Uus adventlaagriplats Valgas!
11.-12. juunil käisid abilised Põltsamaa kogudusest Valgamaal Laanemetsas, et valmistada ette adventlaagriplatsi. Piiblitööline Mairo Tutk on võtnud südameasjaks ehitada laagriplatsile mõttekoda. Ehitus valmib palkidest, peal laastukatus ja sees pingiread tõusvate istmetega. Vaatega järvele loomulikult. Majapidamise omanik, Valga adventkoguduse liige, peab isegi salaplaani, et ka seal järvemuusikaid korraldama hakata. Enne tuleb aga veel kõvasti tööd ära teha ning siinkohal ka väike üleskutse, et kui on inimesi kes soovivad aidata, tegutsege kiiresti! Esimene laager algab seal juba 2. juulil, rajaleidjate laager. Transport sinna on tasuta, pane ainult käsi külge! Soovi korral võta ühendust pildil olevate isikutega 😉
11-12 juuni
56 Photos
Nelipühad koos taanlastega
Maikuu lõpu kaunil õiteajal võtsime vastu Flemmingu ja Briani Taanist, kes meid eelmise aasta novembris seal olid võõrustanud. (Tuleta meelde: http://poltsamaa.advent.ee/noored-taanis-esinemas/) Saime koos nendega veeta neli täispikka päeva ning lisaks veel tuleku õhtu ning mineku hommiku.
Kuna lennuk maandus Tallinnas, otsustasime hilisest ajast hoolimata ka selle iidse linnaga tutvust teha, enne kui Põltsamaale ööbima tulime. Järgmine päev kulus aga Lõuna-Eestis: uhkeldasime oma kõrgeima “mäetipu”, Suure Munamäega, ning lasime endasse Rõuge ürgoru vaimustavad vaated. Õhtul jäi aega veel Tartus ülikoolis ja mõnes muuski paigas ära käia. Siinkohal suur tänu kohalikele giididele: Siim ja Silva aitasid meid Tallinnas ning Hanna-Liisa Võru ümbruses.
Flemmingu ja Briani sooviks oli aga just nimelt tutvuda Põltsamaa adventkogudusega sellises seisus nagu me tavapäraselt oleme. Seetõttu sai Põltsamaal veedetud lõviosa nende Eestis oldud ajast. Lisaks jumalateenistustele sai külastada mitmete koguduseliikmete kodusid ning nendega ühiselt aega veeta. Tore, et meie kodulinnas ja selle ümbruses on nii palju toredaid paiku, mida nautida. Reedel kuulasime vetevulinat ja linnulaulu Kamari paisjärve ääres ning jalutasime Roosisaarel ja Vana-Põltsamaa ajaloolistes paikades. Kuningamäel tegid poisid hobikartidega mõned ringid.
Nii nagu tavaliselt, kogunesime ka seekord enne hingamispäeva tulekut oma armsasse kodukirikusse reedeõhtuseks palvuseks. Pastoril oli ette valmistatud osa Apostlite tegude raamatust Stefanose kõnest, mis viis meie mõtted sellele, kui tähtis on teada, kus Jeesus praegu asub. Tolleaegne kristlaskond sai oma usukindluse teadmisest, et Jeesus on üles tõusnud ja taevasse läinud “Ennäe, ma näen taevaid avanevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel!” (Stefanos Ap.t. 7,56.) Tänapäevalgi saame adventkristlastena oma usukindluse teadmisest, et Jeesus on oma tööjärjega taevases pühamus jõudnud viimase etapini oma tagasituleku eel (Tn. 8, 14.). Nelipühi eel oli see väga sobiv meeldetuletus.
Hingamispäeva kogunemised on alati meeliülendavad. Seekordse jumalateenistuse eripära oli see, et piibliõppimine noorteklassis toimus inglise keeles ning vahetati tervitusi sõpruskoguduste vahel. Sai kuulda meestelaulu ning jutlust sellest, et tasub ennast harjutada nägema oma kaasinimestes ainult head. Nii nagu suvistel hingamispäeva õhtupoolikutel on ikka tavaks olnud, läksime ka seekord loodusesse, seekord Endla rappa. Selline maastik oli taanlastele täiesti uus kogemus. Nelipühad taanlastega olid veel selle poolest toredad, et nii, nagu nelipühikogudus, olime ka meie üheskoos tegutsev kogudus. Ühised koguduse puud said kenasti ühiselt riita laotud, ning uskuge mind, ühiselt polnud see üldse raske! Väike video tehtust:
Looduselamustele pani punkti pühapäevane paadisõit Põltsamaa jõel. Seejärel toimus veel pingeline jalgpallikohtumine Soosaartel ning ka see polnud veel kõik: esmaspäeva hommikul lennukile minnes sattusime ummikusse ning viimased kilomeetrid läbiti suisa jooksujalu!
Galerii:
23.-28. mai
195 Photos
40 aastat ristimisest
19. mail kogunes Põltsamaale grupp inimesi: Irene Vari, Rein Kalmus, Edna Tuvi, Edvin Lips, Lembit Uuk, Guido Daniel, et tähistada 40 aasta möödumist nende ristimisest. Ristimiskuupäevaks 19. mai 1972. Meie rõõm oli olla koos nendega ning saada osa nende tänust Jumala vastu.
Koosoleku alguses sai sõna kokkusaamise peakorraldaja Guido. Tema sõnavõtust jäi kõlama mõte, et Kristus on seesama eile, täna ja igavesti. Nii nagu tookord valisid 6 noort inimest oma kuningaks Issanda, nii oli Guido soovitus kõigile: “Valige Elu!”
Erinevate sõnavõttude vahepeal kuulasime puhkpillimuusikat ja saime ise ka kaasa laulda. Irene sõnavõtust saime teada, et noorim ristitu oli 14. aastane, kuigi alla 18 aastasi sel ajal ristida ei tohtinud. Siis olid teistsugused ajad, mida meie noorem põlvkond ei tea. Ristimine on leping Jumalaga. Irene kutsus meid üles iga päev end uuesti Jumalale andma.
Lembit väljendas oma rõõmu, et leidus pastor Vahur Lips, kes oli tahtlik neid ristima ja et kõik ristitud on siiani koguduses. Üks kirjakoht mida Lembit välja tõi, oli Matteuse 5,48
Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!
Lembit innustas meid, et võitleksime head võitlust, sest Jeesus viib oma Vaimu läbi töö lõpule.
Ühise koorilaulu mõtteks oli, et Jumala valitud tee on meie jaoks parim. Edna tunnistas, et on oma elus näinud eriliselt Jumala juhtimist, Jumal on viinud teda teadmiste juurest praktiliste kogemusteni. Jumal on õpetanud teda samma-sammult, kuidas Temaga käia. Ta kutsus meidki üles alandlikult koos Jumalaga käima.
Rein luges meile sama kirjakoha, mida temale oli ristimisel loetud. Heebrea 11.24-26
Mooses õppis esimesel 40. aastal kõige kõrgemat maailma tarkust, teisel sama pikal perioodil õppis ta olema keegi. Järgmised 40 aastat õppis ta olema mittekeegi. Alles sel ajal sai Jumal teda tõeliselt kasutada. Rein kutsus meid üles tegema oma isikliku misjoniplaani.
Pastor-emeeritus Vahur Lips luges kirjakoha Johannese 3,14-17:
Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab
ülendatama Inimese Poeg,
et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu.
Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma
ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et
tal oleks igavene elu.
Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut
mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.
Ta tuletas meile meelde, et Jumala käsi on jätkuvalt välja sirutatud, Ta ootab meid, et päästa.
Ja oligi käes aeg tähtpäevalistele lilled ja kaart anda. Neile jäi meenutuseks tänasest päevast Psalm 65,5:
Õnnis on see, kelle sina valid
ja lased tulla enese ligi
elama sinu õuedes;
küll meid täidetakse su koja,
su püha templi hüvedest.
Lõpupalveks lugesime “Meie Isa palvet”. Parema ülevaate saamiseks vaata ka galeriid!
19. mai
34 Photos
Koosoleku video:
Teade
[icon info left] 19. mail tähistab väike grupp inimesi Põltsamaal oma 40. ristimistähtpäeva. Hommikusel jumalateenistusel võib neid näha ja kuulda: meie kunagine pastor Rein Kalmus on seadnud mõned pasunalood, nii et kuuleme ka uudseid pasunalugusid! Tule kuulama ja võta ka sõber kaasa!
Perepäeva teenistus
Emadepäevaeelsel hingamispäeval laulsid, puhusid pilli ja tervitasid emasid luuletustega mehed, Jumala Sõnast rääkimine oli usaldatud ühele emale, kes selleks, et mõista Jumala lapseks olemist ja sellena kasvamist, tõi näiteid laste erinevatest kasvufaasidest.
Oma sündimist vaevalt et keegi mäletab, samuti on ka uuestisünniga. Tavaliselt on meie esimestes mälestustes mingi pilt, kus me juba oleme kellegi lapsed ja see on nii loomulik. Väike laps usaldab oma vanemaid ning alistub neile küsimusi esitamata ning sellisena on ta toodud eeskujuks ka Jeesuse poolt.
Mingis vanuses saavad väga tähtsaks reeglid: kõik peab olema nii, nagu õpetaja on käskinud või haridusminister oma määruses sätestanud. Üks väike tüdruk kontrollis oma koolikoti kaalu, kas see vastab nõutule, igal õhtul kuni ühe saatusliku päevani viiendas klassis, kui õpetaja avastas, et tema sahtel on raamatuid täis, ning käskis need kõik korraga koju ära viia. Siiani oli tüdruk püüdnud kõik oma kodutööd koolis ära teha, et mitte ületada kojuveetavate raamatutega koolikoti ettenähtud raskust. Kui nüüd laps oma tohutult raske kotiga tol päeval koju jõudis, olid tal pisarad silmis ja usk reeglitesse ja nende täitmisse suure löögi saanud. Nii võib olla ka noorte kristlastega, kes püüavad piinliku täpsusega järgida kõiki reegleid ning lõpuks leiavad ennast lõhkise küna eest – käsku polegi võimalik täita!
Tulemuseks on murdeea kriis, kus tihti kõige agaramad seaduste ja reeglite järgijad on äkki kõige mässumeelsemad teismelised. Piiblis on näide perekonnast, kus noorem poeg nõutas oma saadaoleva päranduse välja ja lahkus kodunt, et võtta oma noorusest viimast. Ometi saabus päev, kui ta hakkas tajuma, et tema kodustel reeglitel oli mõte ning tegelikult oli seal päris hea elada. Noor inimene oli hakanud nägema maailma täiskasvanu pilguga. Vaimulikul tasandil, suhetes Jumala kui Isaga, võib see olla väga kriitiline periood. Paulus, kirjutades galaatlastele, kirjeldab oma südamevalu sellega seoses nii: “Mu lapsed, kelle pärast ma olen jälle lapsevaevas, kuni Kristus teie sees saab kuju!”. “Täismeheks saamine Kristuse täisea mõõtu mööda” (Ef.4,13.) on kui järjekordne või isegi see ainus tegelik uuestisünd, mille tagajärjel Jumala laps hakkab nägema elu nii, nagu Jumal näeb. “Peetruse redel” (2. Peetr. 1, 5-10.) kirjeldab, et Jumalast täiskasvanul moel arusaamine ei tule mustkunsti sarnaselt võluväel, vaid ka see on protsess, mille eesmärgiks on mitte enam vääratada, s.t. jõuda tegeliku käsu täitmiseni selle mõttest arusaamise kaudu.
Lõpuks jäi kõlama mõte, et kuigi lapse kasvamine on imeline ning ka vaimulik areng (või enesearendamine, nagu tänapäeval on sellest vahel mõnus mõelda!) on tähtis, siis ei ole sel mingit väärtust, kui vanemate ja laste vahel puudub armastav suhtlemine. Kui Sinu ema Sulle helistab, kas Sa võtad kõne vastu? Kas Sa võtad ta kõne vastu, kui ta helistab iga päev või isegi mitu korda päevas ja Sa tead, et tal pole midagi uudiseväärset Sulle öelda ja ta tahab lihtsalt kuulda telefonis Sinu häält? Kas Sa viitsiksid rääkida Jumalaga lihtsalt sellepärast, et ta igatseb Sinu kui oma lapse järele?
Pärastlõunal nautisid osad noored ka kevadist loodust Põltsamaa jõel paadiga sõites.
Kasvamine Jumala tundmises
Iga jõupingutus, mida teeme Kristuse nimel, toob kaasa õnnistusi meile endale. Kui kasutame oma vahendeid Tema auks, annab Ta neid meile juurde. Kui püüame võita teisi Kristusele, kandes hingede koormat oma palvetes, tuksuvad meie südamed Jumala armu elustavas mõjus, meie emotsioonidest kiirgab taevast tulisust, kogu meie kristlik elu on reaalsem, tõsisem ja palvemeelsem.
Taevas hinnatakse inimese väärtust selle järgi, milline on tema südame võime tunda Jumalat. Jumala tundmine on allikas, millest saab alguse tõeline vägi. Jumal lõi inimese nii, et iga tema võime võiks olla osaks jumalikust võimest, ning Ta püüab kogu aeg inimese mõistust jumalikuga ühendada. Ta pakub meile eesõigust töötada maailmas koos Kristusega Tema armu ilmutamisel, et võiksime omandada suuremaid teadmisi taevastest asjadest.
Jeesusele vaadates saame säravama ja selgema arusaama Jumalast ning vaadeldes me muutume. Heldus ja armastus kaasinimeste vastu saavad meie loomupärasteks instinktideks. Me arendame iseloomu, mis on jumaliku iseloomu koopia. Tema sarnasuses kasvades suureneb meie võime tunda Jumalat. Me saavutame aina suurema osaduse taevase maailmaga ning me suudame üha rohkem võtta vastu teadmiste rikkusi ja igavest tarkust.
E.G.White’i raamatust “Kristuse tähendamissõnad”
Õppetund lilledest
Kristus juhtis oma jüngrite tähelepanu lilledele väljal, mis kasvasid ülikülluses ja särasid selles lihtsas ilus, mida taevane Isa neile on andnud armastuse väljendusena inimese vastu. Ta ütles: “Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad” (Mt 6:28). Nende looduslike lillede ilu ja lihtsus ületab kaugelt Saalomoni hiilguse. Uhkeimgi rüü, mis on kunstipäraselt valmistatud, ei kannata võrdlust Jumala loodud lillede loomuliku veetlevuse ega kiirgava iluga.
Kui Jumal, jumalik kunstnik, annab lihtsatele lilledele, mis päevaga hukkuvad, erinevad ja õrnad värvitoonid, kui palju enam hoolitseb ta nende eest, kes on loodud tema näo järgi? Selle õpetusega noomis Kristus uskmatu südame muremõtteid, nõutust ja kahtlusi. EGW “Tee Kristuse juurde”
Kristus – ainus uks ellu
Varjuteenistuse sümbolites, prohvetite ilmutustes, jüngritele antud õpetustes ja rahva hulgas tehtud imetegudes nägid inimesed Jumala Talle, «kes võtab ära maailma patu» (Joh.1.29). Tema kaudu pääsesid nad Tema armu «tarasse.» Palju on esitatud erinevaid aluspõhju, millele usku rajada, leiutatud kombeid ja korraldusi, mille varal lunastust omandada ja Jumalaga lepitust leida, kuid ainuke uks on Kristus. Kõik, kes on asendanud Kristuse kellegi teisega ja püüdnud saada karja hulka mingil muul teel, on vargad ja röövlid.
Variserid ei tulnud uksest. Nad olid tunginud lambatarasse Kristusest mööda hiilides ja nad ei teinud tõelise karjase tegusid. Preestrid ja ülemad, kirjatundjad ja variserid hävitasid elustavaid karjamaid ning reostasid eluvee allikaid. Jumala Sõna nimetas neid õigusega valekarjasteks: «Te ei kinnita nõtra, ei ravi haiget, ei seo haavatut, ei too tagasi eksinut ega otsi kadunut, vaid valitsete neid valjuse ja vägivallaga» (Hes.34,4).
Läbi aegade on mõttetargad püüdnud arendada uusi teooriaid inimhinge vajaduste rahuldamisest. Igal paganlikul rahval on olnud oma suured õpetajad ja usulised süsteemid, mis on pakkunud eriilmelisi lunastusvahendeid ning pööranud inimeste silmad ära Isalt ja täitnud nende südame hirmuga Tema ees, kes on neid igati õnnistanud. Nii röövisid nad Jumalalt selle, mis on Tema oma loomise ja lunastuse kaudu. Nad röövivad Temalt ka inimese. Miljoneid inimesi kütkestavad väärreligioonid, orjaliku hirmu tuimus ning oma ponnistuste ahelad, mis röövivad elult lootuse, rõõmu ja turvatunde. Ainult Jumala armu evangeelium õilistab inimest. Jumala armastuse nägemine Tema Pojas liigutab ning elustab inimese hingejõudu paremini kui miski muu. Kristus tuli taastama inimeses Jumala kuju; igaüks, kes pöörab inimesed ära Kristusest, röövib neilt elumõtte, lootuse ja au.
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.