Palvenädal 4.-11. november 2017
Oleme sel aastal jõudnud palvenädala künnisele. Soovin, et see oleks meie koguduste elus aeg, mil kõigil koguduseliikmetel on võimalus ja igatsus end rohkem palvele pühendada. Ükskõik kas teeme seda koguduseruumides kogunedes, kodus pere keskel või tehnoloogia vahendusel sõpradega ühendust hoides, toogem palvenädala jooksul oma kiitus, eestpalved ja anumised uue innuga Jumala ette. Tema kuuleb ja vastab oma armus, kui Tema lapsed Teda koos paluvad.
Leidsin üleilmse adventkoguduse pastoritele suunatud ajakirjast The Ministry A. V Olseni enam kui pool sajandit tagasi kirjutatud teksti, mis on päevakohane ka praegu. Põhimõtted, mis on selles välja toodud, ei ole ju aegunud.
Mervi Kalmus
Eesti liidu isikliku teenistuse osakonna juht
Adventliikumise alguses tutvustasid koguduse rajajad palvenädala ideed, mille eesmärk oli kõigis kogudustes üheaegselt eriliselt palve jaoks aega võtta. See initsiatiiv tõi nii suurt vaimulikku abi ja õnnistust, et seda hakati läbi viima igal aastal. Üsna pea sai sellest adventkoguduse elu tavapärane osa – igal pool maailmas, kuhu meie misjonitöö ja kogudus on jõudnud, peetakse hilissügisel palvenädalat. Samamoodi nagu iidses Iisraelis olid igal aastal erilised pühad ja perioodid, mil kogu rahvas pidi kogu südamest Jumalat ja Tema tahet otsima, samamoodi soovime kogu kogudusega võtta selle eraldi aja, et ühiselt Püha Vaimu juhtimist otsida. Kui Jumala rahvas vajas selliseid vaimuliku värskenduse aegu vanadel aegadel, siis päris kindlasti vajame selliseid aegu ka praegu.
Elame keerulistel aegadel – aegadel, mil võitlus hingede pärast on ränk. Saatan teab, et tema päevad on loetud ja ta ründab Jumala rahvast erakordse vihaga. Ta kasutab iga viimset kui võtet, et Jumala kogudust nõrgestada ja hävitada. Meie ainus väljapääs ja turvalisus seisneb Jumala ligi hoidmises. Peame kokku hoidma ning tooma ühiselt oma palved armutrooni ette.
Palvenädal, kui see oma südameasjaks võtta, võib olla koguduse elu jaoks suur õnnistus. See nädal võib kinnitada nõrkenud hingi, puhuda taas lõkkele suitsevad tukid ja tuua lootust ning kinnitust kahtlevatele inimestele. Palvenädala edu ja mõju sõltub suuresti kohaliku koguduse juhtidest. Kui nad võtavad eraldi aega, et seda hoolikalt ja palvemeelselt ette valmistada ning kui selle läbiviimisse on kaasatud nii noori kui ka vanemaid koguduseliikmeid, võib see nädal olla suurepäraseks sündmuseks koguduse elus. Siinjuures tuleb ka meeles pidada, et selle nädala esmaseks eesmärgiks ei ole materjalide läbilugemine, vaid võimaluse andmine koguduseliikmetele tulla oma siiraste palvete ja anumistega Jumala ette.
Andku Jumal inspiratsiooni ja valagu välja oma õnnistused kõigi koguduseliikmete peale, kes soovivad palvenädala muuta eriliseks palveajaks.”
A. V. Olson
Palvenädala loengud nii lastele kui täiskasvanutele leiad siit.
Taanieli raamatu õppimine
Prohvet Taaniel lootis, et tuleb aeg ja Iisraeli pagulusaastad Babüloonias lõpevad. Paraku oli tema ka ainult inimene ja kõike Jumala poolt ilmutatut oli temalgi raske lõpuni mõista. See paine surus teda põlvedele palvetama vabaduse saabumise pärast. Jumal vastas prohveti palvele Temale omase põhjalikkusega, rääkides Taanielile maise Iisraeli vabanemisest. Kuid paralleelselt rääkis Jumal ka patuorjusesse langenud inimkonna vabastamisest Messia kaudu.
Teeõhtu piibliringis
Oktoobrist alates toimuvad teeõhtud piibliringis iga kuu teisel reedel.
Esimene piibliring on reedel, 13. oktoobril kell 18.00 Põltsamaa adventkiriku teisel korrusel. Oled oodatud!
Eesti Kontserdi tänavuse hooaja avakontserdil sai esimest korda Eestis kuulda meie ühe tipphelilooja Erkki-Sven Tüüri teost „Külva tuult…“. Pealkiri pärineb Piibli Vanast Testamendist, mille paljud tekstid on kinnistunud kõnekäändude või vanasõnadena. Nimetatud heliteose pealkiri pärineb lausest: „Nad külvavad tuult ja lõikavad tormi.“ (Hoosea raamatu 8. peatüki 7. salm)
Ajalehes Sirp kommenteerib helilooja teose pealkirja: „Vaadates globaalseid kliimamuutusi, äärmusliikumiste raju tõusu, rahvaste massrännet – need protsessid on kõik seotud omal ajal tehtud läbimõtlematute otsustega. Teose muusika ei ole loomulikult nende protsesside otsene kirjeldus, kuid need on teemad, mille peale olen viimasel ajal väga palju mõelnud.“ (Sirp, 20.09.2017)
Küllap on need teemad meid kõiki omal moel puudutanud ja tekitanud küsimusi, millele on olnud raske vastuseid leida. Kutsume kõiki, kes soovivad pühendada pisut sügis-talvist aega – kord kuus reedeõhtuti –, et ühiselt mõtiskleda elu sügavamate teemade üle. Olete oodatud osa võtma vestlussarjast „Teeõhtud piibliringis“. Esimene vestlusring saab kokku reedel 13. oktoobril kell 18.00 Põltsamaal Kreutzwaldi tn1. Õhtu teema on „Kas „torm veeklaasis“ või midagi enamat?“
Põltsamaa adventkoguduse pastor Rein Kalmus
Tänulikkusest tänases päevas
Möödunud nädalavahetusel tähistas kristlik maailm lõikustänupüha. Selle püha keskmes oli inimese tänulikkus nende loodusandide eest, mis aitavad meil rõõmsalt vastu vaadata eelolevale talvele.
Rahvakalendrid või ka kirikupühad omavad tähendust eelkõige juhul, kui inimesel on nendega seoses mingi isiklik mõõde. Selles mõttes näib lõikustänu arenenud läänemaailmas aegade jooksul devalveeruvat, sest üha vähem on neid, kes oma sõrmi aasta jooksul mullaseks teevad. Meie igapäevane elu ei sõltu enam sellest, kui hoolsad oleme olnud kündmisel, külvamisel ja lõikamisel. Supermarketid on muutunud meie aitadeks, sahvriteks ja keldriteks, laskmata meil tunda, et oleme ise igapäevase leiva eest võidelnud ja talveks vajalikke varusid kogunud. Sellest johtuvalt on tänulikkus põllumehe vastu muutunud kuidagi abstraktseks.
Seetõttu kipub tänulikkus lõikustänupühal minu jaoks seostuma eelkõige nostalgiaga – mälestustega oma lapsepõlvest, kui ema ja isa otseses mõttes nägid vaeva, et sügisel saaks kartul ja muud juurviljad keldrisse ja mahlad ning moosid sahvrisse. Lõikustänuks olid enamasti ka seenel- ja marjulkäigud lõppenud ning metsaannid lisasid toidulauale olulist värvi ja maitset. Nii tore oli koos ema või isaga sahvri vahet käia ja uudistada eri värvi purke, mõistatades, millisest puust, põõsast või puhmast oli üks ja teine suupärane kraam pärit.
Kristlastena oleme lõikustänul eriliselt tänulikud ka Jumalale, sest Raamatute Raamatu sõnul tuleb „iga hea and ja täiuslik kink ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.“ (Jaakobuse 1:17) Ühiskonna jätkuv sekulariseerumine näib selle tänulikkuse aspekti inimeselt ära võtvat, sest pole ju võimalik olla tänulik kellelegi, kelle olemasollu ei usuta. Olen siinjuures aga mõelnud, et nii mõeldes toetame seda mõtteviisi, mis tituleerib inimese kõikide asjade valitsejaks ning väidab, et mitte keegi ei anna meile looduselt, vaid me ise peremeestena võtame. See mõtteviis on pannud inimese hoolsalt loodust ümber kujundama, kuni selleni, et näiteks Siberis oldi valmis jõgede voolu põhjast lõunasse pöörama.
Mul on raske leppida inimese väära peremehetsemisega looduses veel seetõttu, et harrastusornitoloogina tunnen muret lindude käekäigu vastu meie maal. Arvestuslik statistika kõneleb meile seda, et igal aastal jääb Eesti metsades ja aasadel tühjaks kuni 60 000 linnupesa. Lindude arvukuse vähenemine on seotud eelkõige intensiivse monokultuuride viljelemisega põllumajanduses ning laialdase metsaraidega. Rukkirääku kuuleb meil aina vähem…
Kui me teadvustaksime endale Jumala olemasolu, siis aitaks see meil paremini mõista oma vastutust looduse kasutamise ees. Jumal õpetab meile oma Sõnas, et me pole siin maal mitte peremehed, vaid üksnes majapidajad, kellelt oodatakse tarka ja vastutustundlikku majandamist. Tänulikkus Jumalale on aga nagu teekond selle kõrgema tarkuse ja suurema vastutustunde juurde, kuhu Jumal soovib inimest juhtida.
Miks me peaksime veel rõhutama tänulikkuse vajalikkust? Vastuseks sellele küsimusele võiksime küsida: mida teeb tänulikkus inimesega? Kui me mõtleme sellele, millised tunded ja milline suhtumine on meil kaasinimesse, kelle vastu kanname endas tänulikkust, siis näeme, et tänulikkus seondub soojade ja heatahtlike tunnetega. Tänulikkus kannab endas alati heasoovlikkust, sõbralikkust ja ligimesearmastust. Kui maailmas oleks rohkem tänulikkust, siis oleks maailmas rohkem soojust ja valgust, mille poole inimese süda sirutub nagu kasvama pandud taim päikese poole.
Käesoleva aasta lõikustänupüha on jäänud selja taha. Vajadus tänulikkuse järele, mis muudaks meie päevi paremaks, on aga jätkuvalt olemas. Kutsun sind seetõttu üles seda teemat mitte unustama, vaid aeg-ajalt mõtlema sellele ja seda enda jaoks väärtustama. Tänulikkus ei maksa näiliselt midagi, kuid valgustab meie hinge ka pimedatel sügis- ja talvepäevadel ning lisab oma soojad värvitoonid meie elukangasse.
Rein Kalmus
Taanieli raamatu õppimine
Reedel, 22. septembril kell 19.00 jätkub kõnede seeria Jeesuse elust “Kuninga ametniku poeg”. Jh 4:43-54
Hingamispäeval, 23. septembril kell 11.00 Taanieli raamatu 8. ptk “Puud või mets?” – kõneleb Rein Kalmus.
Küllap oleme oma elus kohanud inimesi, kellel on teatud hetkel raskusi nn „suure pildi“ nägemisega. Ollakse keskendunud detailidele ning tervik jääb neile suuresti hoomamatuks. Kas pole Piiblis esitatuga tihti sama lugu – inimesed keskenduvad mingitele välistele asjadele, tajumata nende samade asjade sügavamat vaimulikku olemust? Tulles nüüd Vana Testamendi prohveti Taanieli poolt kirja pandud apokalüpsise juurde, tõusetub sama küsimus: millisele kohale asetame me prohvetlike nägemuste üksikasjad? Kas suudame puude taga näha metsa? Kas prohveti ülesanne oli rahuldada meie uudishimu päevapoliitiliste sündmuste kohta või on kirjutatud ridade vahel mingeid olulisemaid ja üldisemaid seoseid ja tõdesid?
Nendele küsimustele püüame vastuseid otsida, avades koos Taanieli raamatu 8. peatüki. Kohtume laupäeval 23.septembril kell 11.00.
Pastor Rein Kalmus
Harduses ja aukartuses
Kui püüame õppida tundma oma taevast Isa Tema Sõna kaudu, tulevad inglid meile väga lähedale ning meie arusaamine avardub, puhastub ja õilistub. Me muutume üha enam Päästja sarnaseks. Nähes seda, mis looduses on suursugune ja kaunis, suunduvad meie mõtted Jumala poole. Samal ajal, kui meid valdab aukartus, saab meie hing värskendust Kõikvõimsaga Tema tegude kaudu kokku puutumisest. Palveühendus Jumalaga arendab meie vaimset ja moraalset jõudu. Meie vaimulikud võimed tugevnevad, kui laseme oma mõtetel tegeleda vaimulike asjadega. EGW “Ajastute igatsus”
Inimlik ühendatud jumalikuga
Usus võime vaadata tulevasele elule ja kinni haarata Jumala tõotustest, et meie intellekt areneb edasi, kui inimlikud võimed on ühendatud jumalikega ja hinge kõik jõud on saanud vahetu ühenduse valguse allikaga. Me võime olla rõõmsad, et kõik, mis on paistnud meile jumalikus ettenägevuses ebaselge, saab selgeks ja raskestimõistetavad asjad leiavad seletuse. Seal, kus meie piiratud meeled nägid vaid segadust ja purunenud sihte, näeme siis kõige täielikumat ja kaunimat kooskõla. EGW “Tee Kristuse juurde”
Alati koos Kristusega
Kui patt võitleb ülemvõimu pärast sinu hinges ja koormab su südametunnistust, vaata Päästjale. Tema armust piisab patu alistamiseks. Pööra Tema poole oma tänulik süda, mis väriseb ebakindlusest. Võta kinni sinu ette asetatud lootusest. Kristus ootab, et sind oma perekonda vastu võtta. Tema tugevus aitab sinu nõrkust, Ta juhib sind sammhaaval. Pane oma käsi Tema kätte ja lase Tal end juhtida.
Ära iial arva, et Kristus on kaugel. Ta on alati lähedal. Tema armastav lähedus ümbritseb sind. Otsi Teda nagu Seda, kes soovib, et sa Ta leiaksid. Ta ei taha, et sa üksnes Tema riideid puudutaksid, vaid et sa käiksid pidevas ühenduses Temaga. EGW “Tervise teenistuses”
Tänu ja kiitus
“Kes ohvriks toob tänu,” ütleb Looja, “see annab mulle au.” (Ps 50:23) Kõik taeva elanikud ülistavad Jumalat. Õppigem seda inglite laulu juba nüüd, et võiksime seda laulda siis, kui ühineme suurepärase taevase hulgaga. Ütelgem koos Lauljaga: “Ma tahan Jehoovat kiita oma eluaja! Ma tahan oma Jumalale mängida niikaua kui mind on!… Jumal, sinule laulgu tänu rahvad, sinule laulgu tänu kõik rahvad!” (Ps 146:2, 67:5) EGW “Patriarhid ja prohvetid”