Kui soovime üksteisele head uut aastat, jääb mõnikord kripeldama selle ajapiiri tinglikkus: mis on siis vana ja mis on uus ja mis on nendel kahel vahet. Kui oleks tegemist uue asjaga, käteräti või noa või koguni autoga, siis oskaks küll enamasti kohe peale vaadates öelda: see on uus ja see on vana. Uus on värske, puutumatu ja kiiskav, vanal on aga kulumismärgid küljes. Minu vanavanaisa oli meister heade vahedate nugade tegemise peale – need olid meie peres alaliselt kasutusel. Vana noa võis kergelt ära tunda sellest, et selle teraosa oli rohkest kasutamisest ja teritamisest päris kitsaks jäänud. Vana käterätt kipub olema luitunud ja auto kaotab oma sära, rääkimata lisanduvatest helidest ja kolinatest. Jumala arm on, et meile antud aeg on iseenesest alati uus. Iga algav päev on värske, see ei ole mitte kellegi poolt varem kasutatud, see on täiuslik selleks, et me igaüks saaksime sinna jätta oma tegevustega jäljed ning kujundada oma tee.

Meie koguduse jaoks oli aastalõpu kõige imelisemaks sündmuseks ristimisteenistus, mis tuletas meile meelde, et Jumal mitte ainult ei anna meile voolava veena värsket aega, vaid Tema käes on anda meile uuestisünni kaudu uus elu. Ene otsus tulla ristimisele ei tulnud lihtsalt: ta soovis küll kogudusega ühineda, kuid ta polnud kindel, kas terviseprobleemid lubavad tal ristimistalituse läbi teha. Uskumatu, mida võib teha rõõm andestusest ja teadmisest, et oled vastu võetud Jumala perekonda! Ene oli koguduse hulgas järgmisel päeval osasaamisteenistusel kui ka aastalõpupalvusel, alles siis hakkas ta koduteele asutama. Andku Jumal talle tervist ka edasiseks!

Paulus ütleb: “Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. ” 2. Kor. 4, 16. Kuigi meid võivad kimbutada igasugused terviseprobleemid, haigused ja lõpuks ka surm, on meile tõotus, et see, mis või õigemini kes on meie sees, on uus, uuem ja veel uuem – iga päevaga! Meile on antud uus elu – selleks, et see võiks järjest uuenenult kesta läbi igaviku.

” Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu , inimestest hea meel ! “

Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus (Põltsamaal , Kreutzwaldi 1)

tervitab Kristuse sündimise puhul ja kutsub evangeeliumisõnumit kuulama

21.detsembril kell 16.00

Jõulunoortekas 22.detsembril kell 14.00

Tutvume teiste toredate noortega,mängime huvitavaid mänge,sööme piparkooke ja räägime sellest,mida me jõulude ajal tähistame.

Kohtumiseni!

Selleks, et sõlmida pühalik leping Jumalaga ehk lasta end ristida, on vaja teadmisi sellest, mida nimetatud toiming tähendab ja mida see kaasa toob. Selleks alustame 30. novembril kell 17 ristimiskoolitusega. Koolitus koosneb 11 õppusest. Kui koolitusest osavõtjad soovivad saada ristitud ristimisteenistusel 27. detsembril koos nendega, kellel on ristimiskoolitus juba läbitud, siis läheb õpe küllaltki intensiivseks, kohale tuleks tulla kolm korda nädalas. Loogilisem on tegutseda rahulikult oma tempos ning jõuda ristimiseni kevadel või isegi suvel. Loodame selles suhtes koolitusest osavõtjatega kokkuleppele saada.

Jumala Sõna ütleb: “Kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks.” (Mk.16,16.) Olgem siis agarad mõistma ja aru saama, milles seisneb päästev usk, ning vastavalt sellele käituma!

Lisaks sellele, et on ristimiseks ettevalmistamise aeg, on meil ka advendiaeg, mil me tuletame meelde Kristuse esimese tulekuga seotud sündmusi ning vaatame suure igatsuse ja lootusega ette Kristuse teisele tulekule.

Advendiajal on meil oodata mitmeid külalisi. 30. novembril esinevad külalised Tartust, kõneleb Mervi Kalmus, 7. detsembril kõneleb Rein Käsk, 14. detsembril esinevad Elva koguduse koor ja ansamblid ning kõneleb David Nõmmik. 21. detsembril tuleme Jumala ette Teda tänama ja ülistama kohaliku koguduse jõududega. Kaunist ootusaega kõigile!

9.novembril külastasid mõned Põltsamaa adventkoguduse liikmed meie põhjanaabrite juures elavaid ja töötavaid kaasmaalasi. Külakostiks viidi vaimulikku muusikat ja -laulu. Tromboonikvartett esitas puhkpillimuusikat, mis nii mõnelgi kuulajal head mälestused oma nooruspõlvest taas meelde tuletas. Oli nii mõnigi kuulaja noorena ka ise puhkpilliorkestris mänginud. Õppetükitunni juhtimine ja ka jutlusetunni sõnaline osa oli põltsamaalaste kanda. Lõuna-ajal kinnitati keha ühise söögilaua ääres, kus pakuti maitsvat ja mitmekesist toitu.

Oli meeldiv tunda end ühise perena, ükskõik mis maal meie õed-vennad Kristuses elavad. Tagasi Eestisse suunduti laupäeva õhtuse laevaga, südames tänu Jumalale imelise päeva eest.