Hingamiseta siiski ei saa
Selline mõte jäi noorteõhtult kõlama. Puhkust on igal juhul vaja.
Külla kutsutud endine Põltsamaa koguduse pastor Kaido Kask selgitas, et Piibel peab puhkamist väga tähtsaks. Nii tähtsaks, et käsk seitsmendal päeval puhata on antud ühe käsuna kümnest. Ta rõhutas seitsmenda päeva erilisust, sest ka Jumal puhkas just sellel päeval ja andis sellele oma õnnistuse ja tõotused.
Üks koguduse noortest, Tanis Kulp, rääkis oma intervjuus muuhulgas ka sellest, et kuigi standardiseerimise protsessi käigus üha enam maid paigutavad kalendrisse nädala esimese päeva kohale esmaspäeva, pole see sugugi mitte alati nii olnud. Nädalapäevade numbrilised nimetused iseenesest on juba uus komme ning nädala alustamine esmaspäevast samuti. Tegelikult on väga paljude maade kalendrites nädala esimeseks päevaks endiselt pühapäev. Kui võrrelda erinevaid keeli, siis näiteks venekeelses Piiblis on selgesõnaliselt kirjas, et päev, mida tuleb pühitseda, on “subbota” (eesti keeles “laupäev”) ning konkreetselt laupäeva kohta igapäevakeeles käibivat nimetust on kasutatud veel mõnegi keele piiblitõlkes. Seetõttu on segadus, kas seitsmendaks päevaks võiks äkki lugeda hoopis pühapäeva, puhtalt balti probleem.
Külaline Tartust, Kärt Vahtramäe, rääkis kaasakiskuvalt ja praktiliselt, mida tema jaoks tähendab üks hingamispäev ning kuidas on võimalik seda õppida üha paremini veetma. Hingamiseta siiski ei saa – isegi kui sa veel ei oska koos Jumalaga olla või Teda uskuda, siis puhkust on sulle ikka tarvis. Parim puhkus on aga koos Jumalaga!
Aitäh Helenale intervjuude idee ja teostuse eest! Loodan, et kõikide noorte loomingulisus sai hea impulsi ja edaspidi võime nautida erinevate tegijate omanäolisi noorteõhtuid.
Austria reis
29. oktoobrist kuni 4. novembrini osalesid Põltsamaa noored ühel huvitaval reisil. Nimelt kutsuti eestlasi osalema võrkpalliturniiril Austrias. Me saime kokku 13 inimest ning meeldejääv teekond võis alata. Esimene päev kulus lennukiga lendamisele ning rongiga sõitmisele.
Laupäeva hommikul toimusid hingamispäevakool ja jutlus, õhtul aga tegime algust võrkpalliga. Vahepeal käisime magamas ning ühelepoole jõudsime alles pühapäeva õhtuks. Eestlaste tulemuseks jäi 8. koht 18. võistkonnast. Südamele jäi kripeldama see, et võidetavad olid kõik võistkonnad! Esmaspäeval käisime rootslastega koos mägedes “jalutamas”, vähemalt kohalikud pidasid seda jalutamiseks. Teisipäeval saime päris mägironimist proovida, kolmapäeval aga avastasime turistidena Innsbrucki. Külastasime erinevaid vaatamisväärsusi ning käisime 2334m kõrgusel merepinnast hingematvat vaadet nautimas. Neljapäeval tegime veel viimase jalutuskäigu ümber oma koduküla ning oligi aeg tõelise kodu poole vastumeelselt teele asuda. Kõik jäime vägagi rahule ning plaanime järgmisel aastal uuesti minna!
Lasteteenistuse päev
“Tõesti ma ütlen teile: kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!”
Matteuse 18,3
16. oktoobri hommikul kattis Põltsamaal maapinda õrn lumekiht. Oli eriline hingamispäev, toimus lasteteenistuse koosolek.
Kui 10-aastane Ergas alguspalvet tegi, mõtlesin, et siit võib tulevane pastor sirguda. Lapsed ja noored esinesid sõna ja lauluga. Eriti haarav oli lugu Piiblitegelastest Saamuelist, Giideonist, Joosijast, Maarjast ja Paulusest ning sellest, kuidas Jumal neid kõnetas. Koosoleku lõpus vaatasime pilte koguduse lastest ja vanematest koos Piiblitekstidega. Selle programmi pealkiri oli “Lapsed – Jumala lapsed” ja põhiküsimusteks “Kes on Jumala laps?” “Kas Sina oled Jumala laps?”
“Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud.”
Gal. 3,26-27
“Sest kõiki, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed.”
Rooma 8,14
Pärast lõunat jätkus nooremate hingamispäev väljasõiduga loodusesse. Lumi oli selleks ajaks juba sulanud. Kirev sügis aga kestab veel!
Vande andmisest ja tõotuse pidamisest
Eeloleval hingamispäeval keskendume taas Jeesus Kristuse Mäejutlusele. Teenistuse algus on tavapäraselt kell 11:00. Kõik on teretulnud!
Meie jaoks on vajalik, et me hoiaksime mälus värskena Jumala annid. Nii muutub meie usk tugevamaks ja soovib saada üha enam. Väiksemgi õnnistus, mida me saame Jumalalt, julgustab meid rohkem kui kõik jutustused teiste usukogemustest. Hing, kes võtab vastu Jumala armu, on nagu kastetud rohuaed. Tema haavad paranevad jõudsasti, talle koidab pimeduses valgus. Jumala au varjab teda. Meenutagem seepärast Issanda heldust ja Tema armastuse rohkust. Püstitagem Iisraeli rahva kombel mälestuskivid Temale ja kirjutagem neile tunnistusi sellest, mida Jumal on meie heaks teinud. Ja kui meenutame Tema tegusid möödunud rännakupäevil, siis hüüdkem tänust tulvil südamega: «Kuidas ma tasun Issandale kõik Tema heateod minu vastu? Ma tõstan üles päästekarika ja hüüan appi Issanda nime! Ma tasun oma tõotused Issandale kogu Ta rahva nähes!» (Ps.116,12-14).
EGW “Ajastute igatsus”
Vaimu and
Kui Kristus oma jüngritele Vaimu tõotuse andis, lähenes Tema maine teenistusaeg lõpule. Ta seisis juba risti varjus, tajudes täielikult kogu selle süükoorma suurust, mis pidi pandama Temale kui pattude kandjale. Enne enda ohverdamist aga andis Ta oma jüngritele juhtnööre selle kõige olulisema ja täielikuma anni suhtes, mida Ta oma järelkäijatele kavatses anda — anni suhtes, mis pidi andma nende käsutusse Tema armu mõõtmatud rikkused. Ta ütles: “Ja mina palun Isa, ja Tema annab teile teise Trööstija, et see teie juurde jääks igavesti, tõe Vaimu, keda maailm ei või vastu võtta, sellepärast et ta Teda ei näe ega tunne; aga teie tunnete Teda, sest Tema jääb teie juurde ja tahab olla teie sees” (Joh.14,16.17). Õnnistegija osutas tulevikule — ajale, mil tuleb Püha Vaim, et teha Tema esindajana võimsat tööd. Kurjusele, mis oli sajandite kestel pidevalt kasvanud, võis seista vastu ainult Püha Vaimu jumaliku väe läbi.
Püha Vaimu tõotus ei piirdu aga ainult mingi ajastu või mingi rahvusega. Kristus väitis, et Tema Vaimu jumalik mõju pidi jääma Tema järelkäijatega kuni aegade lõpuni. Alates Nelipühapäevast kuni käesoleva ajani on saadetud Trööstija kõigi juurde, kes on pühendunud täielikult Issandale ja Tema teenistusele. Kõigile, kes on Kristuse oma isikliku Õnnistegijana vastu võtnud, on tulnud Püha Vaim nõuandjana, pühitsejana, juhtijana, tunnistajana.
Vaim annab jõudu, mis kinnitab võitlevaid hingi kõigis ettenägematutes olukordades, keset maailma vihkamist, hoolimata oma puuduste ja vigade tunnetamisest. Kurbuses ja viletsuses, kui tulevik näib tume ja murerikas, kui tunneme end abitute ja üksikutena — just siis toob Püha Vaim vastusena usupalvele troosti meie südamele.
Vaim antakse uuesti-sünnitava väena, et viia inimese juures täielikult täide Lunastaja surma kaudu saavutatud päästmine. Vaim püüab pidevalt tõmmata inimeste tähelepanu sellele suurele ohvrile, mis toodi Kolgata ristil, et ilmutada maailmale Jumala armastust ning avada patutunnetuse omandanud hingele Pühakirja kalleid tõdesid.
Toonud inimese patutunnetusele ning esitanud talle õigluse nõudeid, võtab Püha Vaim talt ära kiindumuse selle maailma asjade vastu ning täidab hinge igatsusega pühaduse järele. “Ta juhatab teid kõigesse tõtte” (Joh.16,13), ütles Päästja. Kui inimesed on tahtlikud laskma end ümber kujundada, siis leiab aset kogu inimese pühitsemine. Vaim võtab Jumala asjad ning asetab need inimhinge, otsekui pitseerib inimese nendega. Vaimu läbi tehakse elutee niivõrd selgeks, et keegi ei tarvitse eksida.
On tõsi, et lõpuajal, kui Jumala töö maa peal lõpule jõuab, käivad pühendunud usklike poolt Vaimu juhtimisel tehtud tõsiste jõupingutustega kaasas jumaliku heakskiidu erilised tundemärgid. Sümbolite kaudu varasest ja hilisest vihmast, mis hommikumaadel langeb külvi- ja lõikuseajal, kuulutasid heebrea prohvetid ette vaimuliku anni osakssaamist Jumala kogudusele ebaharilikul määral. Püha Vaimu väljavalamine apostlite päevil oli varase vihma algus ning selle tulemus oli auline. Tõelise kogudusega jääb Vaimu ligiolek kuni aegade lõpuni.
E.G.White’i raamatust “Apostlite teod”.
