Nimi peopesas
Jeesus ei vabanda patte, vaid osutab patukahetsusele ja usule, ning tõstab andestust nõudes üles oma haavatud käed Isa ja pühade inglite ees, öeldes: “Ma tunnen neid nimepidi. Olen märkinud nad oma peopesadesse.” “Jumala meelepärased ohvrid on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal!” (Ps 51:19) Kristus katab ustava oma õigusega, et esitada kogudust oma Isale “austatuna, nii et tal ei oleks laiku ega kortsu ega muud sellesarnast.” (Ef 5:27) EGW “Suur võitlus”
Lähemale Jeesusele
Mida lähemal oleme Jeesusele, mida selgemini näeme Tema iseloomu puhtust, seda selgemini näeme ka patu äärmist patusust ning seda vähem soovime ülistada iseennast. Meie hing tunneb siis pidevat igatsust Jumala järele ja me tunnistame pidevalt, tõsiselt, südamest oma patte ning alandume südamest Tema ees. Meie kristliku elu igal sammul muutub meie meeleparandus sügavamaks. Me teame, et meie jõud seisneb ainult Kristuses ning me tunnistame koos apostliga: “Ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head.” “Aga mulle ärgu juhtugu seda, et ma kiitleksin muust kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristist, kelle läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale.” (Rm 7:18; Gl 6:14) EGW “Apostlite teod”
Püha Vaimu läbi Kristuses
Taim kasvab, võttes vastu seda, mida Jumal tema elu säilitamiseks annab. Taim sirutab juured sügavale mulla sisse. Ta imeb endasse päikesepaistet, kastet ja vihma. Ta võtab õhust eluks vajalikke aineid. Samamoodi peab kristlane kasvama koostöös jumalike mõjudega. Oma abitust tundes peame ära kasutama kõik võimalused, mis antakse meile täielikuma kogemuse saavutamiseks. Nii nagu taim juurdub mullas, nii peame meie ajama oma juured sügavale Kristusesse. Nii nagu taim võtab vastu päikesepaistet, kastet ja vihma, peame meie avama oma südame Pühale Vaimule.
Töö ei saa tehtud “väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand”. (Sk 4:6) Kui hoiame oma mõtted Kristusel, siis kosutab Ta meid “nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad”. (Ho 6:3) Ta paistab meile Õiguse Päikesena ja meil on “paranemine tema tiibade all”. (Ml 3:20) Siis me õitseme “nagu lilleke” ja “nagu viinapuu”. (Ho 14:6.8) Toetudes kogu aeg Kristusele kui meie isiklikule Päästjale, kasvame kõigis asjus Temasse, kes on meie pea. “Nii nagu te nüüd olete Kristuse Jeesuse võtnud vastu Issandaks, nõnda käige Temas, olles juurdunud ja ülesehitatud Temas ning kinnitatud usus, nõnda nagu teid on õpetatud.” (Kl 2:6.7) EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Suhtlemine taevaga
Palve on taeva poolt määratud vahend, et saavutada edu võitluses patuga ning arendada kristlikku iseloomu. Jumalik vägi, mis antakse vastusena usu palvele, teostab paluja hinges kõik, mida ta palub. Me võime paluda andestust patu pärast, Püha Vaimu, Kristuse-sarnast iseloomu, tarkust ja jõudu Tema tööd teha – ükskõik millist tõotatud andi; Tema tõotus on: “Te saate.”
Jumalaga mäel olles vaatles Mooses selle imeväärse ehitise kuju, mis pidi olema Tema au asupaigaks. Jumalaga mäel olles – selles salajases suhtlemispaigas – vaatleme me Tema aulist ideaali inimkonna jaoks. Suhtlemine taevaga on kõikidel aegadel olnud Jumala vahend oma plaanide elluviimiseks oma laste jaoks, avades järk-järgult nende meeltele oma armu õppetunnid. Meetodit, kuidas Ta neid tõdesid jagab, illustreerivad hästi sõnad: “Tema tulek on kindel nagu koit”. (Ho 6:3) See, kes laseb Jumalal end valgustada, sammub justkui koidiku hämarusest keskpäeva täieliku valguse poole. EGW “Apostlite teod”
Jumalik eeskuju andmises
Kuigi patt on rikkunud Jumala täiusliku töö, paistab sellest siiski veel läbi Jumala käekiri. Veel praegugi kuulutab kogu loodus Tema ülevat au. Ainult isekas inimsüda elab enesele. Iga lind ja iga loom teenib omamoodi kedagi teist. Igal puulehel ning rohuliblel on oma ülesanne. Igas puus, põõsas ja lehes tulvab see elujõud, milleta ei saaks elada inimene ega loom; inimene ja loom omakorda aitavad kaasa puu, põõsa ja lehe elule. Lilled pakuvad meeldivat lõhna ja avavad oma ilu õnnistuseks maailmale. Päike särab valgust tuhandete silmapaaride rõõmuks. Ookean, arvutute veesoonte läte, võtab vastu jõgesid kõikidelt maadelt, kuid võtab selleks, et anda. Selle rüpest tõusev udu langeb vihmahoogudena niisutama maad.
Valguseriigis elavate inglite rõõmuks on anda, jagada armastust ja väsimatut hoolt langenud ja ebatäiuslikele inimlastele. Taevased olevused püüavad võita inimsüdameid; nad toovad sellesse pimedasse maailma valgust taevastelt õuedelt; oma õrna ja kannatliku teenimisega mõjutavad nad inimmeeli, et tuua kadunuid nii lähedasse ühendusse Kristusega, kui on neil endil. EGW “Ajastute igatsus”
Ustavus kõiges
Harmooniliselt tugev ja kaunis iseloom kujuneb lihtsate kohustuste täitmisel. Ustavus peaks kajastuma meie elu väikestes ja suurtes asjades. Kohusetunne väikestes asjades ning väikeste headusetegude tegemine toob rõõmu eluteele ja siis, kui meie töö maa peal on lõppenud, ilmneb, et iga ustavalt täidetud väike kohustus on avaldanud head ja mitte iialgi kaduma minevat mõju. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
