Kristus pakkus oma murtud ihu, et osta tagasi Jumala pärisosa ja anda inimesele veel üks võimalus. “Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda.” (Hb 7:25) Kristus kostis eksinud inimsoo eest oma veatu elu, sõnakuulmise ja ristisurmaga. Nüüd ei kosta meie Lepitaja meie eest enam üksnes päästeplaani juhina, vaid kuulutab ka Võitjana oma võitu. Tema ohver on lõplik ja meie Lepitajana lõpetab Ta endale võetud töö, hoides Jumala ees viirukipannil oma laitmatult puhtaid teeneid ning oma rahva palveid, patutunnistusi ja tänu. Koos tema õiguse aroomiga tõusevad need magusa lõhnana Jumala ette. Ohver on tervenisti vastuvõetav ja andestus katab kõiki üleastumisi.

Kristus on tõotanud olla meie asemik ja käendaja ning Ta ei jäta kedagi hooletusse. Tema, kes ei suutnud näha inimolevuse lõplikku hävingut, ilma et oleks nende pärast valanud oma hinge välja surmani, jälgib haleda meele ja kaastundega iga hinge, kes mõistab, et ei saa end ise päästa.

Ta ei vaata ühtegi värisevat palujat, ilma et Ta teda üles ei tõstaks. Tema, kes oma kannatuste ja surma kaudu andis inimeste kasutusse moraalse väe lõputud varud, ei kõhkle seda väge meie heaks kasutamast. Võime tuua oma patud ja mured Tema jalge ette, sest Ta armastab meid. Iga Tema pilk ja sõna palub meil uskuda. Ta kujundab ja vormib meie iseloomu oma tahte kohaselt. EGW “Kristuse tähendamissõnad”

Inimesed näitavad oma südame tõelist olemust. Meie ümber on neid, kes on tasased ja alandliku meelsusega, Kristuse meelsusega, kes teevad väikesi asju, et aidata ümberolijaid, ja kes ei pea seda tähtsaks. Lõpuks on nad hämmastuses, kui saavad teada, et Kristus on märganud julgusetule lausutud lahket sõna ja võtab arvesse vaeste abistamiseks antud kõige väiksema anni, mis nõudis andjalt mõningast enesesalgamist.

Issand hindab meelsust ja annab vastavalt sellele tasu. Puhas, alandlik, lapselikult armastav meelsus muudab ohvrianni Tema silmis väärtuslikuks. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”