Tsitaadid armastusest kirjas korintlastele
Kirjas korintlastele on terve kolmeteistkümnes peatükk pühendatud armastusele. Piiblis on see peatükk pealkirjastatud “Armastuse ülemlaul”. Jumala armastus on täiuslik ja meie eesõiguseks on õppida seda armastust peegeldama.
- Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi. (1Kr 13:1-3)
- Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. (1Kr 13: 4-7)
- Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. (1Kr 13:13)
Hea mõju
Kristuse elul oli avar, ääretu mõju, mis ühendas Teda Jumala ja kogu inimperekonnaga. Kristuse kaudu on Jumal õnnistanud inimest mõjuga, mis ei lase tal enam iseendale elada. Igaüks meist on seotud oma kaasinimestega, osaga Jumala suurest tervikust, ning meil on vastastikused kohustused. Ükski inimene ei saa olla teistest sõltumatu, sest iga inimese heaolu mõjutab teisi. Jumala eesmärk on, et igaüks tunneks end teiste hüvanguks vajalikuna ja püüaks aidata kaasa nende õnnele.
Igal hingel on mõju, mis võib olla laetud usu, julguse ja lootuse eluandva väega ning armastuse meeldiva lõhnaga. Kuid see võib olla ka tõsine ja kõle, mürgitatud rahulolematuse ja isekuse sünguse või hellitatud patu surmahaigusega. Meid ümbritseva õhkkonnaga mõjutame teadlikult või alateadlikult igat inimest, kellega me kokku puutume. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Jaakobi kaevul
Taeva kuningas tuli hüljatud hinge juurde ja palus temalt teenet. Tema, kes lõi ookeani, allikad ja veesooned, istus väsinult Jaakobi kaevu ääres ja sõltus võõra lahkusest selles, et saada juua.
Samaaria naine nägi, et Jeesus oli juut. Hämmastuses unustas ta täita Jeesuse soovi ja püüdis hoopis selgusele jõuda tavatu palve põhjuses: “Kuidas sina, olles juut, küsid juua minult, kes olen Samaaria naine?”
Jeesus vastas: “Kui sa teaksid Jumala andi ja kes see on, kes sinule ütleb: Anna mulle juua, siis sa paluksid teda ja ta annaks sinule elavat vett.” /…/ Kui Jeesus kõneles elavast veest, kuulas naine imestusega Tema sõnu. Jeesus oli äratanud temas huvi ja tekitanud igatsuse anni järele, millest Ta kõneles. Jeesus ütles temale: “Igaüks, kes seda vett joob, see januneb jälle, aga kes iganes joob seda vett, mida mina temale annan, see ei janune igavesti mitte, vaid see vesi, mida mina temale annan, saab tema sees veeallikaks, mis voolab igavesse ellu.”
Kui paljudele janunevatele hingedele on elav Allikas tänagi nii lähedal, ja ometi otsivad nad kaugelt elustavat vett! “Ära ütle oma südames: Kes läheb taevasse? See on: Kristust alla tooma, või: kes läheb alla sügavusse? See on: Kristust surnuist üles tooma!… Sõna on sinu ligidal, sinu suus ja sinu südames… Sest kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand ja oma südames usud, et Jumal on Tema surnuist üles äratanud, siis saad sa õndsaks!” (Rm 10:6-9) EGW “Ajastute igatsus”