Mõeldes emale
Lillerikkal ajal soovime oma kallitele emadele kõike, mis on armas, hell ja ilus. Soovime, et Jumal oleks nendega ka siis, kui elu ei olegi vaid lillepidu. Soovime, et emad ei oleks kunagi üksi, vaid et neil oleks kogu pere toetus.
Mõeldes emale mõtleme kogu perele: ka isale ja lastele. Me soovime, et kodus valitseks hea taevane õhkkond: üksteisest lugu pidamine ja üksteise teenimine.
Töö, mida teevad vanemad kodus, on Jumala ees hindamatu tähtsusega ning me tahame seda kogudusena tunnustada. Lisaks sellele rõhutame, et ka kogudus on nagu perekond, kus tugevate sidemete olemasolu on ülimalt tähtis.
Tule ja tähista perepäeva 11. mail kell 11. Otseülekanne internetis algab orienteeruvalt 11.10 aadressil http://live.advent.ee/poltsamaa/
Jeesuse jälgimisest
Mida te arvate, kas meile on tähtis teada, kus Jeesus praegu on ja mida ta täpselt teeb? Või see ei ole meile tähtis? Äkki see oleneb sellest, kui lähedane Jeesus meile on? Kui me ütleme, et Jeesus võeti taevasse, nagu Apostlite raamatu alguses on kirjutatud, ja rohkem ei huvitu, kui palju me siis tegelikult Jeesusest hoolime? Ma usun, et meie seas on siiski päris mitmed, kes on Jeesuse jälgijad või järgijad, – inglise keeles on see üks ja sama sõna: “follower”, – kes on tõeliselt huvitatud, kus täpselt Jeesus praegu on ja mida ta teeb.
Teine küsimus on see, kas Jeesus tahab meiega jagada oma tegemisi. Piiblist näeme, et Jeesus on alati soovinud inimestega ja eriti oma kogudusega jagada seda, missugust tööd tal meie päästmiseks teha tuleb. Ta püüdis kolm korda rääkida oma jüngritele, et teda lüüakse risti ja kolmandal päeval ta tõuseb üles. Tulutult. Seda, mida jüngrid kuulda ei tahtnud, seda nad ei kuulnud. Ta soovis, et jüngrid võitleksid palves koos temaga, kui ta Ketsemani aias oma surmaeelset võitlust pidas. Ei midagi, jüngrid jäid magama. Kohtudes nägemuses Johannesega Patmose saarel andis Jeesus isiklikult läkitused järgnevate sajandite kogudustele, usaldades igale neist missiooni: kuulutada Kristust nii, et inimestel oleks võimalik Teda järgida/jälgida, kuhu Ta iganes läheb(Ilm.14,4.)
Sellest, kus Jeesus praegu on, võid kuulata jutlust 13. aprillil orienteeruvalt kell 11. Tule kohale või jälgi seda otse internetist aadressil http://live.advent.ee/poltsamaa/
Diakonite ordineerimine
6.aprill oli eriliselt päikseline ja meie koguduse jaoks oodatud päev. Lumi on küll veel maas ja lõokesi pole kohal, nagu eelmisel aastal samal ajal, aga õhus on tunda juba kevadet. Jumalateenistus toimus koos Jõgeva kogudusega ning külas olid Valdis Zilgalvis ja David Nõmmik abikaasadega.
Teenistus algas Märdi ja Kalle ordineerimisega diakoniteks. Pastor David pöördus nende poole küsimusega, et kas te tahate olla abilised koguduse töös? Kuulsime nende jaatavat vastust. David soovis, et Jumala Vaim suurendaks neid ande, mis Märdil ja 
Kallel juba on. Ühises palves tänas David Jumalat koguduse toetuse eest ja vanemate eest, kes neid on kasvatanud. Märdi ja Kalle õnnistamiseks tõstsid oma käed, lisaks Valdisele ja Davidile, ka meie koguduse vanemad Juss ja Hele. Koos südamlike õnnistussoovidega ulatati päevakohane tunnistus ja lillekimp. Märdile ja Kallele pühendatud laulu sõnumiks oli, et nad jääksid julgeks erinevates eluolukordades ja usaldaksid kõiges Jumalat, kellelt tuleb abi.
Vaimulikus mõtiskluses keskendus Valdis Zilgalvis kolmele päevale Jeesuse elus – ristilöömisele, hauas puhkamisele ja ülestõusmisele. 1.Korintose 15,3-4 “Sest ma olen teile kõigepealt teada annud, mida ma olen saanud, et Kristus suri meie pattude eest kirjade järele ja et Ta maeti ja et Ta üles äratati kolmandal päeval kirjade järele.” Meie elus võib olla päevi kui taevas vaikib ja me hüüame Jumala poole:” Aita mind!” Nii nagu Jeesus puhkas hauas, nii tahab Jumal, et ka meie puhkaksime, et me usaldaksime Teda, isegi siis kui me lahendust probleemile ei tea. Jeesus on saavutanud võidu kurja üle. Lahendused on Tema käes, Ta on koos meiega. Kõige aulisem ülestõusmise päev on veel ees – kui Kristuses surnud ärkavad ja siis me näeme Jeesust tulemas taeva pilvedel. Ta tuleb järgi kõigile, kes Teda ootavad ja see rõõmus kohtumine kestab kogu igaviku. Punkti sõnumile pani koorilaul: Jeesus on tee, mind ellu viib see, nüüd uskudes ju näha saan ma tõotud kodumaa randa. Kui lõpeb mu aeg, jääb maha mul öö, siis kodumaa värav avatud ja elama sinna jään.
Hingamispäev jätkus ühise lõunasöögiga. HEA OLI OSADUSES OLLA !
Hallpead austa…
Märtsi lõpus külastasid meie koguduse noored lähedal paiknevaid hooldusasutusi. Käidi hooldushaiglas Põltsamaal ja hooldekodudes Võisikul ja Lustiveres. Kui Põltsamaal ja Võisikul külastati esmajoones oma koguduse inimesi ning kosutati lauluga kõiki neid, kes olid kuulmisulatuses, siis Lustiveres oli kokku lepitud kontsert, kuhu asutuse töötajate abiga tulid kohale kõik, kes selleks vähegi võimelised olid.
Kontsert oli mitmekesine. Mängis tromboonikvartett ja Susanna viiulil ja Heldi flöödil. Lauldi mitmehäälselt kogu grupiga ja Heldi esitas ka kaks soololaulu. Hele rääkis andestamisest ja andekssaamisest ja et need kaks on üksteisest sõltuvuses, nii nagu “Meie Isa palves” on öeldud: “…ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele…”. Lõpuks lugesid kõik, kes soovisid, Kalle juhtimisel “Meie Isa palve”. Selliselt oli hea tunda piiri kadumist esinejate ja kuulajate vahel: olime kõik lapsed oma Taevase Isa ees. Piire aitas hajutada ka see, et Älis oli eelmisel suvel seal tööl ja seetõttu oli tal seal palju tuttavaid ja sõpru. Küsimusele, millal me järgmine kord sinna laulma läheme, jäi esialgu veel konkreetselt vastamata, aga Lilija arvas, et see võiks olla kasvõi hommepäev.
Piibli põhimõte on: “Hallpea ees tõuse üles ja vanale anna au!” (3. Ms. 19, 32.). Hea on, kui me seda ei unusta ja teeme kõik selleks, et meie vanemal põlvkonnal ja neil, kellel elus ei ole nii hästi läinud, natukenegi parem ja rõõmsam oleks.
Jeesusele mõeldes
KORD kõndis üks MEES mägisel rajal. Ta teadis, et on olemas palju mugavamaid teid, kuid Ta valis siiski kõigi hulgast välja just selle, kivise ja kitsukese. Väsinud jalad komistasid, teetolmu jäi verine jäljerada. Mitte päikese eest varju pakkuv kübar polnud Tal peas. Ei, see MEES kandis kibuvitsakrooni. Nii Ta astus, õlgadel ränkraske koorem. Päev kaldus juba õhtusse. Tema teekond oli lõppemas. See oma elu viimast teed minev rändaja ei teadnud, kas need, kelle pärast Ta läks, üldse mõistavadki Teda. Siiski, Tema armastav süda lootis:„Kui ehk on ka üksainukenegi, kes minust õigesti aru saab, on eesmärk saavutatud!” Jeesus soovis nii väga, et see ÜKS oleksid SINA.
Oled Sa tihti mõelnud sellele sündmusele? Kas sa alati oled arusaamisel, et see raske koorem, mis Jeesuse Kolgata teel kummargile vajutas, oli maailma patusüü?
Niiväga raske on vahel uskuda, et ka MINU pisitillukeseimgi patt oli see, mis naelutas ristile maa ja taeva Looja. Uskumatuna tundub, et Jeesus valis oma soovil raske kannatuste ja surma tee teiste inimeste eest, ja et see TEINE olen MINA…
Meie elutee ei tundu siis sugugi enam liig raske, kui meil on alati meeles Tema, kes enne meid siit on läinud ning ka kõige vaevasematesse ja ohtlikumatesse kohtadesse on Ta meile valmistanud puhkepaiku, kus alati on meid ootamas toit ja kosutus Tema Sõna näol.
Seisata viivuks, kui oled väsinud oma eluteel ja võta natukene aega, et mõelda sellele, kui palju on Jumal andnud tõotusi, mis usu läbi kõik sinugi kogemuseks võivad saada.
On olemas üks imeline laul – Taaveti 23. laul. Küllap pole inimest, kes sellest kuulnud poleks. Kuid, kas on palju neid, kes selle laulu sõnu lõpuni mõistnud on?
Mitte hall ega tolmune, vaid imekaunis, särav ja päikesepaisteline võib olla elutee, kui see laul on ka meie igapäevane kogemus Looja ja Päästjaga, igal päeval usus kinni hoidmine Jeesuse käest.
SUURE REEDE JUMALATEENISTUS toimub 29.märtsil kell 19.00 Kui Sa tahad jumalateenistusele kodus interneti kaudu otse kaasa elada, mine aadressile http://live.advent.ee/poltsamaa/
Kes sind juhib?
Maa peal elades ei teinud Kristus enda jaoks plaane. Ta aktsepteeris Jumala plaane enda jaoks ning Isa avas Talle need päev päeva järel. Seega peame sõltuma Jumalast, et meie elu võiks olla Tema tahte lihtne täideviimine. Kui me pühendame oma teed Temale, siis juhib Ta meie samme.
Liiga paljud teevad säravat tulevikku kavandades suure vea. Lase Jumalal enda eest kavandada. Usalda nagu väike laps Tema juhtimist, kes “hoiab oma vagade jalgu.” (1.Sm 2:9) Jumal ei juhi oma lapsi iial muudmoodi, kui nad ise valiksid, kui nad näeksid lõppu algusest ja mõistaksid selle eesmärgi au, mida nad koostöös Temaga täidavad. EGW “Tervise teenistuses”
Tänulik süda
Need, kes mõtisklevad Jumala suure halastuse üle ega unusta ära Tema väiksemaidki ande, panevad “rõõmu endale vööks” ning “laulavad Issandale oma südames.” Meil tuleks pidevalt tänada Jumala käest saadavate igapäevaste õnnistuste eest ja ennekõike selle eest, et Jeesuse surm on teinud meile võimalikuks taeva ja õnneliku elu. Missugust halastust ja võrratut armastust on Jumal osutanud meie, kadunud patuste vastu, sidudes meid endaga, et oleksime Tema omad! Millise ohvri on meie Lunastaja toonud selleks, et meid võiks nimetada Jumala lasteks! Meil tuleks ülistada Jumalat selle õnnistatud lootuse eest, mida pakub lunastusplaan! Meil tuleks ülistada Teda taevase pärandi eest ning Tema rikkalike tõotuste eest; selle eest, et Jeesus elab meie eest lepitust tehes. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Rahu ja rõõm teenimises
Õnn, mida otsitakse omakasupüüdlikest motiividest, väljastpoolt kohustusi, on ebakindel, tasakaalutu, muutlik ja ajutine. See möödub ja hinge täidab üksildus ning mure. Kuid Jumala teenimine toob rõõmu ja rahulolu, kristlast pole jäetud käima ebakindlatel radadel, teda pole jäetud asjatute murede ega pettumuste saagiks. Kuigi me ei saa osa selle elu naudingutest, võime siiski olla rõõmsad, vaadates tulevasele elule. Juba siin võivad kristlased rõõmustada ühenduse üle Kristusega; nad võivad osa saada tema armastuse valgusest ja tema läheduse alalisest troostist. EGW “Tee Kristuse juurde”
Elu läbi surma
Kristus kirjeldas tulevikku näitega loodusest, mida jüngrid mõistsid. “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile,” lausus Ta, “kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja!” (Jh 12:24) Kui tera langeb mulda ja sureb, siis tärkab uus taim, mis kannab vilja. Samuti pidi Kristuse surm kandma vilja Jumala riigile. Jeesuse surma tulemuseks pidi olema elu. Aastast aastasse kanduvad põllumehe teraviljavarud edasi tänu sellele, et ta justkui matab parima osa teraviljast maha. Teatud aeg on seeme varjul mulla all. Jumal hoolitseb selle eest. Siis ilmub oras, seejärel viljapea ning lõpuks vili pea sees. Kuid kasv saab toimuda ainult siis, kui tera esmalt maha maetakse.
Mulda maetud seemnest kasvab uus vili, mis hiljem omakorda maha külvatakse. Nii seeme paljuneb. Sarnaselt kannab Kristuse surm Kolgata ristil vilja igaveseks eluks. Tema ohvri viljana elavad lunastatud kord igavikus.
Nisutera, mis jääb mulda panemata, ei kanna vilja. See jääb üksi. Kristus oleks võinud, kui Ta oleks soovinud, säästa ennast surmast. Kui Ta oleks seda teinud, poleks Ta saanud tuua Jumala juurde poegi ja tütreid. Ainult elu ohverdades võis Ta anda elu inimkonnale. Ainult põrmu langedes, surres, võis Ta saada seemneks tohutule lõikusele, mis kogub kõigist rahvahõimudest, suguharudest ja rahvastest lunastatud Jumalale.
Selle tõega sidus Kristus õpetuse enesesalgamisest: “See, kes oma elu armastab, kaotab selle; aga kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab seda igaveseks eluks.” (Jh 12:25) Kõik, kes tahavad Kristuse kaastöölistena vilja kanda, peavad esmalt põrmu langema ja surema. Elu tuleb anda maailma vajaduste põllumaale. Enesearmastus ja isiklikud ambitsioonid peavad kaduma. Kuid enesesalgamise seadus on enesesäilitamise seadus. Põllumees säilitab oma vilja, kui ta külvab selle maha. Sama on inimese eluga. Anda tähendab elada. Elu, mida tahetakse säilitada, tuleb täielikult pühendada Jumala ja kaasinimeste teenimisele. Need, kes on Kristuse pärast selles maailmas valmis eneseohverdamiseks, säilitavad end igaveseks eluks. EGW “Ajastute igatsus”