Jumalik Karjane tunneb Sind
Lammas on loomadest pelglikem ja abituim. Idamaal hoolitses karjane väsimatult oma karja eest. Vanasti polnud ohutu viibida väljaspool linnamüüri. Hulkuvad maanteeröövlid või kaljustes peidupaikades varitsevad kiskjad üritasid karja rünnata. Karjane valvas oma lambaid endagi elu hädaohtu seades.
Kui karjane juhib karja üle kaljuste mägede, läbi metsade ja lõhangute rohurikastele jõeäärsetele aasadele; kui ta valvab neid pikkadel öötundidel ja kaitseb röövlite eest ning põetab õrnalt haigeid ja nõrku, kasvab ta nendega ühte. Ükskõik kui suur on kari, karjane tunneb igat lammast. Igal lambal on nimi ja ta vastab karjase kutsele.
Jeesuse eeskuju
Kui jüngrid astusid ülemisse tuppa, oli nende südames kibedus. Juudas pressis end Kristuse kõrvale vasakule poole, Johannes oli paremal pool. Kui üldse oli mingi kõrgem koht, siis oli Juudas otsustanud selle endale saada. Seepärast pidas ta auväärseks istuda Kristuse kõrval.
Oli ilmnenud veel üks tülipõhjus. Pühade puhul oli tavaks, et üks sulane pesi külaliste jalad, ja selgi korral olid vajalikud ettevalmistused selleks tehtud. Jalgade pesemise jaoks oli valmis kann, vaagen ja rätik, kuid kohal polnud ühtegi sulast. Keegi jüngritest pidi seda nüüd tegema, kuid haavunud meestest polnud keegi tahtlik sulase osa täitma. Külmaverelise ükskõiksusega istusid kõik paigal. Vaikimine kõneles tahtmatusest alanduda.
Kuidas võis Kristus neid aidata, et Saatan nende üle otsustavat võitu ei saaks? Kuidas võis Ta neile mõista anda, et jüngri nime kandmine ei tee neid veel jüngriteks ega kindlusta neile kohta Tema riigis? Kuidas võis Ta näidata, et armastav teenimine ja tõeline alandus on tegelik suurus? Kuidas võis Ta süüdata nende südames armastuse ja avada neid mõistma seda, mida Ta igatses neile rääkida?
Jeesus ootas natuke, et näha, mida jüngrid ette võtavad. Siis tõusis Ta lauast. Võtnud ült kuue, et see ei takistaks Tal tegutseda, võttis Ta rätiku ja sidus selle endale vööle. Hämmastunult jälgisid jüngrid Tema tegevust. «Pärast seda valab Ta vett vaagnasse ja hakkab pesema jüngrite jalgu ning kuivatama rätikuga, millega Ta oli vöötatud.» See tegu avas jüngrite silmad. Kibe häbi ja alandatus täitis nende südant. Nad mõistsid sõnatut etteheidet, ja nägid end hoopis uues valguses.
Nii väljendas Kristus oma jüngritele armastust. Nende isekus tegi Talle haiget, kuid Ta ei hakanud probleemi üle polemiseerima. Selle asemel andis Ta neile eeskuju, mis jäi neile alatiseks meelde. Tema armastust nende vastu polnud võimalik häirida ega kustutada. Ta teadis, et Isa oli andnud kõik Tema kätte nii siis, kui Ta tuli Jumala juurest, kui ka siis, mil Ta läheb sinna tagasi. Ta oli täielikult teadlik oma jumalikkusest; kuid Ta oli võtnud ült kuningliku rüü ja peast krooni ning hakanud sulaseks. Nüüd, oma maise elu lõpul, vöötas Ta ennast kui sulane ja täitis sulase ülesandeid.
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
Immaanuel – Jumal meiega
“Jumala tundmise valgust” nähakse “Jeesuses Kristuses”. Igaviku aegadest peale oli Issand Jeesus Kristus üks Isaga; Ta oli “Jumala kuju”, Tema suuruse ja ülevuse kuju, “Tema au”.
Selle au nähtavaks saamiseks tuli Ta maailma. Ta tuli patust pimestatud maale selleks, et näidata Jumala armastuse valgust, et olla “Jumal meiega”. Sellepärast oli kuulutatud ette, et Temale peab pandama nimeks Immaanuel.
Tulnud elama meie keskele, pidi Jeesus esitama Jumalat nii inimestele kui inglitele. Ta oli Jumala Sõna – Jumala avalikkuse ette toodud mõte. Palvetades oma jüngrite eest, ütles Jeesus: “Ma olen neile teada andnud Sinu nime”… “halastaja ja armuline, pika meelega ja rikas heldusest ja tõest”… “et armastus, millega Sa oled mind armastanud, oleks nendes ja mina oleksin nendes”. Kuid Ta ei pidanud seejuures silmas ainult oma maa peal elavaid lapsi. Meie väike planeet on kogu universumi õpperaamat. Jumala imeline armuplaan, lunastava armastuse saladus on teema, “millesse igatsevad inglidki vaadata”; see pakub uurimisainet läbi igaviku. EGW “Ajastute igatsus”
Jõulujumalateenistus veebis 24.12 kell 17
Teenistusel kõneleb Toomas Lukk ning muusikaga teenivad
Tartu adventkoguduse erinevad koosseisud.
Tule ise ja kutsu sõber ka osa saama!
Sõna muudab elu
Jumala Sõna on kanaliks, mille kaudu Issand ilmutab oma Vaimu ja väge. Kuulekus Sõnale toob esile nõutava vilja – teesklematu vennaliku armastuse. See armastus on sündinud taevast ning juhib kõrgematele motiividele ning omakasupüüdmatuile tegudele.
Kui tõde muutub jäävaks põhimõtteks, siis on inimene “uuesti sünnitatud mitte kaduvast, vaid kadumatust seemnest, Jumala elava ning püsiva Sõna läbi.” See uussünd toimub siis, kui võetakse vastu Kristus kui Jumala Sõna. Kui jumalikud tõed jäädvustatakse Püha Vaimu läbi südamesse, tärkab inimeses uus arusaamine ning seni uinunud võimed ärkavad, et töötada koos Jumalaga. EGW “Apostlite teod”
Milline on sinu elu aruanne?
Kui pühalik on see mõte! Päev päeva järel, mis kaob igavikku, jätab aruande taevaraamatutesse. Kord öeldud sõnu ja tehtud tegusid ei saa olematuks muuta. Inglid on üles tähendanud nii hea kui halva. Kõige vägevam inimene maa peal ei saa kustutada ka mitte üheainsa päeva aruannet. Meie teod, sõnad, isegi meie kõige salajasemad motiivid tulevad arvesse meie saatuse otsustamisel õndsuseks või hukatuseks. Kuigi meie võime olla need unustanud, on need ometi tunnistajad, mis mõistavad meid kas õigeks või hukka.
Nii nagu piltnik jäädvustab näojooned eksimatu täpsusega fotoplaadile, nii on iseloom ustavalt jäädvustatud taevastes raamatutes. Ja hoolimata sellest, tunnevad inimesed nii vähe muret selle aruande pärast, mida vaatlevad taevased olendid. Kui võiks kõrvaldada katte, mis lahutab nähtavat maailma nähtamatust ja inimlapsed näeksid inglit, kes märgib üles iga sõna ja teo, millest nad peavad aru andma kohtus, siis jääks palju sõnu, mida iga päev räägitakse, ütlemata, ja palju tegusid tegemata! EGW “Suur võitlus”
