Jeesuse eeskuju
Kui jüngrid astusid ülemisse tuppa, oli nende südames kibedus. Juudas pressis end Kristuse kõrvale vasakule poole, Johannes oli paremal pool. Kui üldse oli mingi kõrgem koht, siis oli Juudas otsustanud selle endale saada. Seepärast pidas ta auväärseks istuda Kristuse kõrval.
Oli ilmnenud veel üks tülipõhjus. Pühade puhul oli tavaks, et üks sulane pesi külaliste jalad, ja selgi korral olid vajalikud ettevalmistused selleks tehtud. Jalgade pesemise jaoks oli valmis kann, vaagen ja rätik, kuid kohal polnud ühtegi sulast. Keegi jüngritest pidi seda nüüd tegema, kuid haavunud meestest polnud keegi tahtlik sulase osa täitma. Külmaverelise ükskõiksusega istusid kõik paigal. Vaikimine kõneles tahtmatusest alanduda.
Kuidas võis Kristus neid aidata, et Saatan nende üle otsustavat võitu ei saaks? Kuidas võis Ta neile mõista anda, et jüngri nime kandmine ei tee neid veel jüngriteks ega kindlusta neile kohta Tema riigis? Kuidas võis Ta näidata, et armastav teenimine ja tõeline alandus on tegelik suurus? Kuidas võis Ta süüdata nende südames armastuse ja avada neid mõistma seda, mida Ta igatses neile rääkida?
Jeesus ootas natuke, et näha, mida jüngrid ette võtavad. Siis tõusis Ta lauast. Võtnud ült kuue, et see ei takistaks Tal tegutseda, võttis Ta rätiku ja sidus selle endale vööle. Hämmastunult jälgisid jüngrid Tema tegevust. «Pärast seda valab Ta vett vaagnasse ja hakkab pesema jüngrite jalgu ning kuivatama rätikuga, millega Ta oli vöötatud.» See tegu avas jüngrite silmad. Kibe häbi ja alandatus täitis nende südant. Nad mõistsid sõnatut etteheidet, ja nägid end hoopis uues valguses.
Nii väljendas Kristus oma jüngritele armastust. Nende isekus tegi Talle haiget, kuid Ta ei hakanud probleemi üle polemiseerima. Selle asemel andis Ta neile eeskuju, mis jäi neile alatiseks meelde. Tema armastust nende vastu polnud võimalik häirida ega kustutada. Ta teadis, et Isa oli andnud kõik Tema kätte nii siis, kui Ta tuli Jumala juurest, kui ka siis, mil Ta läheb sinna tagasi. Ta oli täielikult teadlik oma jumalikkusest; kuid Ta oli võtnud ült kuningliku rüü ja peast krooni ning hakanud sulaseks. Nüüd, oma maise elu lõpul, vöötas Ta ennast kui sulane ja täitis sulase ülesandeid.
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
Silm silma ja hammas hamba vastu
Valik on sinu
Jumala valitsus ei ole rajatud pimedale alistumisele ja mõtlematule kontrollile, nagu Saatan püüab näidata. See rajaneb mõistusele ja südametunnistusele. “Tulge nüüd ja seletagem isekeskis,” (Js 1:18) on Looja kutse loodolevustele. Jumal ei sunni nende tahet, keda ta on loonud. Ta ei võta vastu austusavaldust, mis pole antud vabast tahtest ega arukalt. Sunnitud alistumine takistaks mõistuse ja iseloomu tõelist arenemist, teeks inimesest ainult masina. See ei ole Looja eesmärk. Ta soovib, et inimene, tema loomisväe kroon, jõuaks oma arengus kõrgeimale võimalikule tasemele.
Ta asetab meie ette õnnistuse kõrguse, milleni ta soovib meid oma armu läbi viia. Ta kutsub meid üles end temale andma, et ta saaks täita oma tahet meis. Meie ülesandeks jääb vaid valida, kas me soovime vabastamist patuorjusest ja osa saada Jumala laste aulisest vabadusest. EGW “Tee Kristuse juurde”
Üksteise armastamisest
Kristus ütles jüngritele välja oma suure soovi, et nad armastaksid üksteist nii nagu Tema neid oli armastanud. Ikka ja jälle rõhutas Ta seda: “Seda ma käsin teid,” ütles Ta korduvalt, “et te armastaksite üksteist.” Ülemises toas oli Ta alustanud sõnadega: “Uue käsusõna annan ma teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud, et teiegi üksteist armastaksite!” Jüngrite jaoks oli see käsk uus sellepärast, et nad polnud armastanud üksteist nii, nagu Kristus neid oli armastanud. Kristus mõistis, et hoopis uued ideaalid ja ajendid pidid hakkama jüngreid juhtima. Ta teadis, et jüngrite elus pidid avalduma uued põhimõtted ning et tema elu ja surma kaudu pidid nad saama uue mõiste armastusest. Käsk üksteist armastada sai Tema ohvri valgel uue tähenduse. Kogu armutöö on pidev enesesalgamine. Kristuse maapealse elu igal hetkel tulvas Temast Jumala armastust. Kõik, keda täidab Tema Vaim, armastavad nii nagu armastas Tema. Sama põhimõte ajendab inimsuhetes ka neid.
See armastus tunnistab inimese jüngriksolekust. “Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid,” ütles Jeesus, “kui teil on armastus isekeskis!” (Jh 13:35) EGW “Ajastute igatsus”
