Kristuse mäejutlus – teie olete maa sool
Jeesus on oma õpetustes kasutanud väga kujundlikku keelt. Ajal, mil raamatuid polnud või olid need kirjarullide näol vähe kättesaadavad, hoolitses meie Issand oma järgijate eest, et vaimulikud tõed neile paremini meelde jääksid. Just sellest eesmärgist johtus Tema rikkalik mõistukõnede kasutamine ja keele ülim kujundlikkus.
Väljendit „maa sool” pole võimalik kasutada otseses tähenduses, sest maa ja sool ühendatuna ei kanna ilmselt mingit vilja. Minu praktikas on sool väga hea vahend kõnniteeplaatide vahelt umbrohu tõrjumiseks. Parema arusaama annab aga tõlge, kus „maa sool” on seotud väetisega, mis maale õiget rammu annab ja selle tõeliselt viljakandvaks muudab.
Millise „väetisena” Jeesus meid näha soovib, sellest mõtiskleme koos laupäeval 09. märtsil kell 11.00 adventkoguduse jumalateenistusel.
Head mõtted

mida ootad on veel tulemas – nii kevad,päike kui taevasina.
Kui arvad,et elad tänases keset teadmatuse täpset fooni
pikale venivas, rahutuks tegevas, eraldamata selgeid jooni.
Iga mõte-sõna-tegu-harjumus-
ja oma valitud otsustest peegeldub vastu võitu või kaotust.
Mismoodi ma tean,et talve järel jälle saabub kaunis kevad-
vaatad märke looduses, saabuvad laululinnudki nemad,
kogu taevaalune täitub siis lindude lustlikust lauluhäälest,
iga pakatav pung sul kindlalt tunnistab kevadisest meelest.
Nii ka Jeesuse tulekust Piiblis on inimlastele antud teada
tähele pannes neid märke,Tema tulekuks valmis end seada.
Kallihinnaline pärl
Tõkestatud tee
Iisraeli vägev Jumal on ka meie Jumal. Võime Teda usaldada ning kui kuuletume Tema nõudmistele, tegutseb Tema meie heaks sama ilmselgelt kui Ta tegutses oma vana-aja rahva heaks. Igaüht, kes soovib järgida sõnakuulmise teed, ründavad mõnikord kahtlused ja usupuudus. Tee näib vahel nii tõkestatud olevat, et see tundub päris läbipääsmatuna ning viib lausa meeleheitele, kuid Jumal ütleb meile: Minge edasi!
Hirmuäratavaina näivad raskused, mis täidavad teie hinge kartusega, kaovad, kui astute sõnakuulmise teel edasi – alandlikult Jumalale lootes. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Meiegi vajame vahendajat
Kui Jaakob pärast patustamist – Eesavi petmist – isakodust põgenes, rõhus teda süütunne. Üksildase ja põlatuna, lahutatuna kõigest, mis elus kallis olnud, rõhus ta hinge eriti üks mõte: hirm, et patt on ta Jumalast lahutanud, et taevas on ta maha jätnud. Oma kurbuses heitis ta palja maa peale puhkama, ümberringi vaid üksildased mäekünkad ja pea kohal selge, särav tähistaevas. Magades tajus ta kummalist valgust: ennäe, tasandikult, millel ta lamas, näis tohutu, varjutaoline redel ulatuvat taeva väravateni, Jumala inglid liikusid mööda seda üles ja alla, ülevalt hiilgusest kostuv jumalik hääl kuulutas lohutuse ja lootuse sõnumit.
Nii sai Jaakob teada, kes võis tema vajadust ja hinge igatsust rahuldada – Lunastaja. Rõõmu ja tänulikkusega vaatas ta ilmutatud teed, mille kaudu tema, patune, võis taastada ühenduse Jumalaga. Tema unenäo saladuslik redel esitas Jeesust, ainsat vahendajat Jumala ja inimese vahel. Samale võrdkujule vihjas Kristus oma jutuajamises Naatanaeliga: “Te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde”. (Jh 1:51) EGW “Tee Kristuse juurde”