Noorteklassi remont
Veebruarikuu eelviimaseks nädalavahetuseks valmis kauaoodatud noorteklassi remont. Pildid räägivad ise.
Kas see on lõpp?
Viimatisel noorteõhtul oli käsiteldavaks surma teema. Räägiti lugusid elust enesest ning tõstatusid mõned küsimused. Kõige suuremaks probleemiks jäi see, miks vahel juhtub, et noored ootamatult surevad.
See “miks” jäi sedakorda vastamata, kuna keskenduti surnute olukorrale: mida kujutab endast “hing”, kas surnutel on mingit teadlikkust ja millal üldse võib inimest lugeda surnuks.
Piiblit lugedes leidsime, et surnud on tõepoolest surnud ega võta osa millestki sellest, mis elavate juures toimub. Sõnal “hing” on mitu tähendust – üks neist tähistab inimest kui tervikut -, kuid mitte ühelgi juhul ei ole võimalik, et hing eraldi kehast omaks mingit tunnetust või teadmist.
Siit tulenes väga tõsine hoiatus mitte tegeleda n.-ö. surnute vaimudega, taldrikukeerutamisega või muu taolisega, sest nii tehes võetakse ühendust kurjuseinglitega ning need saavad inimesi seeläbi eksitada ja oma mõju alla võtta.
Kas surmaga ongi siis kõik? Selgus, et siiski mitte, sest tuleb aeg, mil toimub ka surnute ülestõusmine.
Edasi pidime tõdema, et pisut üle aasta kestnud noorteõhtutega on tõepoolest lõpp, kuid selle asemel algab seitsmenädalane kursus Avasta Kristlus, mis lõpeb ühise reisiga. Niisiis, selle asemel, et kord kuus noorteõhtul kokku saada, on asja kokkutulemiseks igal nädalal. Jälgi reklaami!
Piibli -ja Pallipäevad 2011
11.-13. veebruaril toimusid Viljandis selleaastased Piibli -ja Pallipäevad.
Reede õhtul hakkasid esimesed saabujad juba enne pimedaks minemist kohale jõudma. Õhtu algas kell 20.00 ning seda viisid läbi Valga noored. Oli ettekandeid, näidendeid, laule ja palju muud. Hingamispäeva hommikul pärast hommikusööki algas õppetükitund, kus väiksemate laste grupid läksid omaette ning ka kohapeal moodustasime hulga väikseid gruppe. Saime küsimused aruteluks ning ajalimiidi lõppedes läksime koosolekuga edasi. Muusikaga kaunistasid koosolekut Põltsamaa noored, kõnelejaks oli külaline Lätist.
Pärastlõunal hakkasid vaimsed võistlused, ehk piibliviktoriin. Lisaks tehnilistele viperustele oli ka võistlejate vaimustus ning aplausid tagasihoidlikumad kui eelmine aasta. Viktoriin põhines aga Korintose 1. ja 2. raamatul. Esimest kohta jäid jagama Tallinn 1 ning Tartu, Põltsamaa jäi tublile teisele kohale. (TULEMUSI VAATA SIIT)
Õhtul kell 18.00 hakkasid füüsilised võistlused, ehk võrkpall, jagunenud olime 4. alagruppi ning Põltsamaa oli suutnud jällegi välja panna 2 võistkonda. Mängud jätkusid pühapäeva lõunani ning võitjana väljus tulest Soome tiim Urhod. Põltsamaa 1 oli jälle tubli 2. koht. (TULEMUSI VAATA SIIT)
Üldkokkuvõttes esinesid Põltsamaalased edukalt, igati tubli esimene koht! 😉 Üldarvestuses jäi teiseks Viljandi ning kolmandaks Rootsi meeskond. Võit tuli magus ning järgmine aasta tuleb jällegi asuda tiitlit kaitsma 😉
Nagu öeldud, oli palju ka väliskülalisi, soomlasi, rootslasi, inglasi, austerlasi..loe veel http://advent.ee/artikkel/33982/ppp-ullatas-uute-noorte-ja-rahvusvahelise-osalusega/
Kohtumiseni järgmisel aastal!
Läbi tuisu Jõhvi poole
Põltsamaalased plaanisid juba pikemat aega appi minna Jõhvi kirikut ehitama. Lõplikuks kuupäevaks jäid 30. ja 31. jaanuar. Üks meeskond pidi jääma üheks, teine kaheks päevaks. Juba reedel algas Põltsamaal lumemöll pihta. Laupäeval olid maakohtades teed kinni tuisanud ning välja pääsesid vähesed. Sellise ilma kohta öeldakse, et “peremees ei aja koeragi välja”. Töömehed olid oma sõna andnud ja nii ei jäänudki muud üle, kui pühapäeva hommikul läbi tuisu ja sügava lume ette võtta jalgsimatk autoga läbitavate teede poole. Linnainimesed said ühe autoga varem starditud, jalgsi liikuvatele maameestele tuli auto linnast järgi ja lõpuks olid kõik soovijad Jõhvi poole teel. Õnneks möödus teekond Jõhvi viperusteta ja 3 naist ning 6 meest jõudsid edukalt töökohale.
Jõhvis võttis meid vastu kohalik pastor ja töödejuhataja Viktor Nõmmik. Alustuseks tutvustas ta meile maja ja küsis kõigilt, mida nad teha oskavad ning siis pani meid tööle. Igaüks sai lõpuks jõukohase töö. Kes tegi süüa, kes pahteldas, krohvis, pani soojustusplaate seina või ehitas vaheseinu tubadele. Peale õhtusööki asus üks autotäis kodu poole, teine meeskond jätkas tööd hilisõhtuni.
Hommikul äratas Viktor meid lausega: “Mehed, vennad, on aeg tõusta!” Sõitsime tööpostile, sõime hommikust ja asusime oma tegemisi edasi tegema. Õhtupoolikul, kui oli aeg kodu poole teele asuda, tuli Guido järsku lagedale teatega, et ta jääb tööle kuni nädala lõpuni.
Toidud olid väga maitsvad ja tööd jätkub veel piisavalt. Kõiki, kellel süda kutsub aitama, on Jõhvi alati oodatud! Nähes seda suurt tööd, mis on kiriku ehitusel juba tehtud, võisime öelda, et see on olnud suur Jumala õnnistus ja abi.
Palju jõudu ja tarkust meediakiriku ehitamisel armas Jõhvi kogudus!
Jeesuse eeskuju
Kui jüngrid astusid ülemisse tuppa, oli nende südames kibedus. Juudas pressis end Kristuse kõrvale vasakule poole, Johannes oli paremal pool. Kui üldse oli mingi kõrgem koht, siis oli Juudas otsustanud selle endale saada. Seepärast pidas ta auväärseks istuda Kristuse kõrval.
Oli ilmnenud veel üks tülipõhjus. Pühade puhul oli tavaks, et üks sulane pesi külaliste jalad, ja selgi korral olid vajalikud ettevalmistused selleks tehtud. Jalgade pesemise jaoks oli valmis kann, vaagen ja rätik, kuid kohal polnud ühtegi sulast. Keegi jüngritest pidi seda nüüd tegema, kuid haavunud meestest polnud keegi tahtlik sulase osa täitma. Külmaverelise ükskõiksusega istusid kõik paigal. Vaikimine kõneles tahtmatusest alanduda.
Kuidas võis Kristus neid aidata, et Saatan nende üle otsustavat võitu ei saaks? Kuidas võis Ta neile mõista anda, et jüngri nime kandmine ei tee neid veel jüngriteks ega kindlusta neile kohta Tema riigis? Kuidas võis Ta näidata, et armastav teenimine ja tõeline alandus on tegelik suurus? Kuidas võis Ta süüdata nende südames armastuse ja avada neid mõistma seda, mida Ta igatses neile rääkida?
Jeesus ootas natuke, et näha, mida jüngrid ette võtavad. Siis tõusis Ta lauast. Võtnud ült kuue, et see ei takistaks Tal tegutseda, võttis Ta rätiku ja sidus selle endale vööle. Hämmastunult jälgisid jüngrid Tema tegevust. «Pärast seda valab Ta vett vaagnasse ja hakkab pesema jüngrite jalgu ning kuivatama rätikuga, millega Ta oli vöötatud.» See tegu avas jüngrite silmad. Kibe häbi ja alandatus täitis nende südant. Nad mõistsid sõnatut etteheidet, ja nägid end hoopis uues valguses.
Nii väljendas Kristus oma jüngritele armastust. Nende isekus tegi Talle haiget, kuid Ta ei hakanud probleemi üle polemiseerima. Selle asemel andis Ta neile eeskuju, mis jäi neile alatiseks meelde. Tema armastust nende vastu polnud võimalik häirida ega kustutada. Ta teadis, et Isa oli andnud kõik Tema kätte nii siis, kui Ta tuli Jumala juurest, kui ka siis, mil Ta läheb sinna tagasi. Ta oli täielikult teadlik oma jumalikkusest; kuid Ta oli võtnud ült kuningliku rüü ja peast krooni ning hakanud sulaseks. Nüüd, oma maise elu lõpul, vöötas Ta ennast kui sulane ja täitis sulase ülesandeid.
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
Silm silma ja hammas hamba vastu
Armu teile ja rahu Jumalalt
Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt, kes andis enese meie pattude eest, et meid välja kiskuda praegusest kurjuse ajastust Jumala ja meie Isa tahtmist mööda, kellele olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen. (Gal.1,3-5)
