Tsitaadid armastusest Johannese esimeses kirjas
Piiblis Johannese esimeses kirjas on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Näeme, milline on Jumal ja mida ta inimeste heaks teeb ning kuidas Jeesus armastab meid. Meie eesõiguseks on sellele armastusele vastata.
- Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust. (1Jh 2:15)
- Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest. (1Jh 3:16)
- Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega! (1Jh 3:18)
- Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. (1Jh 4:7)
- Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. (1Jh 4:9)
- Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. (1Jh 4:10)
Pühendunud elu
Jumala Sõna tõed täidavad inimese jaoks olulise praktilise vajaduse – hinge pöördumise usu kaudu. Neisse põhimõtetesse ei tohi suhtuda nii, nagu nad oleksid liiga puhtad ja pühad selleks, et neid igapäevasesse ellu rakendada. Need on tõed, mis ulatuvad taevani ja juhivad igavikku, kuid ometi peab nende elutähtis mõju olema läbi põimitud inimese kogemusega. Need peavad läbi tungima kõigist elu suurtest ja väikestest asjadest.
Südamesse vastu võetud tõe haputainas valitseb soove, puhastab mõtteid ja pehmendab iseloomu. See ergutab mõistuse võimeid ja hingejõudu. See avardab võimet tunda ja armastada.
Selle põhimõttega täidetud inimest peab maailm imeasjaks. Isekas, raha armastav inimene elab ainult selleks, et kindlustada endale selle maailma rikkus, au ja naudingud. Igavene maailm kaob ta silmist. Kuid Kristuse järgija jaoks ei ole need asjad kõikehaaravad. Kristuse pärast teeb ta tööd ja salgab end, et võiks kaasa aidata õilsas hingede päästmise töös nende heaks, kes on maailmas ilma Kristuse ja ilma lootuseta. Maailm ei suuda niisugust inimest mõista, sest too peab silmas igavest reaalsust. Südamesse on tulnud Kristuse armastus koos lunastava väega. See armastus valitseb kõiki teisi motiive ning tõstab sellise inimese maailma hukutavast mõjust kõrgemale. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Tsitaadid õnnest Vanas Testamendis
Piiblis Vanas Testamendis on kirjakohad, mis räägivad õnnest. Jumal soovib, et inimene oleks õnnelik. Ta annab selleks soovitused, kuidas õnnelikuks saada ja jääda.
- Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne! (Ii 22:21)
- Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid. (Ps 73:28)
- Kes sõna tähele paneb, leiab õnne, ja kes loodab Issanda peale, on õnnis. (Õp 16:20)
- Kes hangib enesele tarkust, armastab oma hinge; kes hoiab arukust, leiab õnne. (Õp 19:8)
- Õige elab oma vagaduses, õnnelikud on ta lapsed pärast teda. (Õp 20:7)
Ristilt kiirgavas armastuses
Kes suudaks mõõta armastust, mida Kristus tundis ristil rippudes ja süüdiolevate inimeste pattude all kannatades eksinud maailma vastu? See armastus oli mõõtmatu, lõpmatu.
Kristus näitas, et Tema armastus on tugevam kui surm. Ta viis täide inimese lunastuse ning kuigi Tal oli kõige kohutavam võitlus pimeduse jõududega, ometi kasvas Tema armastus kõiges selles aina tugevamaks ja tugevamaks. … Inimese lunahind sai tasutud siis, kui viimases hingevõitluses kõlasid õnnistatud sõnad, mis näisid läbi looduse vastu kajavat: “See on lõpetatud.” …
Me ei suuda aduda niisuguse hämmastava armastuse pikkust, laiust, kõrgust ega sügavust. Päästja armastuse võrratute sügavuste üle mõtisklemine peaks täitma mõistuse, puudutama ja sulatama hinge, puhastama ja ülendama kiindumusi ning muutma täielikult kogu iseloomu. …
Siin on armastus, mida ükski keel ei suuda väljendada. See ületab teadmised. Suur on jumalakartuse saladus. Isa ja Poja armastus inimese vastu peaks meie hinge elavdama, ülendama ja vaimustama. Kristuse järelkäijad peavad õppima seda saladuslikku armastust mingil määral peegeldama enne, kui nad ühinevad kõigi lunastatutega hüüdes: “Sellele, kes istub troonil, ja Tallele – õnnistus ja au ja kirkus ja võimus olgu igavesest ajast igavesti!” EGW “Jeesuse sarnaseks”








