Novembrikuu kokkuvõtteks
“Kui mujal võib surra igavusse, siis Põltsamaal võib surra tegevusse” – sellist lausekatket kuuldi novembrikuus ühe Põltsamaale tulnud nooremaealise külalise suust.
Novembrikuu ürituste tulevärk algas juba 7. novembril, kui just noorem rahvas leidis põhjust tähistamiseks ja koosolemiseks. Rõõm oli tervitada ka kaugemalt tulijaid ning seda suurem oli heameel, et äraminekuga polnud kellelgi kiiret. Kõige kangemad oli veel järgmisel päeval abiks lastekiriku ja Ergase sünnipäeva sisustamise juures ning lisaks kõigele veel Võisiku Hooldekodus laulmas.
Ka järgmisel nädalavahetusel jätkus igas eas sünnipäevalapsi, kes oma rõõmu ja tänumeelt Jumala õnnistuste üle soovisid teistega jagada. Lisaks toimus väga sisukas esitlus vabatahtliku töö teemadel, kus oma välismaal omandatud kogemusi jagasid ettekannetena Heldi ja Mervi ning neid assisteeris Älis, kellel samuti kogemused samas valdkonnas olemas. Head meelt võis tunda sellest, et kuulajate hulgas oli igas vanuses inimesi ning samuti külalisi mujalt Eestist, sest nagu selgus, pole vabatahtlik töö sugugi mitte ainult noorte pärusmaa. Kahjutundega peab aga siiski lisama, et vaatamata kooli üles pandud reklaamile ei tulnud ükski Põltsamaa koolinoor, kes polnud seotud adventkogudusega, tutvuma sellise vahva karjäärivõimalusega.
See eest oli aga nädala sees (18. novembril) eriline võimalus minikontserdi ja teelauaga vastu võtta umbes kahtkümmet üle keskea daami, kes oma Jututoa-ringiga ka meie kogudust ja kirikuhoonet vaatama tulid. Vestlus kulges soojas ja südamlikus õhkkonnas ning oli minu arusaamist mööda mõlemale poolele rikastav.
Noortele oli aga kindlasti kuu tähtsündmuseks 28. novembril peetud noorteõhtu, mida hoole ja armastusega ette valmistati ning mis väärib kindlasti eraldi artiklina lahtikirjutamist. Hoolimata sellest, et noorteõhtu iseenesest läbi sai, leiti ühist tegevust veel hiliste õhtutundideni.
Kokkuvõtteks julgen soovitada noortele ikkagi elamist, mitte suremist. Jumalal on teid vaja elusana! Hoidke siis oma tervist ja olge mõõdukad kõiges! Ja tänu Jumalale, et Ta siiani on teid tervetena hoidnud, hoolimata teie üliväga aktiivsest seltsielust ja hoolimata sellest, et ümberringi gripp möllab ja koolgi vahepeal kinni oli.
Lastekirik (8. november)
Olen kuulnud lapsevanemaid arutamas, missuguses vahvas kohas küll võiks oma lapse sünnipäeva korraldada. Ergase sünnipäev algas kirikus ja see oli päris lastekirik, mõeldud nooremale koolieale. Ergas oli kutsunud oma klassi ja klassijuhataja, samuti muusikakooli sõbrad.
Ükski Ergase sõpradest ei olnud Piiblit lugenud, aga see ei takistanud neil üheskoos etendamast Naamani lugu. Piisas sellest, kui neile selgitati, missuguses olukorras nende poolt kehastatud tegelased on, kui juba nad oskasid olla – kurvad, rõõmsad, kaastundlikud, hirmunud. Nad oskasid küsida ja vastata nii, et lugu arenes nii nagu Piibliski. Ainult “Iisraeli kuningas” oli kohe nõus “Naamani” terveks tegema – see oli ainuke asi, mis kippus Piibliga võrreldes valesti minema ja selle me parandasime kohe ära.
Pärastpoole kleepisid lapsed Naamani loo pildid oma lehele õigesse järjekorda ja lahendasid ristsõnu, millest tuli välja, et on väga palju võimalusi ja ameteid, kuidas teistele kasulik olla. Nii nagu väike teenijatüdruk kaugel oma kodumaast ei tasunud kurja kurjaga, vaid heaga, nii saame meiegi leida võimalusi, kus aidata ja teha midagi head.
Pärast kirikut muidugi Ergase sünnipäev jätkus ja kindlasti oli neil lastel tore. Ka mina tundsin koju minnes heameelt, et olin saanud nendega jagada kasvõi killukest Jumala Sõnast.
Noorteõhtu – Muinasjutt
Noorteõhtu teemaks oli valitud muinasjutt. Kehtib ju usuvabaduski ning kõigil on võimalus antud uskuda mida tahab. Kes usub jõuluvana, kes ettemääratust ning kes aastal 2012 tulevat maailmalõppu. Aga siiski on üks usk üle kõige- lootus igavesele elule. See mõte oli ka läbivaks teemaks meie õhtul.
Juba uksest sisenedes anti kätte esimene ülesanne: võtta endale meelepärane arv väikeseid pallikesi. Seejärel oli eesmärgiks moodustada grupid kus pallikeste summa oleks muinasjutuline arv: 7. Samamoodi tuli mõelda oma rühma iseloomustavad seitse lauset- mida rohkem pallikesi krabasid, seda rohkem rääkisid.
Kui tutvutud, oli aeg hakata muinasjutulisemaks minema. Vallo ning Heldi esitasid tänapäevasema versiooni vanast heast “Punamütsikesest”. Näidendi lõppedes jäi Vallo olenemata Kalle üritustest siiski kindlaks, et ta on hundi kõhus ning jahimees tuleb teda ära päästma.
Tulise aplausi järel rääkis Kalle meie maailmast, Suurest Paugust ning osakestest millest see koosneb. Ka Kalle pidi vastama küsimustele miks ta on, kes ta on, kus ta on ning mida ta oleks ilma Jumalata.
Tanis jutustas meile reaalsest muinasjutust- Piiblist, Jeesusest ning igavesest elust. Arutlesime, kas Piiblit saab usaldada, millised on Piibli mõjud ning miks me Piiblit üldse usume. Iga osa lõppedes muidugi ka laulsime üheskoos ning vestlesime päevakohastel teemadel.
Seejärel olid kõik oodatud ka kõrvaltuppa kõhtu täitma. Ürituselt jäid kauaks heljuma muinasjutuliselt positiivsed tunded ning tahe peatselt jälle midagi üheskoos ette võtta.
Mõningaid muljeid:
“Oli meeldiv õhtu koos koguduse noortega. Rõõmu valmistasid kindlasti ka külalised teistest kogudustest. Loodan, et sellised üritused liidavad noori ning annavad võimalusi ja julgust koguduse töös kaasa lüüa. Minule olid õhtu kõige meeldejäävamateks osadeks pünamütsikese hüpe ning ülihead mandariinid.”
Ardo
“Noorteõhtu juures meeldis mulle eriti see, et noori oli kokku tulnud tavapärasest rohkem. Ka kirikuruum oli muudetud meeldivalt hubaseks. Tore, et seni mõtetes olnud ideesid on hakatud nüüd ka teostama. Loodan südamest, et edaspidi kaasatakse rohkem sõpru ka väljaspoolt kogudust taolistele üritustele.”
Kalle
“Noorteõhtuga oli palju vaeva nähtud ja igaüks andis oma väikese osa, mis mulle väga meeldis. Samuti olime ka kutsunud palju sõpru, aga kõige rohkem oli kahju sellest, et neid nii vähe kohale jõudis. 1 siiski oli 😉 . ja ma arvan, et kõigile, kes kohal olid, oli see õhtu õnnistuseks.”
Tanis
Üritused
Möödunud nädalatel on toimunud ka mitmeid üritusi, väike ülevaade siis:
14. november
Kell 17:00 tegid siis Mervi Kalmus ning Heldi Kulp esitluse enda välismaal elamise kogemustest.
8.
november
Kell 11:00 oli lastekirik nooremale koolieale. Samas tähistati ka Ergase sünnipäeva. Kohal 11 last.
18. november
Meie kogudust külastasid Põltsamaa eakad (Jututuba) Tagasiside on olnud väga positiivne ning meeldiv 😉
21. november
Jumalateenistusel lõid kaasa külalised Tartust (Kärt, Joosep, Sander), muutes oma lauludega päeva helgemaks 🙂
Noorteõhtu
Kristuse mäejutlus
Kurbus pole emotsioon, mis inimeses erilist vaimustust tekitaks. Ilmselgelt ei tahaks keegi meist sarnaneda kurvameelsele tüdrukunääpsule, kes eesti animafilmis „Mari kisakõri” lõpuks oma pisarate kätte ära hallitas. Seda üllatavam näib olevat tõsiasi, et Jeesus Kristus on Mäejutluses nimetanud kurbi õnnelikeks inimesteks: „Õndsad on kurvad…”
Mida Jeesus sellega mõtles? Kas Jeesus naudib pisaraid meie laugudel? Kas Ta tõesti soovib, et me käiksime pidevalt ringi kühmus selja ja allapoole vajunud suunurkadega? Või on selles õndsakskiitmises peidus hoopis midagi sügavamat ja vaimulikumat? Neile küsimustele püüame vastust leida hingamispäeval 23. juunil kell 11.00 Põltsamaa Adventkoguduse jumalateenistusel.
Jumalik sõprus
Kristlase jaoks on eesmärke. Ta võib tõusta saavutustes kõrgemale tasemele. Johannes mõistis kristlase suurt eesõigust. Ta ütleb: “Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks.” (1.Joh.3,1) Inimkonnal ei ole võimalik oma väärikuses tõusta veel kõrgemale astmele, kui siin on vihjatud. Inimesele on antud eesõigus saada Jumala pärijaks ja Kristuse kaaspärijaks. Neile, kes saavad selliselt ülendatud, on avatud Kristuse hindamatud väärtused, mis on tuhat korda kallimad kui kogu selle maailma varandused. Selliselt tõstetakse surelik inimene üles sõprusesse Jumalaga Jeesuse Kristuse teenete läbi.
Suvel, silmitsedes imekauni rohelusega kaetud puid eemal asuvas metsas, ei ole me suutelised vahet tegema igihaljaste ja nende puude vahel, mis ei ole alati haljad. Talve tulekul aga, kui külmakuningas ümbritseb neid oma jäise kaisutusega ja riisub teistelt puudelt nende imekauni lehestiku, on igihaljad puud kergesti äratuntavad. Nii on ka inimestega, kes kõnnivad alandlikkuses ja ei ole täis eneseusaldust, vaid haaravad värisedes kinni Kristuse käest. Need, kes on enesekindlad ja loodavad oma iseloomu täiuslikkusele, kaotavad oma vale õiguserüü siis, kui nende üle sööstavad katsumuste tormid. Tõeliselt õiglane, kes siiralt armastab ja kardab Jumalat, riietub nii heaolu kui ka hädapäevil Kristuse õiguse rüüsse.
Enesesalgamine, eneseohverdamine, heatahtlikkus, heasüdamlikkus, armastus ja meelekindlus, kannatlikkus ja kristlik usaldus on igapäevased viljad, mida kannavad need, kes on tõeliselt ühenduses Jumalaga. Nende tegusid ei teatata avalikult maailmale, aga nad ise võitlevad iga päev kurjaga ja saavutavad kallihinnalisi võite kiusatuste ja ülekohtu üle. Pühalikke tõotusi uuendab ja hoiab jõud, mis on saadud tõsise palve ja püsiva valvamise läbi. Tuline entusiast ei märka selliste vaiksete töötegijate võitlusi, kuid Tema, kes näeb südame saladusi, paneb tähele ja vaatleb heakskiitva pilguga igat jõupingutust, mis on tehtud tasaduses ja alandlikkuses. Selleks on vaja katseaega, et avastada armastuse ja usu puhast kulda iseloomus. Kristuse tõeliste järelkäijate püsiv agarus ja tuline kiindumus tulevad ilmsiks siis, kui koguduse peale tulevad katsumused ja kiusatused.
Me tunneme kurbust, nähes tunnustatud kristlasi, keda on eksitanud väär arusaamine täiuslikkusest. Neid on väga raske ümber veenda ning juhtida õigele teele. Nad püüavad teha kõik välise kauniks ja meeldivaks, kuna aga sisemine ehe – Kristuse alandus ja tasadus – neil puudub. Kõigile määratud katseajal osutuvad paljude enesekindlate inimeste lootused alusetuiks. Uutes olukordades ja mitmesugustes tingimustes osutub mõni, kes näis sambana Jumala koguduses, pehkinud puuks, mis on kaetud värvi või laki kihiga. Aga südamest tasased, kes tunnevad alati vajadust olla needitud igavese Kalju külge, jäävad seisma liikumatult keset katsumuste torme, sest nad ei toetunud iseendale.
“Ometi püsib kindlana Jumala seatud aluskivi, millel on see pitser: “Issand tunneb omi.”” (2.Tim.2,19)
E.G.White’i raamatust “Pühitsetud elu”.
