Uutmoodi noortekas ja peatselt saabuv lõikustänuaeg
Vahepeal soikujäänud noorteõhtute asemel sai septembri viimasel pühapäeval teoks uutmoodi noortekas. Uutmoodi oli noortekas sellepärast, et ülakorrusel on noortel palju vabam toimetada kui päris kirikusaalis. Kohaletulnuid oli just parasjagu, et ühe suure vaiba peale mängima ja ühe suure laua taha sööma mahtuda.
Plaanis oli teha ja süüa pannkooke, mängida mänge ja vaadata filmikatkeid. Tegelikkuses läks aeg nii kiiresti, et filmideni ei jõutudki. Seepärast on põhjust tagasi tulla ja võtta ka sõbrad kaasa. Tegevust jätkub!
Järgmine noortekas on pühapäeval, 13. oktoobril kell 4, ning pühapäev kell neli jääbki iganädalaseks toredate noorte kokkusaamise ajaks.
Laupäeval, 12. oktoobril, kell 11 on aga pidulik lõikustänu jumalateenistus, millest kutsume osa saama kõiki, nii noori kui vanu, nii tuntuid kui võõraid, kõiki nii lähedalt kui kaugelt. “Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!” Psalm 136,1.
VIIS AASTAT HEATEGEVUSÜRITUST TALVELE VASTU
Tänavune Talvele Vastu oli peaaegu käes, kui me korraldajatena hakkasime üksteiselt küsima, mitmendat aastat me juba seda teeme. Nüüdseks on vastus selge: see oli viies kord! Pooleldi ümmargune arv annab põhjust tagasi vaadata ja mõelda, kust me alustasime ja millises suunas me oleme liikunud.
Kui me esimest korda linnavalitsuse uksest sisse astusime, et oma ideedele tuge saada, oli meie mõtetes pilt üritusest, mis on suunatud ainult ja konkreetselt puudustkannatajatele üsnagi kitsas tähenduses. Soovisime, et linna sotsiaaltöötajad annaksid meile andmed inimeste kohta, kes abisaajateks võiksid kvalifitseeruda ning siis me oleksime saatnud neile kutsed ja teenindanud neid vastavalt. Hoolimata linnapoolsest toetavast suhtumisest me oma sihtgrupi kohta andmeid siiski ei saanud, sest selgus, et see on seadusega keelatud.
Mäletan, et olin siis pettunud. Kui nimeliste kutsete puhul oleksime me osanud arvestada ehk mingi umbkaudse inimeste arvuga, siis ajalehes ja kuulutusstendidel reklaamides ja suvaliselt kutseid jagades ei osanud me üldse prognoose teha. Kas riideid jätkub? Milliste vajadustega inimesed tulevad? Kas keegi üldse tuleb? Keegi ei osanud nendele küsimustele vastata. Vastamata küsimusi oli teisigi: mis kell alustada, kui kaua peaks see kestma, kui palju aega läheb ettevalmistusteks, mida üldse on vaja ette valmistada. Asi oli uus nii eestvõtjatele kui kaasaminejatele.
Praegusel hetkel näen ma selgelt, et kokkuvõttes oli see suur õnnistus, et meile linnavalitsuses andmete andmisest keelduti. Hakkasime reklaamima üritust kogupereüritusena, kusjuures eriline tähelepanu oli suunatud lastele. Tulemus oli see, et ettevõtmise kandepind laienes märgatavalt. Talvele Vastu ei ole kunagi olnud kitsas sotsiaalabiprojekt, vaid see on tasuta asjade ja teenuste laat absoluutselt igaühele. See on hea mitmel põhjusel: esiteks, Eestimaal vajavad abi mitte ainult kõige vaesemad, ja teiseks, ka paremal järjel inimesed saavad taaskasutades praktiseerida keskkonnahoidlikku eluviisi.
Linna ja ümbruskonna inimesed pole ürituses osalised sugugi mitte ainult ühel pool letti. Väga paljud on panustanud, tuues oma kasutatud asju. Üha rohkem inimesi tuleb oma abi pakkuma asjade väljapanemisel ja teenuste osutamisel. Tullakse ja antakse teada abivajajatest, kellest endast ei ole kohale tulijat. Selliste mitteametlike kontaktide kaudu jõuame me ehk sinnagi, kuhu sotsiaaltöötajad ei jõua. Aitäh kõigile headele abilistele!
Hea meel on, et lisaks igal aastal töötanud juuksurile on hoo sisse saanud meedikud ning tänavu kolmandat aastat tegeles ennetustööga päästeametnik, keda saatis maskott Nublu. Lõuna Päästekeskuse ennetustöö plaanides oli Talvele Vastu sel aastal ühe üritusena sees. Selline koostöö teeb ainult rõõmu!
Iga koos tegemine on kogemus. Kui alguses oli Talvele Vastu meeskonnas vaja päris palju omavahel konsulteerida ja arutada ning väga täpselt pidi paika panema vastutusalad ja minimeeskonnad, siis nüüdseks sujuvad asjad juba peaaegu iseenesest. Mõtlen kahetsusega sellele, kuidas esimesed kolm aastat olime me nii entusiastlikult ametis ürituse tegemisega, et iseenda unustasime hoopis ära. See tähendas seda, et aktiiv töötas söömata varahommikust kuni hiliste pärastlõunatundideni ja ega siiski korralikku sööki kuskilt võtta ei olnud. Nüüd oleme ka selles osas paremad lahendused leidnud.
Talvele Vastu ampluaa on igal aastal laienenud. Kui esimesel aastal oli adventkiriku aias ainult üks telk, kuhu pidid ära mahtuma riided, jalanõud, mänguasjad, koolikotid ja raamatud, siis tänavu oli seal juba kolm telki. Laste telk oli kasutusel juba neljandat aastat ning tänavu lisandus tervisetelk. Uus oli ka see, et lastele toimus kaks paralleelset programmi: üks teismelistele ja teine noorematele.
Juba mitu aastat ei mahu pakutav kraam telgi alla ära, vaid on paigutatud aeda lageda taeva alla. Imeline on see, et septembrikuu heitlikes ilmaoludes on meile alati ürituseks sajuta ilm kingitud. Seda ka tänavu! Me ei aja selle peale rinda kummi – vaadake, kuidas Jumal meid aitab -, vaid oleme väga alandlikult lihtsalt tänulikud. Sel aastal on kolmas aasta, kui Talvele Vastu lõppakordiks on tänujumalateenistus. Seekordsel tänukontserdil, 21. septembril kell 11, esinevad kohaliku koguduse lauljad ja muusikud. See on võimalus väljendada oma tänu Jumalale, korraldajatele ja abilistele.
Talvele Vastu on kujunenud meie koguduse sügistalvise hooaja avaürituseks. Kiriku teisel korrusel hakkavad jälle käima kursused. Vahepeal soikunud noortekas kutsub 29. septembril kell 6 pannkoogi- ja filmiõhtule. Uued Piiblid ootavad endaga tutvuma. Nii tegutsedes püüame me kogudusena järgida Jeesuse eeskuju, kes igal võimalikul juhul leevendas inimeste kannatusi ja kuulutas taevariiki.
Hele
42 peatükki – 42 päeva – 12. oktoober
Sel sügisel jõuab laiema avalikkuse ette Suure Lootuse projekt, mille ettevalmistustöid on tehtud juba pea aastajagu. 12. oktoobriks jõuavad igasse adventkogudusse ajakirjad Pääsetee (mõeldud jagamiseks vanemale lugejaskonnale) ja Üheskoos (nooremale lugejaskonnale). Augustis jõudsid kogudustesse ka palvekaardid, mis on abivahendiks enda tegevuste ja eestpalvete planeerimisel.
Projekt Suur Lootus on üles ehitatud Ellen White´i raamatule „Suur võitlus“, millest projekti raames tuli tänavu 13. aprilli misjonipäevaks välja raamat „Suur lootus“, millesse on koondatud „Suure võitluse“ võtmepeatükid.
Lisaks nimetatud ajakirjadele ja raamatule „Suur lootus“ antakse välja ka raamat „Elu täis rõõmu“, mis on mõeldud esmalt meie koguduse liikmetele, tuletamaks meelde oma uskumisi ja koguduse põhitõdesid.
Suure Lootuse projekti oluline etapp saab alguse 12. oktoobril, mil kogudustes palutakse sellele ja kõigile ajakirjadele-raamatutele ning inimestele Jumala õnnistust.
Üleskutse
Raamatus „Suur võitlus“ on 42 peatükki, 1. septembrist 12. oktoobrini on 42 päeva. Siinkohal teeme ettepaneku võtta kas uuesti või esimest korda kätte see adventkogudusele väga oluline raamat ja lugeda iga päev üks peatükk. Et seltsis on segasem, oleme võtnud eesmärgiks kirjutada iga päeva peatüki kohta lifeconnect.ee lehel. Esimene kokkuvõte ilmub homme, teine 2. septembril ja nii kuni 11. oktoobrini. Kui raamat läbi, riputame üles ka raamatu põhjal tehtud viktoriini, mille küsimusi mõtlevad juba praegu välja meie koguduste seeniorid. Viktoriinis on iga peatüki kohta üks küsimus kolme vastusevariandiga.
Eriline üleskutse noortele: nii, tasahaaval edasi minnes ja koos lugedes ei tundu raamat enam ülejõukäivalt mahukas. Kui üksi lugedes võib väsida, siis koos ei rauge ka jõud. Loe raamatut ja kaaslugejate mõtteid päeva peatüki kohta!
Raamat “Suur võitlus” on olemas ka meie kodulehel, raamatute sektsioonis. Intervjuu projekti eestvedaja Rein Kalmusega varsti advent.ee lehel.
Loe seni ilmunud postitusi aadressilt http://www.lifeconnect.info/ee/teemad/maailm/raamatud
Rahu ja rõõm teenimises
Õnn, mida otsitakse omakasupüüdlikest motiividest, väljastpoolt kohustusi, on ebakindel, tasakaalutu, muutlik ja ajutine. See möödub ja hinge täidab üksildus ning mure. Kuid Jumala teenimine toob rõõmu ja rahulolu, kristlast pole jäetud käima ebakindlatel radadel, teda pole jäetud asjatute murede ega pettumuste saagiks. Kuigi me ei saa osa selle elu naudingutest, võime siiski olla rõõmsad, vaadates tulevasele elule. Juba siin võivad kristlased rõõmustada ühenduse üle Kristusega; nad võivad osa saada tema armastuse valgusest ja tema läheduse alalisest troostist. EGW “Tee Kristuse juurde”
Elu läbi surma
Kristus kirjeldas tulevikku näitega loodusest, mida jüngrid mõistsid. “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile,” lausus Ta, “kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja!” (Jh 12:24) Kui tera langeb mulda ja sureb, siis tärkab uus taim, mis kannab vilja. Samuti pidi Kristuse surm kandma vilja Jumala riigile. Jeesuse surma tulemuseks pidi olema elu. Aastast aastasse kanduvad põllumehe teraviljavarud edasi tänu sellele, et ta justkui matab parima osa teraviljast maha. Teatud aeg on seeme varjul mulla all. Jumal hoolitseb selle eest. Siis ilmub oras, seejärel viljapea ning lõpuks vili pea sees. Kuid kasv saab toimuda ainult siis, kui tera esmalt maha maetakse.
Mulda maetud seemnest kasvab uus vili, mis hiljem omakorda maha külvatakse. Nii seeme paljuneb. Sarnaselt kannab Kristuse surm Kolgata ristil vilja igaveseks eluks. Tema ohvri viljana elavad lunastatud kord igavikus.
Nisutera, mis jääb mulda panemata, ei kanna vilja. See jääb üksi. Kristus oleks võinud, kui Ta oleks soovinud, säästa ennast surmast. Kui Ta oleks seda teinud, poleks Ta saanud tuua Jumala juurde poegi ja tütreid. Ainult elu ohverdades võis Ta anda elu inimkonnale. Ainult põrmu langedes, surres, võis Ta saada seemneks tohutule lõikusele, mis kogub kõigist rahvahõimudest, suguharudest ja rahvastest lunastatud Jumalale.
Selle tõega sidus Kristus õpetuse enesesalgamisest: “See, kes oma elu armastab, kaotab selle; aga kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab seda igaveseks eluks.” (Jh 12:25) Kõik, kes tahavad Kristuse kaastöölistena vilja kanda, peavad esmalt põrmu langema ja surema. Elu tuleb anda maailma vajaduste põllumaale. Enesearmastus ja isiklikud ambitsioonid peavad kaduma. Kuid enesesalgamise seadus on enesesäilitamise seadus. Põllumees säilitab oma vilja, kui ta külvab selle maha. Sama on inimese eluga. Anda tähendab elada. Elu, mida tahetakse säilitada, tuleb täielikult pühendada Jumala ja kaasinimeste teenimisele. Need, kes on Kristuse pärast selles maailmas valmis eneseohverdamiseks, säilitavad end igaveseks eluks. EGW “Ajastute igatsus”
Lõikustänu jumalateenistus 12. oktoobril kell 11.00
“Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguse Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas.” (Jk 1:17.18)
Iga seeme kannab oma vilja. Õigetes tingimustes külvatud seeme areneb eluks taimes. Kadumatu Sõna seeme, mille hing usu kaudu vastu võtab, toob esile iseloomu ja elu, mis sarnaneb Jumala elu ja iseloomuga. EGW “Kristuse tähendamissõnad”