Olete oodatud emadepäeva jumalateenistusele
Aga Jeesuse juurde toodi ka lapsi, et ta neid puudutaks, aga seda nähes jüngrid sõitlesid toojaid. Ent Jeesus kutsus lapsed enese juurde ja ütles: “Laske lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik! Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.” Ja ta kaisutas neid ja õnnistas neid, pannes käed nende peale. Luuka 18:15-17 ja Markuse 10:16
Kristuse mäejutlus – ära tapa!
Inimese elus on asju, mis näivad olevat nii üheselt mõistetavad. Ja on asju, mis on kihilised nagu sibul. Käsk “Ära tapa” näib Kümnes käsus olevat päris lihtne: pole kellegi pihta püssi lasknud, väitsa vibutanud ega kurikaga vastu pead palli mänginud – ongi asi korras. Kuid Jeesuse käsitlus sellest käsust toob välja seaduse kihilisuse, selle sügavutimineva laiahaardelisuse, mis võtab ära võimaluse läheneda sellele “meri-põlvini” suhtumisega. Loomulikult ei räägi Jeesus siin kärbsepaberi ja hiirelõksu kasutamisest. Seda kihti ei maksa seadusest “Ära tapa” otsida. Fookuses on siin inimestevahelised suhted. Jeesus püüab hea seista, et need suhted oleksid rajatud samale vundamendile, millele on rajatud inimese ja Jumala suhted. Aga mida meie Issandal selle süvitsimineva teema kohta öelda oli, seda vaatleme koos meie jumalateenistusel 27. aprillil kell 11.00. Kõik on oodatud!
Tõkestatud tee
Iisraeli vägev Jumal on ka meie Jumal. Võime Teda usaldada ning kui kuuletume Tema nõudmistele, tegutseb Tema meie heaks sama ilmselgelt kui Ta tegutses oma vana-aja rahva heaks. Igaüht, kes soovib järgida sõnakuulmise teed, ründavad mõnikord kahtlused ja usupuudus. Tee näib vahel nii tõkestatud olevat, et see tundub päris läbipääsmatuna ning viib lausa meeleheitele, kuid Jumal ütleb meile: Minge edasi!
Hirmuäratavaina näivad raskused, mis täidavad teie hinge kartusega, kaovad, kui astute sõnakuulmise teel edasi – alandlikult Jumalale lootes. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Meiegi vajame vahendajat
Kui Jaakob pärast patustamist – Eesavi petmist – isakodust põgenes, rõhus teda süütunne. Üksildase ja põlatuna, lahutatuna kõigest, mis elus kallis olnud, rõhus ta hinge eriti üks mõte: hirm, et patt on ta Jumalast lahutanud, et taevas on ta maha jätnud. Oma kurbuses heitis ta palja maa peale puhkama, ümberringi vaid üksildased mäekünkad ja pea kohal selge, särav tähistaevas. Magades tajus ta kummalist valgust: ennäe, tasandikult, millel ta lamas, näis tohutu, varjutaoline redel ulatuvat taeva väravateni, Jumala inglid liikusid mööda seda üles ja alla, ülevalt hiilgusest kostuv jumalik hääl kuulutas lohutuse ja lootuse sõnumit.
Nii sai Jaakob teada, kes võis tema vajadust ja hinge igatsust rahuldada – Lunastaja. Rõõmu ja tänulikkusega vaatas ta ilmutatud teed, mille kaudu tema, patune, võis taastada ühenduse Jumalaga. Tema unenäo saladuslik redel esitas Jeesust, ainsat vahendajat Jumala ja inimese vahel. Samale võrdkujule vihjas Kristus oma jutuajamises Naatanaeliga: “Te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde”. (Jh 1:51) EGW “Tee Kristuse juurde”
