Põltsamaalaste aastalõpu koosviibimine
Mõned pildid sündmusest:
Põltsamaa kogudusel on olnud läbi aastate üks väga tore traditsioon. Nimelt on igal aastal umbes jõulude aegu kogunetud kokku, kas kellegi kodus või mõnikord ka kiriku juures, et ühel või teisel viisil tõmmata joon alla möödunud aastale. Need üritused, mida omavahel oleme alati kutsunud “omavahelisteks”, on olnud tugevad koguduse liitjad ja meeldivate mälestuste esiletoojad. Sel aastal kogunesime Vello ja Eha Põldaru kodus. Kuna meie kogudus pole just eriti suur, siis oligi tunne, nagu oleks üks perekond jõulude ajal taas kokku saanud. Taaskohtumise tunnet süvendas muidugi seegi, et mitmed meist veetsid eelmised jõulud kusagil eemal. Nii mina, Kalle kui Deivy olime eelmisel aastal välismaal (ja mina vähemalt ei jõudnud jõuludekski koju), lisaks oli kohal ka Põltsamaa kogudusele hästi tuttav Andu Põldaru pere, keda ka ammuilma enam näha pole olnud. Õhtu jooksul said vabas ja igati mõnusas õhkkonnas enda ja koguduste tegemistele tagasi vaadata päris mitmed inimesed. Omavahel arutati juba olnut ja tulevikuplaane… Lisaks üldisele melule olid aga õhtul ka mõned põhilised pidepunktid. Sõna said 2 pastorit – meie oma Kaido, kes vaatas tagasi oma Põltsamaal veedetud ajale; ja Valga koguduse pastor Aldar, kes ka meiega liitunud oli ja rääkis sellest, mida ta USAs teinud oli. Õhtu keskseks sündmuseks oli aga tänukirjade jagamine. Tehtud töö eest said tunnustatud kõik koguduse liikmed ja ehkki tekst neil tänukirjadel oli sama, siis personaalse tähelepanu ja tunnustuse sai kogudusevanem Jussilt ja Helelt iga tänukirja laureaat. Iga koguduseliige sai kinnitatud, et ta on väga vajalik koguduse tegemistes ja igaljuhul kallis Jumalale. Nagu ka pastor Kaido oma sõnavõtus ütles, on igal vanusegrupil vaja ka eraldi aega omavahel suhtlemiseks ja olemiseks lisaks sellele, et me kõik koos oleme. Ja täpselt nii oligi, lisaks koos veedetud ajale elutoas, koondus noorus aeg-ajalt ka kõrvaltoas, kus toimunu üksikasjad võivad huvilised välja uurida vahetult asjaosaliste kaudu… Mulle igaljuhul meeldis . 🙂 Õhtu võttis aga kokku ühine palve, kust ei jäänud mitte keegi kõrvale. Õieti ei oskagi öelda, kas see just päris palve oli, aga igaljuhul saadeti ringi küünal, mida käes hoides ütles igaüks midagi, mis just temal oli südames: kas tänu möödunud aasta eest või mingi ootuse-lootuse uueks aastaks või tõi esile midagi head ja ülesehitavat. Ja lõpuks me palvetasime. Seda kuulates võisime kõik näha, et Jumal on tõesti Põltsamaa kogudust ja selle liikmeid õnnistanud ning oli tunda usku ja lootust, et asjad võivad uuel aastal veelgi paremaks minna! Loo pani kokku Tanis.
Rõõmus uudis
3. jaanuaril 2009 teatasid oma kihlumisest Helena Kolga ja Deivy Nõmmik.
Soovime noortele Jumala õnnistust.
Põltsamaa kogudus uisutamas
2009. aasta esimese hingamispäeva pärastlõuna veetis Põltsamaa kogudus ühiselt järvejääl uisutades ja muid talverõõme nautides.
Siin ka paar videot toimunust:
[youtube]http://www.youtube.com/watch?v=649lQnge668[/youtube] [youtube]http://www.youtube.com/watch?v=slSRGrd5ICU[/youtube]Tere siis!
Esimene post siis 😀 Loodame siis et projekt saab elu sisse ja asi edeneb ilusti. Kujundusliku küljega tegelen natuke hiljem, siis kui muud asjad paigas.
Edit: Nüüd peaks enamvähem paigas olema, kujundus hakkab muidugi vastavalt aastaajale vahelduma. Kõike paremat.
Vallo,
arendaja.
Parim sõber
Sõbrapäeva puhul mõtleme ikka sõpruse peale. Alustaksin ühe lihtsa küsimusega: kui palju Sul sõpru on? Vanema aja inimene hakkab kindlasti sõrmede peal sõpru üles lugema ja ilmselt piisab talle kahe käe sõrmedest. Noorema aja inimene läheb aga arvutisse ja avab Facebooki lehekülje. See näitab kätte numbri, mis on ilmselt vähemalt kolmekohaline. Kas need kõik on tõelised sõbrad? Miks mitte. Siit omakorda aga küsimus: kas uus põlvkond on siis kordades sõbralikum ja sõbra-altim kui vanem põlvkond? Sellele küsimusele enam jaatavalt vastata ei saa.
Usun, et eakamad inimesed loevad üles neid, keda on võimalik tähistada pisut teistsuguse terminiga ⎼ südamesõbrad. Viimaseid pole aga kindlasti võimalik üles lugeda kümnete või sadade kaupa. Nii et olemegi jõudnud tõdemuseni ⎼ sõpru võib elus olla mitmel tasandil: Facebooki sõbrad on need, kellega võime suhelda, jagada nendega oma elamusi ja avastusi, soovida neile head ja ahhetada nende pilti vaadates: kui ilus Sa oled! Südamesõbrad on aga vaid mõned üksikud, kellele söandame rääkida nendest sügavamatest rõõmudest ja muredest, mida me kogu maailmale eksponeerida ei taha.
Arvan, et ka südamesõpru on võimalik jagada suuremateks ja väiksemateks. Täpsemalt jagatuna ⎼ üheks suureks ja mitmeks väiksemaks. Ei usu, et see mõte oleks uudne, kuid kui inimesel on perekond, siis parimaks südamesõbraks saab talle olla üksnes tema enda abikaasa. Kristlik perekonnaõpetus rõhutab seda sõpruse aspekti väga tugevalt. Selline sõprus eeldab maailmavaatelist ühtsust, paljude huvide kokkulangevust, kuid kindlasti ka jäägitut ja väsimatut pühendumist oma partnerile.
Praegusel ajal räägitakse sageli abieluinstitutsiooni haprusest, mida kajastab kooselude purunemise statistika, samuti aga ka vabalt kooselamine ilma altari eest läbi käimata. Arutlemata selle üle, mis on hea või halb, söandan väita, et selle hapruse üheks olulisemaks põhjuseks on just taolise südamesõpruse puudumine, kus abikaasad on omavahel suurimad sõbrad. Võib ju olla magamistoasõbrad ja seltskonnasõbrad, kuid tõeline abielusõprus läheb sügavamale, otsides ja nautides elukaaslase hingeilu ja pakkudes omalt poolt kõike võimalikku, et abikaasa võiks olla tõeliselt õnnelik. Seda kõike siis mõlema paarilise poolt. Selline sõprus eeldab sageli teadlikke valikuid ja tahtlikkust anda omalt poolt parimat, kuid see on ka ainus sõprus, mis täiuse skaalal jõuaks maksimumile kõige lähemale.
Ühele sõprusele sooviksin veel tähelepanu juhtida. Piiblis on üks huvitav tekst, mis esitab inimesele üleskutse: “Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!” (Iiobi 22:21) Kuidas olla sõbrasuhtes kellegagi, keda me ei näe ega kuule? Sõprus eeldab loomulikult suhtlemist. Jumalaga on aga võimalik väga lihtsalt suhelda: kui Sa loed Piiblit, siis Jumal kõneleb Sinuga, ja kui Sa palvetad, siis kõneled Sina Jumalaga. Sekulaarsest aspektist vaadatuna näib selline tegevus olevat irratsionaalne. Loomulikult kuulub selline sõprus usu valdkonda, kuid seda on inimkond harrastanud juba aastatuhandeid. Taoline sõprus on sama vana nagu inimühiskond ja tänini on lugematul arvul inimesi, kes on õppinud tundma selle sõprussuhte väärtust. Ehk üks tugevamaid külgi selle juures on tõdemus, et inimsuhetes võib tulla ette hetki, mil tajume, et meid ei suuda mõista mitte ükski inimene. Kuid sõprus Jumalaga annab kindlustunde, et meie suhtes pole ainsatki hetke ega olukorda, mida Tema ei mõistaks. Ja mitte ainult mõistaks ⎼ Ta elab meie rõõmudele ja muredele sügavamalt kaasa kui ükski teine kogu universumis. Jumal soovib oma sõprusega meid lohutada, julgustada, aidata ja anda nõu, kuidas oma eluga kõige paremini toime tulla. Nii et Jumalatki võiksime me arvata oma suurimate südamesõprade hulka. See on väga südamesoe kogemus.
Väärtustagem siis alati sõprust, mis annab meie päevadele oma kaunid värvid. Sõbrapäeva puhul aga soovin, et meil oleks palju häid sõpru, mitu tõelist südamesõpra ja kindlasti mõni parim Sõber nii siin maailmas kui ka taevastes!
Rein Kalmus
10-päevane palveaeg läbi pastori silmade
10.–20. jaanuar kogunesid inimesed üle maailma, et üheskoos palvetada ja Jumala ette tulla. 10-päevane palveaeg on Peakonverentsi poolt korraldatud 10 päeva kestev palveaeg, mis sai alguse juba 2012. aastal. Palveaja sünnist saati on neid materjale tõlgitud ka eesti keelde ning kogudused on nendele tuginedes alustanud oma aastat ühise palveajaga. Üheks selliseks Eestimaa koguduseks on Põltsamaa, kes on igal aastal lisaks tavapärasele sügisel toimuvale palvenädalale ka 10-päevast palveaega igal aastal väga eriliseks pidanud.
Praegune Türi, Põltsamaa ja Paide koguduste pastor Rein Kalmus viis sellel aastal palveaega läbi kõikides oma kogudustes. Palveajale tagasi vaadates tõdeb ta, et mõistab üha enam 10-päevase palveaja väärtust. „Palvet ei saa olla kunagi liiga palju,“ ütles Rein. „Pea igal õhtul viibisin Põltsamaal, Türil või Paides, kus tulime kogudusena kokku, et palvetada“.
2018. aasta palveaja teemaks oli „Meie ülempreester.“ Palveaja 10 päeva jooksul oli jutuks Vana Testamendi ülempreestri ametiriietus ja töövahendid, milledel on kokkupuutepunkte ka meie eludega tänapäeval. Reinu hinnangul oli teema huvitav. „Üheskoos palveajal olles kerkis esile selliseid teemasid, mis panid mind ka palveaja järgselt Piiblit uurima ning vastuseid otsima,“ kirjeldas ta oma isiklikku kogemust.
Palveaja formaat näeb ise välja selline, et koosolek koosneb ülistusest, patutunnistusest, eestpalvetest, ja tänupalvetest. See kõik on seotud päeva teema, kirjakoha ning lühikese sisutekstiga. Põltsamaa kogudusest rääkides tõi Rein välja selle, et palvesoovid on inimeste vahel ära jaotatud ning lisaks sai igaüks välja öelda ka oma südamel olevad palved.
Erilisem teenistus korraldati palveaja puhul ka hingamispäeval, kus oli oluline osa üleskutsel oma seitsme tuttava pärast palvetada. „Koguduseliikmed kirjutasid nimed omale paberi peale ning kutsusin üles palvetama eriliselt nende inimeste eest ka edaspidi,“ selgitas Rein. „Tavapärasele jutluseosale järgnesid eestpalved, kus lisaks palvesoovidele loeti üheskoos ka Jumala tõotusi, millele meie palve vägi ju tegelikult toetubki.“
Kuigi selline palveaeg on nii-öelda „vabatahtlik“, ütles Rein, tuleks seda võtta sama tõsiselt kui iga teist palveaega- või nädalat. „Julgustan kõiki kogudusi kogunema 10 päevaseks palveajaks ja võtma seda täie tõsidusega.“ Endast rääkides lisas Rein, et tema on jõudnud palveaja olulisuse ja vajaduse mõistmiseni tasapisi, aastate jooksul. „Nüüd võin öelda, et see on põnev aeg, sest see kasvatab nii kogudust kui meid endid.“ Oma positiivset kogemust kokku võttes ütles Rein, et ootab juba järgmise aasta 10-päevast palveaega.