Näide Joosepi elust Egiptuses
Joosep jäi lihtsaks ja ustavaks Jumalale. Iga päev nägid ta silmad pahesid ja kõrvad kuulsid ahvatlusi, kuid ta ei nõustunud neid vaatlema ja kuulama. /…/ Oleks ta püüdnud põhimõtteid salata, oleks ta kiusatustele järele andnud. Ta ei häbenenud oma isade usku ega püüdnud varjata tõsiasja, et ta oli Issanda teenija.
Silmapaistev kordaminek kõigis Joosepile antud kohustustes polnud otsene ime, vaid jumalik õnnistus, mis kroonis Joosepi töökust, hoolikust ja tarmu. Joosep tunnistas, et tema edu pandiks oli Jumal ning isegi tema ebajumalaid teeniv isand tunnistas sama. Ent edu poleks tulnud ilma püsiva, läbimõeldud tegutsemiseta. Jumal sai austatud oma sulase ustavuse läbi. Jumal soovis, et Jumalasse uskuja erineks südamepuhtuse ja aususe poolest ebajumalakummardajatest ning et taevase armu valgus saaks paista paganliku pimeduse keskel. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Jaakobi kaevul
Taeva kuningas tuli hüljatud hinge juurde ja palus temalt teenet. Tema, kes lõi ookeani, allikad ja veesooned, istus väsinult Jaakobi kaevu ääres ja sõltus võõra lahkusest selles, et saada juua.
Samaaria naine nägi, et Jeesus oli juut. Hämmastuses unustas ta täita Jeesuse soovi ja püüdis hoopis selgusele jõuda tavatu palve põhjuses: “Kuidas sina, olles juut, küsid juua minult, kes olen Samaaria naine?”
Jeesus vastas: “Kui sa teaksid Jumala andi ja kes see on, kes sinule ütleb: Anna mulle juua, siis sa paluksid teda ja ta annaks sinule elavat vett.” /…/ Kui Jeesus kõneles elavast veest, kuulas naine imestusega Tema sõnu. Jeesus oli äratanud temas huvi ja tekitanud igatsuse anni järele, millest Ta kõneles. Jeesus ütles temale: “Igaüks, kes seda vett joob, see januneb jälle, aga kes iganes joob seda vett, mida mina temale annan, see ei janune igavesti mitte, vaid see vesi, mida mina temale annan, saab tema sees veeallikaks, mis voolab igavesse ellu.”
Kui paljudele janunevatele hingedele on elav Allikas tänagi nii lähedal, ja ometi otsivad nad kaugelt elustavat vett! “Ära ütle oma südames: Kes läheb taevasse? See on: Kristust alla tooma, või: kes läheb alla sügavusse? See on: Kristust surnuist üles tooma!… Sõna on sinu ligidal, sinu suus ja sinu südames… Sest kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand ja oma südames usud, et Jumal on Tema surnuist üles äratanud, siis saad sa õndsaks!” (Rm 10:6-9) EGW “Ajastute igatsus”
Tõene tsitaat Piiblist
Messia tulek
Kristuse esimese tuleku ajal võinuks püha linna preestrid ja kirjatundjad, kellele Jumala prohvetlik sõna oli usaldatud, märgata aja märke ja kuulutada Messia tulekust. Miika ennustus osutas Tema sündimiskohale ja Taaniel ilmutas Tema tuleku aja. Jumal oli andnud need ettekuulutused juudi juhtide valdusse. Sellepärast ei võinud nad millegagi vabandada, et nad ei teadnud ega kuulutanud rahvale Messia tulekust. Nende teadmatus oli patuse hoolimatuse tagajärg. /…/
Kogu rahvas oleks pidanud valvama ja ootama, et olla valmis esimesena Maailma Vabastajat vastu võtma. Kuid vaata, kaks väsinud rändurit Naatsareti küngastelt kõnnivad piki Petlemma kitsast tänavat kogu pikkuses kuni linna idapiirini välja, otsides asjatult ööbimispaika. Ükski uks pole avatud neid vastu võtma. Viimaks leiavad nad viletsas majas puhkepaiga ja seal sünnib maailma Vabastaja.
Ei olnud mingit märki sellest, et Kristust oodatakse või valmistutakse Elu Vürsti tulekuks. Hämmastunud sõnumitooja taevast kavatseb minna häbiväärse teatega taevasse tagasi. Kuid siis näeb ta rühma karjaseid, kes hoiavad öösel karja, arutledes tähistaevast vaadeldes Messia tulekust maa peale. Nad igatsevad maailma Lunastaja ilmumist. Siin on rühm, kes on valmistunud vastu võtma taeva sõnumit. Ja äkki ilmub ingel karjastele ja kuulutab neile suurt rõõmu.
Oo, milline õpetus on selles Petlemma imelises jutustuses! Kuidas õhutab see meid ettevaatusele, et ajamärgid meie patuse hoolimatuse pärast ei jääks tundmatuks, nii et me ei tunne oma võimaluste aega. EGW “Maranatha – meie Issand tuleb”