Õige arusaamine Jumalast
Tuhandetel on Jumalast ja Tema iseloomust vale arusaamine. Nad teenivad ebajumalaid just niisamuti nagu seda tegid Baali kummardajad. Kas meie teenime tõelist Jumalat, kellest kirjutab Pühakiri ja kellest kõneles Kristus? Või kummardame mõnd filosoofilist ebajumalat Tema asemel? Jumal on tõe Jumal. Õiglus ja arm on Tema trooni alustugedeks. Ta on armastuse, kaastunde ja õrnuse Jumal. Just sellisena esindas Teda Tema Poeg, meie Lunastaja. Ta on kannatlik ja pikameelne Jumal. Kui just selline on Jumal, keda me teenime ja kelle sarnaseks me oma iseloomu kujundame, siis kummardame me tõelist Jumalat. EGW “Usk, millest ma elan”
Hääl taevast
Sõnad, mis öeldi Jeesusele Jordani kaldal: “See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel”, kuuluvad kogu inimkonnale. Jumal kõnetas Jeesust kui meie esindajat. Meid ei heideta koos kõigi meie pattude ja nõrkustega kõrvale. Jumal võtab meid oma lasteks, “selles Armsas”. (Ef 1:6)
Auhiilgus, mis säras Kristuse pea kohal, on tõotus Jumala armastusest meie vastu. See kõneleb meile palve väest, sellest, kuidas inimhääl võib kanduda Jumala kõrvu ning meie palved leiavad vastuvõtu taevastes õuedes. Patt oli lahutanud maa taevast; Jeesus on uuesti ühendanud maa taevase auhiilgusega. Tema armastus ümbritses inimest ning ulatus taevani. Valgus, mis laskus meie Õnnistegija peale avatud taevaväravaist, paistab ka meile, kui palume abi vastu seismaks kiusatusele. Hääl, mis ütles Jeesusele, ütleb igale usklikule: “See on mu armas laps, kellest mul on hea meel!” EGW “Ajastute igatsus”
Rahulolu ja õnn
Üksnes Kristuse eeskuju järgides võime leida tõelise õnne. Kui võetakse vastu Tema, pehmeneb süda ja selle eesmärgid muudetakse.
Kristuse teenimine ei aseta sulle ühtegi piirangut, mis ei suurendaks su õnne. Kuuletudes Tema nõudmistele, leiad sa sellise rahulolu ja õnne, mida sa ei saa iialgi kogeda patu teel olles. EGW “Elu tänasel päeval”
Jaakobi kaevul
Taeva kuningas tuli hüljatud hinge juurde ja palus temalt teenet. Tema, kes lõi ookeani, allikad ja veesooned, istus väsinult Jaakobi kaevu ääres ja sõltus võõra lahkusest selles, et saada juua.
Samaaria naine nägi, et Jeesus oli juut. Hämmastuses unustas ta täita Jeesuse soovi ja püüdis hoopis selgusele jõuda tavatu palve põhjuses: “Kuidas sina, olles juut, küsid juua minult, kes olen Samaaria naine?”
Jeesus vastas: “Kui sa teaksid Jumala andi ja kes see on, kes sinule ütleb: Anna mulle juua, siis sa paluksid teda ja ta annaks sinule elavat vett.” /…/ Kui Jeesus kõneles elavast veest, kuulas naine imestusega Tema sõnu. Jeesus oli äratanud temas huvi ja tekitanud igatsuse anni järele, millest Ta kõneles. Jeesus ütles temale: “Igaüks, kes seda vett joob, see januneb jälle, aga kes iganes joob seda vett, mida mina temale annan, see ei janune igavesti mitte, vaid see vesi, mida mina temale annan, saab tema sees veeallikaks, mis voolab igavesse ellu.”
Kui paljudele janunevatele hingedele on elav Allikas tänagi nii lähedal, ja ometi otsivad nad kaugelt elustavat vett! “Ära ütle oma südames: Kes läheb taevasse? See on: Kristust alla tooma, või: kes läheb alla sügavusse? See on: Kristust surnuist üles tooma!… Sõna on sinu ligidal, sinu suus ja sinu südames… Sest kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand ja oma südames usud, et Jumal on Tema surnuist üles äratanud, siis saad sa õndsaks!” (Rm 10:6-9) EGW “Ajastute igatsus”