhtes soodsamalt meelestatud kui meie ühiskond. Õhk, mida ta hingas, oli rüvetatud patust nagu meiegi ajal – ometi elas ta püha elu. Ta jäi rüvetamatuks oma ajastu valitsevatest pattudest. Samal kombel võime puhtaks ja rüvetamatuks jääda ka meie.
Eenok oli nende esindajaks, kes elavad maa peal, kui Kristus tuleb ja kes võetakse taevasse surma nägemata. EGW “Viimaste päevade sündmused”
Rõõm
Meie eesõigus on avada oma süda ja lasta Päästja sisse. Kiitkem Jeesust Tema ligioleku rõõmu eest. Väljendagem Tema armastuse päikesepaistet oma näoilme ja sõnadega. Siis on Tema rõõm meis ja meie rõõm saab täielikuks.
Meie elutöösse puhutakse ülevama elu hingeõhku. See seob meid üksteise ja Jumalaga. Me peame kogema Kristuse armastust. Siis armastame üksteist nii, nagu Kristus armastas meid. EGW “Pilk ülespoole”
