Kristuse mäejutlus
Kurbus pole emotsioon, mis inimeses erilist vaimustust tekitaks. Ilmselgelt ei tahaks keegi meist sarnaneda kurvameelsele tüdrukunääpsule, kes eesti animafilmis „Mari kisakõri” lõpuks oma pisarate kätte ära hallitas. Seda üllatavam näib olevat tõsiasi, et Jeesus Kristus on Mäejutluses nimetanud kurbi õnnelikeks inimesteks: „Õndsad on kurvad…”
Mida Jeesus sellega mõtles? Kas Jeesus naudib pisaraid meie laugudel? Kas Ta tõesti soovib, et me käiksime pidevalt ringi kühmus selja ja allapoole vajunud suunurkadega? Või on selles õndsakskiitmises peidus hoopis midagi sügavamat ja vaimulikumat? Neile küsimustele püüame vastust leida hingamispäeval 23. juunil kell 11.00 Põltsamaa Adventkoguduse jumalateenistusel.
Jumalik sõprus
Kristlase jaoks on eesmärke. Ta võib tõusta saavutustes kõrgemale tasemele. Johannes mõistis kristlase suurt eesõigust. Ta ütleb: “Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks.” (1.Joh.3,1) Inimkonnal ei ole võimalik oma väärikuses tõusta veel kõrgemale astmele, kui siin on vihjatud. Inimesele on antud eesõigus saada Jumala pärijaks ja Kristuse kaaspärijaks. Neile, kes saavad selliselt ülendatud, on avatud Kristuse hindamatud väärtused, mis on tuhat korda kallimad kui kogu selle maailma varandused. Selliselt tõstetakse surelik inimene üles sõprusesse Jumalaga Jeesuse Kristuse teenete läbi.
Suvel, silmitsedes imekauni rohelusega kaetud puid eemal asuvas metsas, ei ole me suutelised vahet tegema igihaljaste ja nende puude vahel, mis ei ole alati haljad. Talve tulekul aga, kui külmakuningas ümbritseb neid oma jäise kaisutusega ja riisub teistelt puudelt nende imekauni lehestiku, on igihaljad puud kergesti äratuntavad. Nii on ka inimestega, kes kõnnivad alandlikkuses ja ei ole täis eneseusaldust, vaid haaravad värisedes kinni Kristuse käest. Need, kes on enesekindlad ja loodavad oma iseloomu täiuslikkusele, kaotavad oma vale õiguserüü siis, kui nende üle sööstavad katsumuste tormid. Tõeliselt õiglane, kes siiralt armastab ja kardab Jumalat, riietub nii heaolu kui ka hädapäevil Kristuse õiguse rüüsse.
Enesesalgamine, eneseohverdamine, heatahtlikkus, heasüdamlikkus, armastus ja meelekindlus, kannatlikkus ja kristlik usaldus on igapäevased viljad, mida kannavad need, kes on tõeliselt ühenduses Jumalaga. Nende tegusid ei teatata avalikult maailmale, aga nad ise võitlevad iga päev kurjaga ja saavutavad kallihinnalisi võite kiusatuste ja ülekohtu üle. Pühalikke tõotusi uuendab ja hoiab jõud, mis on saadud tõsise palve ja püsiva valvamise läbi. Tuline entusiast ei märka selliste vaiksete töötegijate võitlusi, kuid Tema, kes näeb südame saladusi, paneb tähele ja vaatleb heakskiitva pilguga igat jõupingutust, mis on tehtud tasaduses ja alandlikkuses. Selleks on vaja katseaega, et avastada armastuse ja usu puhast kulda iseloomus. Kristuse tõeliste järelkäijate püsiv agarus ja tuline kiindumus tulevad ilmsiks siis, kui koguduse peale tulevad katsumused ja kiusatused.
Me tunneme kurbust, nähes tunnustatud kristlasi, keda on eksitanud väär arusaamine täiuslikkusest. Neid on väga raske ümber veenda ning juhtida õigele teele. Nad püüavad teha kõik välise kauniks ja meeldivaks, kuna aga sisemine ehe – Kristuse alandus ja tasadus – neil puudub. Kõigile määratud katseajal osutuvad paljude enesekindlate inimeste lootused alusetuiks. Uutes olukordades ja mitmesugustes tingimustes osutub mõni, kes näis sambana Jumala koguduses, pehkinud puuks, mis on kaetud värvi või laki kihiga. Aga südamest tasased, kes tunnevad alati vajadust olla needitud igavese Kalju külge, jäävad seisma liikumatult keset katsumuste torme, sest nad ei toetunud iseendale.
“Ometi püsib kindlana Jumala seatud aluskivi, millel on see pitser: “Issand tunneb omi.”” (2.Tim.2,19)
E.G.White’i raamatust “Pühitsetud elu”.
Vägi eluks
Kristuse usk on siiras. Jumala austamise soovi sisendab Püha Vaim; ja ainult Püha Vaimu tulemusrikas töö võib luua isekusest vaba meelelaadi. Ainult Jumala vägi puhastab omakasupüüdlikkusest ja silmakirjalikkusest. Selline muutus kõneleb Temast. Kui meie usk hävitab isekuse ja teeskluse, kui see paneb meid otsima Jumala au enda au asemel, on tegemist õige usuga. “Isa, austa oma nime” (Jh 12:28), oli Kristuse põhimõte. Kui me järgime Kristust, saab see ka meie elu põhimõtteks. EGW “Ajastute igatsus”
Õnnistuse ootuses
Peagi avatakse taevaväravad, et sisse lasta Jumala lapsed, ning kirkuse Kuninga huulilt kostuvad meie kõrvu õnnistussõnad nagu kauneim muusika: “Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!” (Mt 25:34)
Siis tervitatakse lunastatuid kodus, mida Jeesus neile praegu valmistab. EGW “Tee Kristuse juurde”
Tunnistus Jumalast
Piibli inspireeritud lehekülgede kõrval kõnelevad Jumalast võimsad mäed, viljakad orud ning ääretu sügav ookean. Loodus kinnitab inimesele, et Looja armastab teda. Taevas ja maa peal on loendamatuid tõendeid sellest, et Jumal on ühendanud meid Temaga. See maailm pole vaid häda ja viletsus. “Jumal on armastus”, on kirjutatud igale puhkevale pungale, õielehele ja rohuliblele. Ehkki patu needus on pannud maa kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, on ohakailgi õied ja okkad jäävad roosinuppude varju. Kogu loodus tunnistab meie Jumala õrnast, isalikust hoolitsusest ja Tema soovist teha oma lapsed õnnelikuks. Ta ei taha oma keeldude ja käskudega ilmutada ainult oma autoriteeti, vaid teeb seda kõike pidades silmas oma laste heaolu. Ta ei nõua neilt loobumist millestki, mis neile kasuks tuleb. EGW “Patriarhid ja prohvetid”