Kelle sõber oled sina?
Tihti kuuleme inimesi lausumas – ma olen loodusesõber,loomasõber,lastesõber ja veel kellegi või millegi SÕBER.
Aga kui tihti te olete kuulnud,et keegi sõnab: Ma olen Jumala sõber! On selline ütlemine: “Head sõbrad teavad sinust kõike,aga sa meeldid neile ikkagi!”
Ma usun,et keegi ei tea meist nii palju kui meie Taevane Isa. Tema loeb meie salajasemad mõttedki, mida me pole rääkinud ühelegi sõpradest. Jumal teab ka sellest,mis ei ole hea olnud. Ometi armastab ja hoolib Ta meist. Temale võime palves rääkida oma muredest ,kartustest, aga ka rõõmudest.Jumal annab rahu südamesse,kui oleme oma hinge Talle avanud.
Kas Piibel toetab meie mõtet,et Jumalaga võib sõber olla?
2.Moosese 33:11 “Ja Jehoova kõneles Moosesega palgest palgesse,nagu räägiks mees oma sõbraga.”
Jakoobuse 2:23 “Aabraham uskus Jumalat ja see arvati temale õiguseks ning ta nimetati Jumala sõbraks.”
Piiblis on lausa üleskutse: “Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!” (Iiobi 22:21)
Jumal tahab olla meie sõber. Küsimus on selles,kas meie tahame olla Tema sõbrad? Sõbrasuhe Jumalaga muudab meid. Alles siis oleme suutlikud pakkuma sõbrakätt inimestele,kes elavad meie ümber.
Iiobi6:14 “Kes keelab sõbrale sõprust,see loobub Kõigevägevama kartusest!”
Kauneid päevi koos sõpradega!
Galerii loodusesõpradele – Austraaliast.
[column]
50 Photos
Lennukiga matkamas
Seekordne talvematk kestis 1.veebr-3.veebr. ning viis meid Kihnu saarele.
Kihnu on väike saar Pärnu lähedal, mille lähim kaugus maismaast on 12 km ja kus elab ligikaudu 500 elanikku, kes põhiliselt elavad neljas külas.
Minu jaoks oli see esimene kord, kui ma nii „ekstreemsele“ reisile julgesin minna. Põhjuseks oli soov lennukiga lennata ja meile antud lubadus, et saame soojas toas magada. Boonusena nägin ka seda, et ma paljusid matkale minejaid teadsin. Lõpuks oli meie reisiseltskonnas 11 vahvat ja hakkajat inimest põhiliselt Tartust ja Põltsamaalt, kes selle matka eriliselt soojaks ja hubaseks muutsid.
See talvematk kujunes tõeliseks misjonireisiks. Raamatuid, mida 3 päeva jooksul jagasime, oli umbes 70. Eriliselt edukas oli meie jaoks esimene päev, kus mõned meie hulgast said suuresti parandada oma kolpotöörioskuseid ning omandada huvitavaid kogemusi. Raamatuid saime anda ka Kihnu raamatukokku, kus need tänuga vastu võeti. Inimesed olid üldiselt sõbralikud ja mõnel pool kutsuti mõnda meist isegi sisse ja jäädi natukeseks juttu ajama.
Reedel, hingamispäeva saabudes, oli meil võimalus nautida kargel mererannikul päikeseloojangut ja laulda üheskoos traditsioonilist „Õhtupäike loojub metsa taha“. Hiljem, kui olime juba oma „uude koju“ jõudnud, juhtis Hans Soosaar arutelu, kus igaüks pidi läbi mõtlema, kui palju ta on nõus oma elust Jumalale loovutama. Samaaegselt toimus Kihnu rahvamajas Kihnu Virve sünnipäeva tähistamine ja kolm matkalist läksid teda õnnitlema, kingituseks kolm meie raamatut kenas kinkepakendis.
Nii hingamispäeva kui pühapäeva hommik algas lühikese vaimuliku osaga. Nii nagu matkale minnes ikka juhtub, jääb mõni asi paratamatult maha. Seekord oli selleks esemeks hommikvalve, mis meid küll sugugi ei heidutanud, sest selle asemel võisime lugeda Piiblit. Otsustasime lugeda ülemaailmset piiblijärge, mis meile teadaolevalt oli eelmisel päeval olnud 2.Sm.24 ja seega oli meie sooviks võtta ette 25 peatükk. Kui siis selgus, et 2.Sm. raamatus ongi ainult 24 peatükki, siis tegi üks matkaline ettepaneku lugeda 3.Sm.1 peatükki 🙂 Nalja sai matkal palju ja kõhulihased said samasuguse koormuse nagu jaladki.
Hingamispäeva hommikul õppisime nagu kord ja kohus õppetükki, kuid siis võtsime ette retke saare lõunatippu teletorni juurde, mille otsa me küll kahjuks ronida ei saanud, kuid selle-eest lubasid mitmed endale magustoiduks „lumejäätist“ – see taaselustas lapsepõlvemälestusi. Ka õhtupoolikul ei saanud me läbi jäätiseta, seekord varustasime end küll ehtsa jäätisega. Sellised mõnusad hetked, istudes soojas toas, jäätis suus sulamas, on matka juures väga erilised – mõnus rammestunud tunne ja hea söök annavad stiimulit jällegi matkama minna.
Laupäeva õhtul toimus Tanis Kulp´i eestvedamisel veel arutelu teema „Mis on tõde? Mida arvame meie ja mida inimesed maailmast?“ Pärast sellist vaimset osa olime jällegi valmis füüsiliseks pingutuseks öisel Kihnu saarel, mida me läksime uudistama matkajuhi Kalle Danieli juhatusel. Öine ümbrus oli niivõrd huvitav ja lummav, et me unustasime jälgida, mis suunas meie matkajuht, kel ainukesena oli kaart kaasas, meid juhatas. Lõpuks, kui Kalle meie käest kodu suunda teada tahtis, näitas igaüks oma suunda, kusjuures arvamused erinesid peaaegu 180 kraadi. Õnneks oli see ainult meie matkajuhi vingerpuss ja ta juhatas meid jälle õigele rajale. Tagasi tulles olime veel nii energiat täis, et suurem osa meist jäi veel seltskondlikke mänge mängima, kasutades ära seda vähest aega, mil saime koos olla.
Oleme tänulikud Kallele, kes selle matka korraldamise ette võttis ja kõikidele tema abilistele. Paljudele matkalistele meeldis, et matkal valitses kord ja et nõudmised, mida esitati, olid sobilikud ka meile, „algajatele“.
Älis Kulp
3. veebruar
30 Photos
Külastades Soomemaad
Eelmisel nädalavahetusel külastasime Põltsamaa noortega Toivonlinnas asuvat adventkoguduse kooli. Seal toimus Soome adventkoguduse noorte kokkutulek, mis kandis nime Raamattu- ja Lentopallo Rally. Üritus sarnaneb meil toimuvate Piibli ja palli päevadega ning on ka Soome noorte seas väga populaarne. Uurisime ühiselt Piiblit, mängisime palli ning nautisime imekaunist talvist loodust.
Aitäh Jumalale ja sõpradele meeldivalt veedetud aja eest!
Ardo
Kihnu matk – lennukieri
1.-3. Veebruaril on toimumas järjekordne matk, seekord Kihnu saarele talvevõlusid nautima. Tule sinagi!
Täpsem info koguduse noortejuhilt või Kristlike Matkade Facebookist.
Tundes rõõmu üksteisest
Jumal on kinkinud meile palju põhjusi rõõmustamiseks, kuid üks eriline võimalus rõõmu tunda on nautida üksteise seltskonda.
Kolmekuningapäeval pakkusid meie noortele palju rõõmu SOS-lasteküla lapsed, kellega oli vahva Kuningamäel kelgutada ning hiljem pannkooke süüa ja natuke niisama mängida. Taevaisa oli mõnusalt karge ilma kinkinud, nii et vahvale koosolemisele lisaks sai ka põsed punaseks.
Möödunud hingamispäeval (19. jaan.) aga avanes meeldiv võimalus veeta püha päeva viimased tunnid meie koguduse kõige vanema liikme juures. Meil kujunes minisoovikontsert, kus igaüks ütles oma lemmiklaulu ja rääkis selle juurde loo, millega see laul oli soovija südame võitnud. Laulsime koos, rääkisime koos ja palvetasime koos.
Olen veendunud, et me vajame üksteist, oleme me siis noored, pisut vanemad või tublisti vanemad. “Kes ennast teistest eraldab, otsib põhjust tüliks” Õpetussõnad 18,1. “Kes teeb oma ukse kõrgeks, otsib hukatust.” Õpetussõnad 17,19.
Rahu Jeesuses
Need, kes usuvad Kristuse sõnu ja annavad end Tema hoolde ning elu Tema juhtida, saavad rahu ja kosutust. Miski selles maailmas ei saa neid nukrutsema panna, sest Jeesuse lähedus rõõmustab neid. Täielikus kuulekuses on täielik rahu. Issand ütleb: «Kindlameelsele Sa hoiad rahu, rahu sest ta loodab Sinu peale» (Jes.26,3). Meie elu võib näida labürindina, ent siis, kui usaldame end targa Meistri hoolde, toob Ta esile sellise elu ja iseloomu, mis austab Teda. Inimene, kelle iseloom ilmutab Kristuse au — Tema iseloomu — saab Jumala riiki. Lunastatud elavad koos Lunastajaga, sest nad on seda väärt. EGW “Ajastute igatsus”
Isa töö meis
«Mina olen tõeline viinapuu,» ütles Kristus. Selle asemel, et võrrelda end kauni palmi, uhke seedri või tugeva tammega, võrdles Ta end toe külge klammerduva viinapuuga. Palm, seeder ja tamm seisavad püsti ilma toeta, kuid viinapuu põimub võre ümber ja sirutub nii ülespoole. Sarnaselt oli Kristus inimesena sõltuv jumalikust väest. «Mina ei või iseenesest ühtki teha,» oli Ta öelnud (Joh.5,30).
«Minu Isa on viinamäe Aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, Tema kõrvaldab.» Ehkki oks on pealtnäha viinapuuga ühenduses, võib elav ühendus tüvega puududa. Siis ei toimu ka kasvu ja viljakandmist. Sarnaselt võib inimesel olla näiline ühendus Kristusega, kuid elav ühendus Temaga puudub. Inimesed saavad koguduse liikmeteks oma usu tunnistamise põhjal, ent nende iseloom ja käitumine näitavad, kas nad on tegelikult ühenduses Kristusega. Kui nad ei kanna vilja, on nad kärbuvad oksad.
«Ja igaüht, mis kannab vilja, Tema puhastab (kärbib), et see kannaks rohkem vilja.» Kaheteistkümnest jüngrist, kes olid Jeesust järginud, tuli üks kui kuivanud oks kõrvaldada. Ülejäänuid pidi kärbitama kibedates läbikatsumistes. Kärpimine teeb küll valu, kuid nuga on Isa käes. Ta ei tegutse hoolimatu käe ega ükskõikse südamega. Oksad, mis kaarduvad maani, tuleb lahti lõigata maiste tugede küljest, kuhu nende väädid klammerduvad. Nad tuleb suunata ülespoole, et nad leiaksid tuge Jumalas. Samuti tuleb kärpida üleliigselt lopsakat lehestikku, mis röövib viljade valmimiseks vajaliku elujõu. Kõrvaldada tuleb ka vesikasvud, mis takistavad Õiguse Päikese tervendavate kiirte juurdepääsu. Aednik lõikab ära kõik selle, mis takistab viljakust. EGW “Ajastute igatsus”
Usu ja elu kooskõla
Paljud peavad end kristlasteks lihtsalt sellepärast, et nad on nõus teatud usuliste õpetustega. Kuid nad ei rakenda tõde ellu. Nad ei ole tõde uskunud ja armastanud, sellepärast pole nad saanud jõudu ja armu, mida tõde pakub. Inimesed võivad tunnistada, et nad usuvad tõde, kuid kui see ei muuda neid lahkeiks, kannatlikeks ja taevalikult meelestatuiks, saab see needuseks kõigepealt inimesele endale ja tema mõju kaudu kogu maailmale.
