skip to Main Content
10nov. 12

Palvenädala lõpp ja isadepäev

10. novembri kaunil sügisesel hingamispäeval kogunesime kuulama viimast palvenädalaloengut. Erinevatel nädalapäevadel olime koos lugenud loenguid ja saatnud eestpalveid Jumala poole. Loengud rääkisid Jumala Sõna tähtsusest inimeste elus ja sellest, kuidas Jumala Sõna inimesi mõjutab. Millest algab ärkamine?
 Iga inimese isiklikust pöördumisest.Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse. (Õp. 11:25)

Koosoleku teine pool oli pühendatud isadele. Õnnelikud on need lapsed, kes on saanud vajalikku juhatust oma isa käest. Kalle luges isadele Õpetussõnadest 4 peatüki, et isadel ikka jätkuks tarkusesõnu oma lastele ja lastelastelastele. Igale isale oli ka väike praktiline kingitus! Älis luges isadele õnnistussoovi ja tegi nende eest eestpalve. Meie isad ju ikka palvetavad meie eest ja nüüd isadepäeval oli meie eesõigus paluda Isad Jumala kätte!

Hoidku Sind oma hoole all elu Jumal,
hoidku Sind oma hoole all armastav Kristus,
hoidku Sind oma hoole all armulik Püha Vaim.
Olgu nad Sulle sõbraks ja abiks!

Ilusat isadepäeva, armsad papad!

  • Talvele Vastu
Isadepäev

10. november

16okt. 12

Lõikustänu hingamispäev

13. oktoobri värvikireval sügispäeval tänasime Jumalat lõikuse eest. Pasunahelid ja lauluhääled kõlasid Jumala kiituseks. Kõneleja rääkis kogu maailma lõikusest. Meeste poolt esitatud laulu sõnum ütles: “Issand, saada ise välja nüüd veel hoolsad lõikajad, kes su põllul vara, hilja vihke kokku kannavad.” Ühineme meiegi selle palvega, et Jumal oleks juhiks oma töö lõpetamisel.
Pärast koosolekut oli võimalus minna külastama SOS lasteküla elanikke, sest neil olid parasjagu lahtiste uste päevad. Saime meeldiva vastuvõtu osaliseks ja meie pasunaansambel mängis pererahvale tänutäheks ka ühe loo!

Lahkusime hea tundega ning sooviga teinekordki midagi ühiselt ette võtta. Meiepoolseks kingituseks jäid ka mõningad meie raamatud.
Mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab.
Kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab lihalikust
loomusest kaduvust, kes
aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust igavest elu.
Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me
enne ära ei nõrke!
Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele,
eriti aga usukaaslastele!

Galaatlastele 6, 7-10

  • Kuuri talu järvemuusika
Lõikustänu hingamispäev

13. oktoober

04okt. 12

Eakate õhtu


Eakate päeva puhul ootas Põltsamaa Adventkogudus kõiki vanemaealisi teeõhtule. Kõigepealt olid tervitussõnad koguduse vanematelt. Kuna oldi kokku tuldud, et hallpäid austada, oli teemaks lugu kuningast, kes küsis oma parimalt nõuandjalt, kuidas austada inimest, kellest kroonitud peal on tõesti hea meel. Kuna nõuandja arvas, et just tema see on, keda austada tahetakse, siis pakkus ta välja tõeliselt suurejoonelise tseremoonia. Ometi tuli välja, et niimoodi hakati austama kedagi teist, nimelt tema vihavaenlast. Küsimus jäi: kuidas me talume austust ja kuidas austusest ilmajäämist?

Ühises laulus esitati küsimus, kas Jeesus teab, mida võideldes on südames kanda mul. Kuigi Jeesus ei elanud vanaks, elas ta kõrvu elatanutega ning mõistis nende muresid ja valusid. Ta käis läbi “surmavarju oru” ning lõpuks läks ka läbi surma. “Sest selles, milles ta on kannatanud kiusatud olles, võib ta aidata neid, keda kiusatakse.” (Heebrealastele 2,18.).

Tore oli, et nii mitmedki keskealised, nooremapoolsed ja ka hästi noored (loe: lapsed) ei pannud paljuks tulla eakaid austama. Ühiselt sai piltide kaudu käia ära Norras ning istuda rikkalikult kaetud laua taga. Meie kallite memmede-taatide silmist paistis rõõm ja rahulolev väärikus: meist hoolitakse! Pidasime ka plaani, et talveõhtutel võiks teinegi kord kokku tulla, et üheskoos juttu puhuda. Üheks huvipakkuvamaks teemaks, millest edaspidi rääkida, tundus olevat tervis.

  • Mart Vari ärasaatmine
Eakate Teeõhtu

29. september

28sept. 12

Esimesed ringid juba tegutsevad!

27. septembril toimus teine lilleseade ring. Esimesel tunnil olime vaadanud pilte erinevatest seadetest ja rääkisime sissejuhatavat juttu. Nüüd aga oli aeg praktika juurde asuda. Igaüks oli kodust kaasa võtnud lilli ja neist tuli seekord spiraalkimp teha. Teoreetiliselt võib see tunduda lihtne, aga praktilise teostuse juures võis kuulda lauseid “Õpetaja aita!”, “Mul ei ole varred ju spiraalselt!”. Mitmedki alustasid jälle ja jälle otsast peale, kuni asi sujuma hakkas ja juhendaja Maarja abikätt vajasime me kõik. Lõpptulemusega võis rahule jääda ja igaüks viis oma kimbu koju teistele näitamiseks.

Oleme Jumalale tänulikud, et Ta loodust värvikireval sügisel nii kaunite lilledega on ehtinud.

Pange tähele
lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra,
aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei
olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist.
Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja
homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te
nõdrausulised!
Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis
seda kõike antakse teile pealegi!

Matteuse 28-30,33

Jumal alalhoidjana

Kogu tõde — avaldugu see looduses või Piiblis — on üks tervik.

Tavaliselt tähistatakse mõistega “loodusseadused” seda, mida inimesed on suutnud avastada materiaalset maailma juhtivatest seadustest. Ent kuivõrd piiratud on nende tunnetus ja kui tohutu on valdkond, milles Looja võib tegutseda oma seaduste kohaselt, jäädes surelikule mõistusele täielikult mõistetamatuks!

Loodus teenib Jumalat. Jumal ei tühista oma seadusi ega tegutse nendega vastuolus, vaid kasutab neid pidevalt oma tööriistadena. Loodus tunnistab aktiivsest mõistusest, mis avaldub loodusseadustes ja nende kaudu. Isa ja Poeg tegutsevad looduses pidevalt. Kristus ütles: “Minu Isa tegutseb tänini ja mina tegutsen!” (Joh.5,17).

Jumal on maailmas pidevalt tegev loodu alalhoidjana. Meie süda lööb ja kopsud töötavad mitte seetõttu, et mehhanism on kord käima pandud ja jätkab käiku oma seesmise energia tõttu, vaid seetõttu, et kõige eest kannab hoolt Tema, kelles “me elame, liigume ja oleme” (Apt.17,28). Temast kõneleb iga meie hingetõmme ja südamelöök. EGW “Patriarhid ja prohvetid”

tegutsejad.

Meie Isa palve – suhted Jumalaga

Pole olemas religiooni, mille osaks poleks palvet. Kellegi kummardamine eeldab alati kummardamise objektiga suhtlemist. Seda eeldusel, et suheldakse kellegagi, kes näeb, kuuleb ja vastab palvetele. Pole võimalik suhelda oma tugitooli või riidekapiga. Ja kui inimene seda teeks, siis seaks see tõsise kahtluse alla tema terve mõistuse olemasolu.
Ajalooline Jeesus Kristus väärtustas alati palvet. Tavaliselt olid need varased hommikutunnid, kui Ta eraldus kuhugi varjulisse kohta, et olla segamatult omaette ja vestelda palves Taevase Isaga. See oli Tema isiklik kogemus ja praktika. Teisalt püüdis Ta parandada oma kuulajate palvekogemust, sest aastasadade jooksul oli juutide palvepraktikasse tulnud sisse mitmed väärnähud. Peale otseste probleemide käsitlemist andis Jeesus oma kuulajatele edasi ka näidispalve, mis sisaldas väga konspektiivsel kujul selle vajaliku miinimumi teemadest, mida palve peaks endas sisaldama.

Meie Isa palve jaguneb laias laastus kahte ossa. Neist esimene puudutab inimese suhteid oma Jumalaga. Mida Jeesus selle teema kohta õpetas, sellest mõtiskleme koos hingamispäeval, 14. septembril kell 11.00 Põltsamaa Adventpalvelas. Kõik olete teretulnud!

valgus pilvedes-4

Vormija kätes

Pottsepp võtab savi ja vormib seda oma tahte järgi. Ta mudib ja töötleb seda. Ta rebib selle mitmeks ja surub kokku tagasi. Ta niisutab ja seejärel kuivatab seda. Ta laseb sel mõnda aega olla nii, et ei puuduta seda. Kui see on täiuslikult vormitav, jätkab ta tööd ja teeb sellest anuma. Ta annab sellele kuju ning silub ja lihvib seda potikedral. Ta kuivatab seda päikese käes ja kuumutab ahjus. Nii saab sellest anum, mis sobib kasutamiseks. Samamoodi soovib suur Meistertööline meid vormida ja kujundada. Ja nagu savi on pottsepa käes, nii peame olema meie Tema käes. Me ei tohi püüda teha pottsepa tööd. Meie osa on allutada end Meistri vormimisele. EGW “Tervise teenistuses”

 

oleme savi

Ühendusest Kristusega

Jeesus ütleb: “Jääge minusse ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge… Sest minust lahus ei suuda te midagi teha” (Jh 15:4.5). Et elada püha elu, oled sa sama sõltuv Kristusest, nagu oks on sõltuv tüvest, et kasvada ja vilja kanda. Lahus Temast ei ole sul elu. Sul pole jõudu kiusatustele vastu seista ning sa ei suuda kasvada armus ega pühaduses. Temas püsides võid sa õitseda. Temast elu ammutades sa ei närtsi ega jää viljatuks. Sa oled siis nagu puu, mis on istutatud veeojade äärde.

Paljudel on kujutlus, et nad peavad mingi osa tööst tegema üksinda. Nad on uskunud Kristusesse, et saada patud andeks, kuid nüüd nad püüavad oma jõuga õigesti elada. Iga selline jõupingutus jookseb paratamatult liiva.

viinamarjad.

Meie kasvamine armus, meie rõõm, meie kasulikkus – kõik see sõltub meie ühendusest Kristusega. Igapäevasest, pidevast osadusest temaga – temas püsimisest – sõltub meie kasvamine armus. Ta pole üksnes meie usu alustaja, vaid ka lõpuleviija. Kristus on esimene, viimane ja igavene. Ta peab meiega olema mitte ainult rännaku alguses ja lõpus, vaid igal sammul meie teel. Taavet ütleb: “Ma pean Issandat alati oma silma ees, ma ei kõigu, sest ta on mu paremal pool” (Ps 16:8). EGW “Tee Kristuse juurde”

Back To Top