Viska kivike järve ja tekib laine, siis veel üks ja veel ning mida suuremaks need muutuvad, seda kaugemale nad ulatuvad, kuni kaldani välja. Nii on ka meie mõjuga. See avaldab väljaspool meie teadmist või kontrolli teistele õnnistavat või needvat mõju.

Iseloom on vägi. Tõe vaikne tunnistus, isetu ja jumalakartlik elu kannab endas peaaegu vastupandamatut mõju. Ilmutades oma elus Kristuse iseloomu, teeme Temaga koostööd hingede päästmise töös. Me saame Temaga koostööd teha ainult siis, kui meie elus ilmneb Tema iseloom. Ja mida laiem on meie mõjupiirkond, seda enam head võime teha. Kui need, kes väidavad end Jumalat teenivat, järgivad Kristuse eeskuju, rakendades oma igapäevaellu Seaduse põhimõtteid; kui iga tegu annab tunnistust sellest, et nad armastavad Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast, siis on kogudusel vägi liigutada maailma.

Ainult Jumala armu läbi võime mõju talenti õigesti kasutada. Meis enestes pole midagi, millega saaksime teisi headuse poole tõmmata. Kui mõistame oma abitust ja vajadust jumaliku väe järele, siis ei usalda me ennast. Me ei tea, milliseid tagajärgi võib endaga kaasa tuua järgmine päev, tund või hetk ning me ei tohi iial alustada päeva, ilma et pühendaksime oma tegemised taevasele Isale. Tema inglid on määratud meie üle valvama ja kui usaldame end nende valve alla, siis on nad iga ohu ajal meie paremal käel. Kui oleme teadmatult vale mõju avaldamise ohus, siis on inglid meie kõrval, juhtides meid paremasse suunda, valides meie eest sõnu ja mõjutades meie tegevust. Nii võib meie mõju olla vaikne, alateadlik, kuid võimas vägi, mis tõmbab teisi Kristuse ja taevase maailma poole.  EGW “Kristuse tähendamissõnad”

Maa peal elades ei teinud Kristus enda jaoks plaane. Ta aktsepteeris Jumala plaane enda jaoks ning Isa avas Talle need päev päeva järel. Seega peame sõltuma Jumalast, et meie elu võiks olla Tema tahte lihtne täideviimine. Kui me pühendame oma teed Temale, siis juhib Ta meie samme.

Liiga paljud teevad säravat tulevikku kavandades suure vea. Lase Jumalal enda eest kavandada. Usalda nagu väike laps Tema juhtimist, kes “hoiab oma vagade jalgu.” (1.Sm 2:9) Jumal ei juhi oma lapsi iial muudmoodi, kui nad ise valiksid, kui nad näeksid lõppu algusest ja mõistaksid selle eesmärgi au, mida nad koostöös Temaga täidavad. EGW “Tervise teenistuses”

Need, kes mõtisklevad Jumala suure halastuse üle ega unusta ära Tema väiksemaidki ande, panevad “rõõmu endale vööks” ning “laulavad Issandale oma südames.” Meil tuleks pidevalt tänada Jumala käest saadavate igapäevaste õnnistuste eest ja ennekõike selle eest, et Jeesuse surm on teinud meile võimalikuks taeva ja õnneliku elu. Missugust halastust ja võrratut armastust on Jumal osutanud meie, kadunud patuste vastu, sidudes meid endaga, et oleksime Tema omad! Millise ohvri on meie Lunastaja toonud selleks, et meid võiks nimetada Jumala lasteks! Meil tuleks ülistada Jumalat selle õnnistatud lootuse eest, mida pakub lunastusplaan! Meil tuleks ülistada Teda taevase pärandi eest ning Tema rikkalike tõotuste eest; selle eest, et Jeesus elab meie eest lepitust tehes. EGW “Patriarhid ja prohvetid”

Õnn, mida otsitakse omakasupüüdlikest motiividest, väljastpoolt kohustusi, on ebakindel, tasakaalutu, muutlik ja ajutine. See möödub ja hinge täidab üksildus ning mure. Kuid Jumala teenimine toob rõõmu ja rahulolu, kristlast pole jäetud käima ebakindlatel radadel, teda pole jäetud asjatute murede ega pettumuste saagiks. Kuigi me ei saa osa selle elu naudingutest, võime siiski olla rõõmsad, vaadates tulevasele elule. Juba siin võivad kristlased rõõmustada ühenduse üle Kristusega; nad võivad osa saada tema armastuse valgusest ja tema läheduse alalisest troostist. EGW “Tee Kristuse juurde”

Kristus kirjeldas tulevikku näitega loodusest, mida jüngrid mõistsid. “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile,” lausus Ta, “kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja!” (Jh 12:24) Kui tera langeb mulda ja sureb, siis tärkab uus taim, mis kannab vilja. Samuti pidi Kristuse surm kandma vilja Jumala riigile. Jeesuse surma tulemuseks pidi olema elu. Aastast aastasse kanduvad põllumehe teraviljavarud edasi tänu sellele, et ta justkui matab parima osa teraviljast maha. Teatud aeg on seeme varjul mulla all. Jumal hoolitseb selle eest. Siis ilmub oras, seejärel viljapea ning lõpuks vili pea sees. Kuid kasv saab toimuda ainult siis, kui tera esmalt maha maetakse.

Mulda maetud seemnest kasvab uus vili, mis hiljem omakorda maha külvatakse. Nii seeme paljuneb. Sarnaselt kannab Kristuse surm Kolgata ristil vilja igaveseks eluks. Tema ohvri viljana elavad lunastatud kord igavikus.

Nisutera, mis jääb mulda panemata, ei kanna vilja. See jääb üksi. Kristus oleks võinud, kui Ta oleks soovinud, säästa ennast surmast. Kui Ta oleks seda teinud, poleks Ta saanud tuua Jumala juurde poegi ja tütreid. Ainult elu ohverdades võis Ta anda elu inimkonnale. Ainult põrmu langedes, surres, võis Ta saada seemneks tohutule lõikusele, mis kogub kõigist rahvahõimudest, suguharudest ja rahvastest lunastatud Jumalale.

Selle tõega sidus Kristus õpetuse enesesalgamisest: “See, kes oma elu armastab, kaotab selle; aga kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab seda igaveseks eluks.” (Jh 12:25) Kõik, kes tahavad Kristuse kaastöölistena vilja kanda, peavad esmalt põrmu langema ja surema. Elu tuleb anda maailma vajaduste põllumaale. Enesearmastus ja isiklikud ambitsioonid peavad kaduma. Kuid enesesalgamise seadus on enesesäilitamise seadus. Põllumees säilitab oma vilja, kui ta külvab selle maha. Sama on inimese eluga. Anda tähendab elada. Elu, mida tahetakse säilitada, tuleb täielikult pühendada Jumala ja kaasinimeste teenimisele. Need, kes on Kristuse pärast selles maailmas valmis eneseohverdamiseks, säilitavad end igaveseks eluks. EGW “Ajastute igatsus”