Parim sõber
Sõbrapäeva puhul mõtleme ikka sõpruse peale. Alustaksin ühe lihtsa küsimusega: kui palju Sul sõpru on? Vanema aja inimene hakkab kindlasti sõrmede peal sõpru üles lugema ja ilmselt piisab talle kahe käe sõrmedest. Noorema aja inimene läheb aga arvutisse ja avab Facebooki lehekülje. See näitab kätte numbri, mis on ilmselt vähemalt kolmekohaline. Kas need kõik on tõelised sõbrad? Miks mitte. Siit omakorda aga küsimus: kas uus põlvkond on siis kordades sõbralikum ja sõbra-altim kui vanem põlvkond? Sellele küsimusele enam jaatavalt vastata ei saa.
Usun, et eakamad inimesed loevad üles neid, keda on võimalik tähistada pisut teistsuguse terminiga ⎼ südamesõbrad. Viimaseid pole aga kindlasti võimalik üles lugeda kümnete või sadade kaupa. Nii et olemegi jõudnud tõdemuseni ⎼ sõpru võib elus olla mitmel tasandil: Facebooki sõbrad on need, kellega võime suhelda, jagada nendega oma elamusi ja avastusi, soovida neile head ja ahhetada nende pilti vaadates: kui ilus Sa oled! Südamesõbrad on aga vaid mõned üksikud, kellele söandame rääkida nendest sügavamatest rõõmudest ja muredest, mida me kogu maailmale eksponeerida ei taha.
Arvan, et ka südamesõpru on võimalik jagada suuremateks ja väiksemateks. Täpsemalt jagatuna ⎼ üheks suureks ja mitmeks väiksemaks. Ei usu, et see mõte oleks uudne, kuid kui inimesel on perekond, siis parimaks südamesõbraks saab talle olla üksnes tema enda abikaasa. Kristlik perekonnaõpetus rõhutab seda sõpruse aspekti väga tugevalt. Selline sõprus eeldab maailmavaatelist ühtsust, paljude huvide kokkulangevust, kuid kindlasti ka jäägitut ja väsimatut pühendumist oma partnerile.
Praegusel ajal räägitakse sageli abieluinstitutsiooni haprusest, mida kajastab kooselude purunemise statistika, samuti aga ka vabalt kooselamine ilma altari eest läbi käimata. Arutlemata selle üle, mis on hea või halb, söandan väita, et selle hapruse üheks olulisemaks põhjuseks on just taolise südamesõpruse puudumine, kus abikaasad on omavahel suurimad sõbrad. Võib ju olla magamistoasõbrad ja seltskonnasõbrad, kuid tõeline abielusõprus läheb sügavamale, otsides ja nautides elukaaslase hingeilu ja pakkudes omalt poolt kõike võimalikku, et abikaasa võiks olla tõeliselt õnnelik. Seda kõike siis mõlema paarilise poolt. Selline sõprus eeldab sageli teadlikke valikuid ja tahtlikkust anda omalt poolt parimat, kuid see on ka ainus sõprus, mis täiuse skaalal jõuaks maksimumile kõige lähemale.
Ühele sõprusele sooviksin veel tähelepanu juhtida. Piiblis on üks huvitav tekst, mis esitab inimesele üleskutse: “Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!” (Iiobi 22:21) Kuidas olla sõbrasuhtes kellegagi, keda me ei näe ega kuule? Sõprus eeldab loomulikult suhtlemist. Jumalaga on aga võimalik väga lihtsalt suhelda: kui Sa loed Piiblit, siis Jumal kõneleb Sinuga, ja kui Sa palvetad, siis kõneled Sina Jumalaga. Sekulaarsest aspektist vaadatuna näib selline tegevus olevat irratsionaalne. Loomulikult kuulub selline sõprus usu valdkonda, kuid seda on inimkond harrastanud juba aastatuhandeid. Taoline sõprus on sama vana nagu inimühiskond ja tänini on lugematul arvul inimesi, kes on õppinud tundma selle sõprussuhte väärtust. Ehk üks tugevamaid külgi selle juures on tõdemus, et inimsuhetes võib tulla ette hetki, mil tajume, et meid ei suuda mõista mitte ükski inimene. Kuid sõprus Jumalaga annab kindlustunde, et meie suhtes pole ainsatki hetke ega olukorda, mida Tema ei mõistaks. Ja mitte ainult mõistaks ⎼ Ta elab meie rõõmudele ja muredele sügavamalt kaasa kui ükski teine kogu universumis. Jumal soovib oma sõprusega meid lohutada, julgustada, aidata ja anda nõu, kuidas oma eluga kõige paremini toime tulla. Nii et Jumalatki võiksime me arvata oma suurimate südamesõprade hulka. See on väga südamesoe kogemus.
Väärtustagem siis alati sõprust, mis annab meie päevadele oma kaunid värvid. Sõbrapäeva puhul aga soovin, et meil oleks palju häid sõpru, mitu tõelist südamesõpra ja kindlasti mõni parim Sõber nii siin maailmas kui ka taevastes!
Rein Kalmus
10-päevane palveaeg läbi pastori silmade
10.–20. jaanuar kogunesid inimesed üle maailma, et üheskoos palvetada ja Jumala ette tulla. 10-päevane palveaeg on Peakonverentsi poolt korraldatud 10 päeva kestev palveaeg, mis sai alguse juba 2012. aastal. Palveaja sünnist saati on neid materjale tõlgitud ka eesti keelde ning kogudused on nendele tuginedes alustanud oma aastat ühise palveajaga. Üheks selliseks Eestimaa koguduseks on Põltsamaa, kes on igal aastal lisaks tavapärasele sügisel toimuvale palvenädalale ka 10-päevast palveaega igal aastal väga eriliseks pidanud.
Praegune Türi, Põltsamaa ja Paide koguduste pastor Rein Kalmus viis sellel aastal palveaega läbi kõikides oma kogudustes. Palveajale tagasi vaadates tõdeb ta, et mõistab üha enam 10-päevase palveaja väärtust. „Palvet ei saa olla kunagi liiga palju,“ ütles Rein. „Pea igal õhtul viibisin Põltsamaal, Türil või Paides, kus tulime kogudusena kokku, et palvetada“.
2018. aasta palveaja teemaks oli „Meie ülempreester.“ Palveaja 10 päeva jooksul oli jutuks Vana Testamendi ülempreestri ametiriietus ja töövahendid, milledel on kokkupuutepunkte ka meie eludega tänapäeval. Reinu hinnangul oli teema huvitav. „Üheskoos palveajal olles kerkis esile selliseid teemasid, mis panid mind ka palveaja järgselt Piiblit uurima ning vastuseid otsima,“ kirjeldas ta oma isiklikku kogemust.
Palveaja formaat näeb ise välja selline, et koosolek koosneb ülistusest, patutunnistusest, eestpalvetest, ja tänupalvetest. See kõik on seotud päeva teema, kirjakoha ning lühikese sisutekstiga. Põltsamaa kogudusest rääkides tõi Rein välja selle, et palvesoovid on inimeste vahel ära jaotatud ning lisaks sai igaüks välja öelda ka oma südamel olevad palved.
Erilisem teenistus korraldati palveaja puhul ka hingamispäeval, kus oli oluline osa üleskutsel oma seitsme tuttava pärast palvetada. „Koguduseliikmed kirjutasid nimed omale paberi peale ning kutsusin üles palvetama eriliselt nende inimeste eest ka edaspidi,“ selgitas Rein. „Tavapärasele jutluseosale järgnesid eestpalved, kus lisaks palvesoovidele loeti üheskoos ka Jumala tõotusi, millele meie palve vägi ju tegelikult toetubki.“
Kuigi selline palveaeg on nii-öelda „vabatahtlik“, ütles Rein, tuleks seda võtta sama tõsiselt kui iga teist palveaega- või nädalat. „Julgustan kõiki kogudusi kogunema 10 päevaseks palveajaks ja võtma seda täie tõsidusega.“ Endast rääkides lisas Rein, et tema on jõudnud palveaja olulisuse ja vajaduse mõistmiseni tasapisi, aastate jooksul. „Nüüd võin öelda, et see on põnev aeg, sest see kasvatab nii kogudust kui meid endid.“ Oma positiivset kogemust kokku võttes ütles Rein, et ootab juba järgmise aasta 10-päevast palveaega.
Taanieli raamatu õppimine
Reedel, 26. jaanuaril kell 18.00 jätkub kõnede seeria Jeesuse elust “Jeesuse esimene misjonireis Galileas”. Mrk 1: 35-45
Hingamispäeval, 27. jaanuaril kell 11.00 Taanieli raamatu 12. ptk “Kes viimasena naerab…” – kõneleb Rein Kalmus.
“Kes viimasena naerab, see naerab paremini!” Arvestades selle kõnekäänu tavakasutust inimeste “rusikavõitluse” kontekstis, siis tundub, et selle negatiivse fooni taustal ei kõla see Taanieli raamatu 12. peatükiga sobitatuna eriti hästi. Kuid arvestades väite sisulist poolt, sobib see prohveti viimase nägemuspildiga suurepäraselt. See haakub täielikult Piibli tõotusega, mis on kirja pandud palveteekonna laulus Ps 126:5,6:
“Kes silmaveega külvavad,
lõikavad hõiskamisega.
Kes minnes kõnnib nuttes,
kui ta külviseemet kannab,
see tuleb ja hõiskab,
kandes oma vihke.”
Meie Jumal on läbinisti positiivne Valitseja. Positiivse pildiga meie planeedi saatusest lõpetab Ta Taanielile antud nägemusteseeria. Hea võidab kurja, armastus võidab vihkamise, elu võidab surma, ajatu võidab ajaliku…
Rõõmustagem siis koos, tõmmates joone alla Vana Testamendi apokalüpsise – Taanieli raamatu õppimisele. Läbi raskuste tähtede poole…
Jumala Sõna
Kasvatusliku mõju poolest on Piibel võrreldamatu. Jumala Sõnas leiab inimvaim teemasid sügavaimateks mõtisklusteks ja ülevaimateks püüdlusteks. See Raamat kõneleb selle maailma ajaloo suurimate meeste võitlustest, kaotustest ja võitudest. Siin selgitatakse vastutuse ja saatuse suured probleemid. Siin kergitatakse nähtava ja nähtamatu maailma vahelist eesriiet ning me näeme headuse ja kurjuse jõudude omavahelist võitlust alates patu esmakordsest ilmnemisest kuni tõe ja õiguse lõpliku võiduni. Kõiges selles avaldub Jumala iseloom. Mõtiskledes lugupidavalt Jumala Sõnas esitatud tõdede üle, saab õpilane mõtteis kontakti igavese mõistusega. Selline õppetöö puhastab ja õilistab iseloomu, kuid veelgi enam – avardab ja elavdab kindlasti vaimseid võimeid. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Saalomoni kogemus
Kuningas Saalomoni eriliseks huvialaks oli looduslugu, kuid ta ei piiranud oma uurimusi ainult ühe valdkonnaga. Uurides hoolsalt kogu loodut – nii elus kui elutut – omandas ta selge arusaamise Loojast. Ta nägi Jumala tarkust loodusjõududes, kivimite maailmas ja loomariigis, samuti igas puus, põõsas ja lilleõies. Kõike seda järjest enam tundma õppides kasvas järjest enam ka Jumala tundmine ja armastus Tema vastu.
Saalomoni õpetussõnades joonistuvad esile püha elu ja kõrgete taotluste põhimõtted – põhimõtted, mis pärinevad taevast ja juhivad jumalakartusele ning peaksid valitsema meie elu iga tegevust. Just nende põhimõtete üleüldine juurutamine inimeste arusaamadesse ning kogu au ja kiituse omistamine Jumalale muutsid Saalomoni valitsemise varased aastad nii moraalse kõrgseisu kui ka materiaalse õitsengu ajaks.
“Õnnis on inimene, kes leiab tarkuse,” kirjutab ta, ” ja inimene, kes jõuab arusaamisele, sest sellest on rohkem kasu kui hõbedast ja rohkem tulu kui kullast. See on kallim kui pärlid ja ükski asi, mida sa ihaldad, ei ole sellega võrreldav.” (Õp 3:13-15) EGW “Prohvetid ja kuningad”
Usaldus kasvab püsivas palves
Meil peab olema kindel, vankumatu usaldus Jumalasse. Tihtipeale viivitab Ta vastusega, et meie usku proovida või näha meie soovi tõsidust. Kui oleme palunud Tema Sõna kohaselt, siis peame uskuma Tema tõotust ja esitama oma palved sellele vastava meelekindlusega.
Jumal ei ütle, et paluge üks kord ja siis te saate. Ta käsib meil pidevalt paluda. Püsige väsimatult palves. Visa palumine annab palujale tõsisema suhtumise ning suurema soovi saada seda, mida ta küsib. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Armastuse eeskuju
Jeesuse armastus hinges ilmneb sõnades ja tegudes. Kristuse kuningriik on kõige tähtsam. Oma mina tuuakse Jumala altarile varmalt ohvriks. Igaüks, kes on tõeliselt Kristusega üks, tunneb sama armastust inimeste vastu, mis sundis Jumala Poja lahkuma kuninglikult troonilt, kõrgest ametist, ja saama meie pärast vaeseks, et meie võiksime Tema vaesuse kaudu rikkaks saada. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
