Aeg ettevalmistusteks: ristimine ja Kristuse tulek
Selleks, et sõlmida pühalik leping Jumalaga ehk lasta end ristida, on vaja teadmisi sellest, mida nimetatud toiming tähendab ja mida see kaasa toob. Selleks alustame 30. novembril kell 17 ristimiskoolitusega. Koolitus koosneb 11 õppusest. Kui koolitusest osavõtjad soovivad saada ristitud ristimisteenistusel 27. detsembril koos nendega, kellel on ristimiskoolitus juba läbitud, siis läheb õpe küllaltki intensiivseks, kohale tuleks tulla kolm korda nädalas. Loogilisem on tegutseda rahulikult oma tempos ning jõuda ristimiseni kevadel või isegi suvel. Loodame selles suhtes koolitusest osavõtjatega kokkuleppele saada.
Jumala Sõna ütleb: “Kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks.” (Mk.16,16.) Olgem siis agarad mõistma ja aru saama, milles seisneb päästev usk, ning vastavalt sellele käituma!
Lisaks sellele, et on ristimiseks ettevalmistamise aeg, on meil ka advendiaeg, mil me tuletame meelde Kristuse esimese tulekuga seotud sündmusi ning vaatame suure igatsuse ja lootusega ette Kristuse teisele tulekule.
Advendiajal on meil oodata mitmeid külalisi. 30. novembril esinevad külalised Tartust, kõneleb Mervi Kalmus, 7. detsembril kõneleb Rein Käsk, 14. detsembril esinevad Elva koguduse koor ja ansamblid ning kõneleb David Nõmmik. 21. detsembril tuleme Jumala ette Teda tänama ja ülistama kohaliku koguduse jõududega. Kaunist ootusaega kõigile!
Põltsamaalased külastasid Helsingi eestlaste gruppi
9.novembril külastasid mõned Põltsamaa adventkoguduse liikmed meie põhjanaabrite juures elavaid ja töötavaid kaasmaalasi. Külakostiks viidi vaimulikku muusikat ja -laulu. Tromboonikvartett esitas puhkpillimuusikat, mis nii mõnelgi kuulajal head mälestused oma nooruspõlvest taas meelde tuletas. Oli nii mõnigi kuulaja noorena ka ise puhkpilliorkestris mänginud. Õppetükitunni juhtimine ja ka jutlusetunni sõnaline osa oli põltsamaalaste kanda. Lõuna-ajal kinnitati keha ühise söögilaua ääres, kus pakuti maitsvat ja mitmekesist toitu.
Oli meeldiv tunda end ühise perena, ükskõik mis maal meie õed-vennad Kristuses elavad. Tagasi Eestisse suunduti laupäeva õhtuse laevaga, südames tänu Jumalale imelise päeva eest.
Palvenädal
2. novembril algab ülemaailmse adventkoguduse palvenädal, mille teema on sel aastal „Ja nad järgnesid Temale“. Palvenädala loengute autor on seekord Larry Lichtenwalter, kes on adventkoguduse pastorina teeninud üle 20 aasta, selle kõrvalt töötanud ka õppejõuna Andrewsi ülikoolis.
Palvenädala loengud on uues Meie Ajas, samuti on need ka internetis: http://advent.ee/materjal/62491/palvenadala-loengud-2013/
Põltsamaal on loengute lugemine juba alanud. 7.nov. neljapäeval koguneme kell 18.00 ja samuti reedel 8.nov. kell 18.00 Palvenädala lõpetamine toimub hingamispäeval 9.nov. kell 11.00.
“Kas ma võiks tagasi minna?”
Sellise küsimuse esitas matkaline, kes polnud kunagi varem kanuuga sõitnud, kui tuli aeg valida kanuu ja paariline. Kuigi kanuumatkale ei satuta juhuslikult, võtab esimest korda vee peale minek ikkagi kergelt südame alt õõnsaks. Hirm jääkülmas sügiseses jões kanuuga ümber minna ja läbimärjaks saada ei ole päris alusetu, sest seda on matkalistel varemgi juhtunud.
Oktoobri esimesel nädalalõpul toimus Kristlike Matkade kaubamärgi all järjekordne ühismatk, seekord kanuudega Pärnu jõe peal. Laupäeva jahedas hommikus kokku saanud ei olnud kogenud tavapäraseks hingamispäevaseks koosolekuks, sellest andsid tunnistust soojad vettpidavad riided ja kummisaapad. Piibliteksti palvuseks ei loetud mitte paberlehtedega raamatust, vaid telefonist, mis rändas seejärel veekindlasse kotti. Palvetajad ei laskunud märjal rohul põlvili, vaid seisid ringis ja kutsusid nii Looja selle päeva kaaslaseks ja kaitsjaks, südame ja meelte avajaks. Tekst Rooma kirja 12. peatükist kutsus meid olema üksmeelsed, mitte laskma kurjal enda üle võitu saamast, vaid võitma kurja heaga.
Kanuumatk võib olla iseloomuproov. Kuidas reageerida siis, kui teine kanuu sulle oskamatu tüürimise pärast otsa sõidab või matkakaaslane sind kogemata liigentusiastliku aeruliigutusega külma veega üle piserdab? Või su kanuukaaslane tüürib sind kogemata kaldasse või kivi otsa? Või teised kiirendavad võistlushimus oma paate nii, et sina jääd taha ja kuidagi teistele järgi ei jõua?
Loomulikult juhtus kõike seda ja mitte ainult korra. Kuid selle hommikupalve vägi kandis meid õhtusse endises heas tujus ja üksmeeles. Õhtusöögilaua ääres hommikul kuuldud sõnu meenutades pidime muigega tõdema, et muude juhistega saime hakkama, aga tuliseid süsi kellegi pea peale koguda ei õnnestunud.
Jumal lõi rahupäeva inimese pärast ja nii mõnigi tundis, et see jõe peal veedetud aeg ei jäänud alla tavapärasele rahupäevale. Kes igapäevaselt teeb tööd kontorilaua taga, see tundis, kui mõnus on ennast veidi liigutada. Kes igapäevaselt elab asfaldi ja betooni maailmas, see tundis, kui mõnus on olla eheda looduse keskel. Kelle osaks on argine töö- või koolistress, see tundis rahulolu lõõgastavast vaheldusest sõbralikus seltskonnas. Kelle osaks on linnamüra, see tundis rahulolu looduse vaikusest. Ja kui seda vaikust katkestasid ka elevil koerte haukumine või ehmunud lehmade muugimine kaldal, siis seegi oli vürtsiks sellele üldisele rahule. Üle kõige selle oli vaimustav sügisene loodus oma vahelduvates värvides.
Naljakal kombel oli isegi kärestikes rahu. Vesi voolas küll kiiresti, kuid oli nii madal, et tihti tuli kanuust välja astuda, et põhja peale kinni jäänud paati edasi aidata. Polnud hirmu ümber minemise ees ja tänu Jumalale ei juhtunud seda selle matka jooksul ühelgi paatkonnal.
Nagu Kristlike Matkade puhul ikka, oli oluline vaimulik osa. See, mis plaani sai võetud, sai ka tehtud: palvused hommikul, laupäevaõhtune arutelu (vaimuliku) rännaku üle ning ühine õppetüki õppimine. See viimane sai teoks alles peale reisi lõppu, pühapäevases sihtkohas. Esialgne plaan oli õppetükki õppida laupäeva lõuna ajal, kuid lõunakoht oli vilu ja tuuline. Seejärel pidime seda tegema laupäeva õhtul, kuid väsimuse tõttu ei suutnud kaht vaimulikku tegevust läbi viia. Siis pidime seda tegema pühapäeva hommikul, peale sööki, kuid matkalised magasid nii kaua, et ka hommikuseks osaks jäi vaid palvus. Aga me ei jätnud jonni ning huvitav arutelu pühamu teemadel toimus pühapäeva lõunal. Otsustasime, et aitab edasilükkamisest, lõunasöök ja saun võivad oodata, kuid vaimulik toit mitte.
Matka lõppedes oli hea tunne. Mitmed meie seast olid selgeks saanud, kuidas juhtida kanuud nii vaikses kui tormises vees, ning õppinud üksteisega koos töötama ja üksteist usaldama. Olime saanud elamusi hingele ning sügavpuhastust saunas ihule. Olime jäänud üksmeelseks ja seda ei kõigutanud nii sõbralikud aasimised lauas kui üksteise leiliga kõrvetamine saunas.
“Millal jälle?”
Kui Jumal lubab, siis Kristlikud Matkad ühendavad inimesi üksteise ja Loojaga ka tulevikus.
Toomas Lukk
Kas mina olen viljakandev oks?
Lõikustänu aeg on nagu sünnipäev – seisame kingitusi täis laua ees, silmad säravad ja meel rõõmus. Oleme tänulikud Taevaisale kõigi heade andide eest. Meie osa on olnud külvata, harida ja saak koguda, aga Jumal on kasvatanud. Tema osa on kõige tähtsam. Meie jaoks on see suur ime. Ilma seemnesse peidetud elujõuta ei kasvaks ju mitte midagi. Sellepärast ongi igal sügisel aeg tänada Loojat kõigi heade andide eest!
Lõikustänu hingamispäeval kõlasid meie koguduse jumalateenistusel tänulaulud. Nii ühislaulud kui koorilaulud kiitsid Jumalat Tema armastuse eest, Tema helduse eest, mis kestab igavesti.
Jutlus keskendus maailma lõpule, mida Piiblis on võrreldud lõikusega – küpsenud vili kogutakse aitadesse ja umbrohi hävitatakse. Lõpuajast rääkides on hea seda võrrelda veeuputusega. Kurjus kasvas üha suuremaks. Jumal andis hoiatuskuulutuse ja ustavaile võimaluse hukatusest pääseda. Meie ajal on samuti kurjus võimust võtmas. Jumala ustavad teenrid püüavad maailma hoiatada ja kuulutavad rõõmusõnumit päästest Jeesuse Kristuse läbi. Nii kogutakse lõikus maailma lõpetuseks. See on ka kurjuse lõpp igaveseks.
Peale lõunat kogunesime veelkord, et lahti mõtestada Suure Lootuse projekti olemus ja eesmärk.
Palvetasime eestpalvenimekirjadesse kantud inimeste eest.
Vastuseks küsimusele, kas keegi meie seast saab rääkida oma kogemusest seoses raamatuga „Suur Võitlus“, kuulsime kahte tunnistust. Üks eakas koguduse õde oli juba varases nooruses Jumalat uskunud, kuid oma otsuse liituda adventkogudusega tegi ta alles siis, kui oli iseseisvalt läbi lugenud „Suure Võitluse“. Ta sõlmis eluaegse lepingu Jumalaga ristimise läbi, kui oli 13.aastane. Ja üks meie noortest tunnistas, et temale isiklikult avanes tõde hingamispäevast täielikult siis, kui oli läbi lugenud „Suure Võitluse“.
Vestlesime ka sellest, kuidas paljundati ja levitati „Suurt Võitlust“ ja teisi raamatuid aastakümneid tagasi, kui kehtiv riigikord ei lubanud trükkida vaimulikku kirjandust.
Teelauas jätkus arutelu misjonitöö vajadustest ja võimalustest.
Meelde tulid sõnad ühest hommikul kuuldud laulust: Jeesus otsib meilt vilja, kuid Tema südames on kurbus, kui Ta leiab vaid lehti…
Küsimus igaühele: kas mina tahan olla viljakandev oks?
Jüngrite tunnused
Jumal soovib et Tema rahva seas valitseks üksmeel ja vennalik armastus. Lühikest aega enne ristilöömist palvetas Kristus selle pärast, et Tema jüngrid võiksid olla üks, nii nagu Tema on üks Isaga, et maailm usuks, et Jumal oli Tema läkitanud. Selle liigutava ja imeväärse palve mõju ulatub läbi ajastute meie päevisse, sest Kristus ütles ju: “Ma ei palu mitte üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad minusse.” (Jh 17:20) Ehkki me ei tohi loobuda ainsastki tõe põhimõttest, peaksime pidevalt püüdlema sellise ühtsuse poole. See on meie jüngriksoleku tunnus. Jeesus ütles: “Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Jh 13: 35) Apostel Peetrus manitseb kogudust: “Olge kõik üksmeelsed, kaastundlikud, vennaarmastajad, halastajad, alandlikud! Ärge tasuge kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid vastupidi, õnnistage, sest te teate, et olete kutsutud pärima õnnistust!” (1Pt 3:8-9) EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Rahu Jumalas
Kõik, kes õpivad Jumalalt, vajavad vaikset aega oma südame, looduse ja Jumalaga. Neis peab ilmnema elu, mis pole kooskõlas maailma ning selle kommete ja tavadega. Neil peab olema isiklik Jumala tahte teadasaamise kogemus. Me peame isiklikult kuulma Teda südamele kõnelemas. Kui kõik teised hääled on vaigistatud ja me ootame vaikselt Tema ees, siis muudab hinge vaikus Jumala hääle kuuldavamaks. Ta ütleb: “Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal.” (Ps 46:11) See on tõhus ettevalmistus igasuguseks Jumala tööks. Inimest, kes on niimoodi elustatud, ümbritseb kiirustava rahvahulga ja elu pingeliste toimingute keskel valguse ja rahu õhustik. Tema elust kiirgab meeldiv aroom ning ta ilmutab jumalikku väge, mis jõuab inimeste südameni. EGW “Tervise teenistuses”
Peidetud varandus
Kristus on tõde. Tema sõnad on tõde ja neil on sügavam tähendus, kui esmapilgul paistab. Kõik Kristuse ütlused on väärtuslikumad kui nende tagasihoidlik väline kuju. Püha Vaimu abil elustatud mõistus märkab nende ütluste väärtust. Ta näeb väärtuslikke tõe kalliskive, kuigi need võivad olla peidetud aarde hulgas.
Meie pääste sõltub Pühakirja tõe tundmisest. See on Jumala tahe, et meil oleks see tõde. Uuri kallihinnalist Piiblit innuka südamega! Uuri Jumala Sõna, nagu kaevur uurib maad, et leida kullasooni. Ära loobu uurimisest enne, kui oled välja selgitanud oma suhte Jumalaga ja Tema tahte enda jaoks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Püha Vaimu töö südames
“Mis lihast on sündinud, on liha, ja mis Vaimust on sündinud, on Vaim.” (Joh.3:6) Inimese süda on kuri ja “kes võib roojasest teha puhta! Mitte keegi!” (Iob.14:4). Mitte mingisugune inimlik vahend ei saa päästa patust hinge. “Liha mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala käsule ega võigi alistuda.” “Sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvu, abielurikkumisi, hoorust, vargust, valetunnistust, jumalapilget.” (Rom.8:7; Mat.15:19) Enne peab puhastatama südameallikas, siis lähtuvad sealt puhtad jõed. See, kes püüab saada taevasse oma tegudele toetudes, üritab võimatut. Päästet ei omanda mitte ükski, kellel on ainult kirjatähe religioon, jumalakartuse nägu. Kristlase elu ei ole vana kohandamine või parandamine; see on inimolemuse täielik uuestiloomine. Enese minale ja patule tuleb surra, ning hakata elama uut elu. Seda muutust saab teostada ainult Püha Vaim. “Tuul puhub, kus ta tahab ja sa kuuled ta häält, aga sa ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb, nõnda on igaüks, kes on sündinud Vaimust.” (Joh.3:8)
Tuul kohiseb puude ladvus, kahistab lehtedes ja lilledes, ometi pole seda näha ja inimene ei tea, kust see tuleb või kuhu läheb. Samuti on Püha Vaimu tööga inimese südames. Inimene ei suuda võib-olla nimetada oma pöördumise täpset aega ja kohta ega eristada kõiki momente pöördumisprotsessis, kuid see ei tõenda, et ta ei ole pöördunud. Kristuse vägi töötab nähtamatult nagu tuul. Vähehaaval, võib-olla inimesele endale märkamatult, loob ta olukorrad, mis tõmbavad inimese Kristuse juurde. Toimima võib hakata Jeesuse üle mõtisklemine, Pühakirja lugemine või jutlustaja suust kuuldud sõna. Ja äkki, kui Vaim esitab otsese üleskutse, annab hing end rõõmsalt Jeesusele. Paljud nimetavad seda silmapilkseks pöördumiseks, kuid see on Püha Vaimu kauaaegse töö tulemus; kannatlik pikaajaline protsess.
Kuigi tuult ennast ei näe, näeb ja tunneb selle toimet. Ka Püha Vaimu töö ilmneb selle inimese igas tegevuses, kes õpib tundma päästvat väge. Kui Jumala Vaim asub elama südamesse, kujundab Ta ümber kogu elu. Patustest mõtetest öeldakse lahti, kurjadest tegudest loobutakse, armastus, alandlikkus ja rahu asuvad viha, kadeduse ja tüli asemele. Rõõm vahetab välja kurbuse ning inimese nägu valgustab taevane helk. Keegi ei näe kätt, mis võtab ära koorma, ega näe valgust, mis pärineb taevastelt õuedelt. Õnnistus tuleb siis, kui hing usu kaudu alistub Jumalale. Siis loob vägi, mida ükski inimsilm ei näe, inimolevuse Jumala kuju järgi uueks.
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”
