Lõikustänu jumalateenistus 12. oktoobril kell 11.00
“Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguse Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas.” (Jk 1:17.18)
Iga seeme kannab oma vilja. Õigetes tingimustes külvatud seeme areneb eluks taimes. Kadumatu Sõna seeme, mille hing usu kaudu vastu võtab, toob esile iseloomu ja elu, mis sarnaneb Jumala elu ja iseloomuga. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Loomistöö mälestusmärk
Suur Jumal oli rajanud Maa alused. Ta oli katnud kogu maailma iluga ja täitnud selle inimesele tarvisminevaga. Ta oli loonud kõik maa ja mere imed. Kuue päevaga oli suur loomistöö valminud. Ja Jumal “hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis Ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest Ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.” (1.Ms 2:2.3) Jumal silmitses rahuldustundega oma kätetööd. Kõik oli täiuslik, jumaliku Meistri vääriline. Nüüd Ta puhkas — mitte tööväsimusest, vaid rõõmust, nähes oma tarkuse ja headuse tulemust ja au ilmnemist.
Jumal pühitses, s.t. eraldas seitsmenda päeva, mil Tema puhkas, puhkepäevaks inimestele. Looja eeskujul tuli inimesel sel pühal päeval puhata, et tal oleks aega taevast ja maad silmitsedes mõtiskleda Jumala suure loomistöö üle ning et ta Jumala tarkusest ja headusest kõnelevaid tõendeid nähes võiks kogu südamest armastada ja austada oma Loojat.
Jumal püstitas Eedenis mälestusmärgi oma loomistööst; Ta andis oma õnnistuse seitsmendale päevale. Hingamispäev kingiti Aadamale, kogu inimperekonna isale ja esindajale. Selle päeva pühitsemine pidi kõnelema tõsiasjast, et kõik maa elanikud tunnustavad tänuga Jumalat oma Loojana ja õiglase Ülemvalitsejana; nad tunnustavad, et nemad on Tema kätetöö ja Temast sõltuvad. Niisiis oli tegemist tähisega, mis anti kogu inimsoole. Tegemist polnud mingi ülekantud mõistega või ühe rahva jaoks kohaldatud korraldusega.
Jumal nägi, et inimene vajas hingamispäeva, ja seda isegi paradiisis. Oli oluline, et inimene paneks igal seitsmendal päeval kõrvale oma harrastused ja ettevõtmised ning selliselt neist vaba olles saaks sügavamalt mõtiskleda Jumala tegevuse, headuse ja väe üle. Inimene vajas hingamispäeva kui igapäevasest jõulisemat meeldetuletust Jumala armastusest. Ta vajas tänutunde elavdamist, sest kõik, mis inimesele kuulus ja mille üle ta rõõmu tundis, tuli ju tegelikult Looja heldest käest.
Jumala soov on, et hingamispäev juhiks inimeste mõtted Tema loomistööle. Loodus kõneleb inimmeeltele Jumala — Looja, kõige üle Valitseja — olemasolust. “Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab Tema käte tööd! Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust!” (Ps 19:2.3) Kauniks loodud maa tunnistab Jumala armastusest. Võime näha Tema armastust igikestvates mäetippudes, majesteetlikes puudes, puhkevates pungades ja õrnades lilleõites. Hingamispäev, mis osutab Loojale, innustab inimesi avama suurt looduseraamatut ja lugema sealt Looja väest, tarkusest ja armastusest.
E.G.White’i raamatust “Patriarhid ja prohvetid”
Jumalaga teel
Lohutus kuulub neile, kes kurvastavad katsumuste ja murede tõttu. Kurbusekibedus ja elu kitsaskohad on paremad patunaudingutest. Kannatuste varal näitab Jumal meile meie iseloomu vigu; Tema armu läbi võime neist vabaneda. Me märkame endas seni tundmata külgi ning seisame silmitsi pakkumisega võtta vastu noomitus ja Jumala nõuanne.
Issanda teed on mõistmatud inimesele, kes soovib näha kõike enesele meelepärases valguses. Tema teed näivad meie inimloomusele vahel süngete ja rõõmututena. Kuid Jumala teed on armu teed, mille lõpul on lunastus. Eelija ei teadnud, mida soovis, kui ta kõrbe mahajäetuses palus elust väsinuna surma. Halastusrikas Jumal ei täitnud tema palvet. Eelijal oli veel suur töö teha; ja siis kui see oli tehtud, ei surnud ta nukralt üksildasena kõrbes, vaid tõsteti taevavankris üles Jumala trooni juurde.
Jumal lausub kurvale: “Ma olen näinud tema teid, aga ma parandan ja juhatan teda; ja ma tasun temale troostiga ning loon ta leinajaile huultevilja.” “Ma muudan nende leina rõõmuks, ma trööstin ja rõõmustan neid pärast kurvastust.” (Jes.57,18; Jer.31,13) EGW “Ajastute igatsus”
Näeme ennast Kristuse valguses
Lunastaja elus ilmnesid täiuslikult Jumala käsu põhimõtted: armasta Jumalat üle kõige ja ligimest kui iseennast. Heldus ja ennastsalgav armastus oli tema hinge elu. Kui me teda vaatleme, kui valgus Päästjalt langeb meie peale, näeme oma südame patusust.
Sarnaselt Nikodeemosele kanname ehk meiegi endas valelootusi, et meie elu on olnud laitmatu, et meie kõlbeline moraal on kõrge, ja arvame, et meil pole tarvis tavalise patuse kombel oma südant Jumala ees alandada; kui aga Kristuse valgussära paistab meie hinge, näeme oma ebapuhtust, märkame oma motiivide isekust, vaenulikkust Jumala vastu, mis on rüvetanud iga teo meie elus. Siis saame teada, et meie õigus on tõepoolest nagu määrdunud riie ja et ainult Kristuse veri võib puhastada paturoojusest ning uuendada südame tema südame sarnaseks.
Kui prohvet Taaniel nägi hiilgust, mis ümbritses tema juurde saadetud taevasaadikut, valdas teda teadmine enda nõrkusest ja ebatäiuslikkusest. Prohvet kirjeldab imeväärse nägemuse mõju: “Kui ma nägin seda …, siis ei olnud mul enam rammu, mu näojume muutus kaameks ja ma jäin jõuetuks.” (Tn 10:8) Taoliselt puudutatud hing vihkab oma isekust, põlastab oma enesearmastust ja hakkab ihaldama Kristuse õiguse kaudu südamepuhtust, mis on kooskõlas Jumala käsu ja Kristuse iseloomuga. EGW “Tee Kristuse juurde”
Sõltumine Jumalast
Meil tuleb teha “eeskuju järele”, mille jättis Kristus, kes kannatas meie eest, et me käiksime Tema jälgedes. (1Pt 2:21) Kristuse sõnad õpetavad, et me peaksime ennast lahutamatult siduma oma Isaga taevas. Ükskõik, milline on meie koht elus, me sõltume Jumalast, kelle kätes on kõikide saatus.
Tema on määranud meile töö ning on varustanud meid võimete ja vahenditega selleks tööks. Nii kaua, kui me alistame oma tahte Jumala tahtele ning usaldame Tema tugevust ja tarkust, käime turvalist rada, et täita meie osa Tema suures plaanis. EGW “Ajastute igatsus”