Tsitaadid armastusest Pauluse kirjades kogudustele
Piiblis Pauluse kirjades kogudustele on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Näeme, milline on Jumal ja mida ta inimeste heaks teeb ning kuidas Jeesus armastab meid. Meie eesõiguseks on sellele armastusele vastata.
- Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad. (1Kr 2:9)
- Tunnetus teeb suureliseks, aga armastus ehitab. (1Kr 8:1)
- Aga kui keegi armastab Jumalat, selle on Jumal ära tundnud. (1Kr 8:3)
- Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud. (Ef 2:4)
- Käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale. (Ef 5:2)
Usaldus raskustes
Jumal juhtis heebrealased mägedevahelisse orgu mere kaldal, et nende päästmise kaudu näidata oma väge ja alandada Jumala rahva rõhujate uhkust. Jumal oleks võinud nad päästa ükskõik millisel viisil, kuid Ta valis sellise tee, et karastada nende usku ja kinnitada nende usaldust Temasse. Rahvas oli väsinud ja hirmunud, kuid kui nad poleks Moosese käsu peale liikvele läinud, poleks Jumal saanud avada nende ees teed.
Astude sõna otseses mõttes vette, väljendasid nad usku Moosese kaudu esitatud Jumala sõnasse. Nad tegid kõik võimaliku ja siis lõhestas Iisraeli vägev Jumal nende jaoks mere ning valmistas neile edasimineku tee.
Selles läbielus peitub suur õppetund kõigi aegade jaoks. Kristlase elus on sageli ohte ja näib, et kohustusi täita on raske. Kujutlusvõime maalib pilte eelolevast ähvardavast hukkumisest ning seljataga varitsevast orjapõlvest või surmast. Ometi lausub Jumala hääl selgesti: “Minge edasi.” Me peaksime sellele korraldusele kuuletuma ka siis, kui meie silmad ei suuda pimedusest läbi näha ning kui meie jalgu uhuvad külmad lained. Edasiminekut tõkestavad takistused ei kao niikaua, kui kõhkleme ja kahtleme. Need, kes kavatsevad sõnakuulelikuks hakata alles siis, kui kõik ebakindlus kaob ning ainuski ebaõnnestumine või lüüasaamine ei ähvarda, need ei hakka sõnakuulelikuks iialgi. Uskmatus sosistab: “Oodakem, kuni takistused kõrvaldatakse ja nähtavaks saab selge tee.” Usk aga kutsub meid julgelt edasi minema, lootes kõik ja uskudes kõik.
Pilv, mis oli egiptlaste jaoks pimedus, oli heebrealaste leerile heledaks valguseks, ujutades oma säraga üle nende ees avaneva tee. Sarnaselt kogeb uskmatu Jumala juhtivust kui pimedust ja lootusetust, Jumalat usaldav inimene aga näeb selles valgust ja rahu. Jumal võib juhtida meid küll läbi kõrbe või mere, kuid Tema tee on alati kindel tee. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Elu kui tunnistus
Üks kõige edukam moodus võita inimlapsi Jumalale on Tema iseloomu jäljendamine igapäevases elus. Meie mõju teistele ei sõltu nii palju sellest, mida ütleme, vaid kes me oleme.
Inimesed võivad arvustada meie mõttelaadi ja trotsida seda, nad võivad eitada meie üleskutseid, kuid omakasupüüdmatu armastusega täidetud elu on tunnistus, millele ei saa vastu vaielda. Põhimõttekindlal elul, millele on omane Kristuse alandlikkus, on vastupandamatu vägi. EGW “Ajastute igatsus”
Messia tulek
Kristuse esimese tuleku ajal võinuks püha linna preestrid ja kirjatundjad, kellele Jumala prohvetlik sõna oli usaldatud, märgata aja märke ja kuulutada Messia tulekust. Miika ennustus osutas Tema sündimiskohale ja Taaniel ilmutas Tema tuleku aja. Jumal oli andnud need ettekuulutused juudi juhtide valdusse. Sellepärast ei võinud nad millegagi vabandada, et nad ei teadnud ega kuulutanud rahvale Messia tulekust. Nende teadmatus oli patuse hoolimatuse tagajärg. /…/
Kogu rahvas oleks pidanud valvama ja ootama, et olla valmis esimesena Maailma Vabastajat vastu võtma. Kuid vaata, kaks väsinud rändurit Naatsareti küngastelt kõnnivad piki Petlemma kitsast tänavat kogu pikkuses kuni linna idapiirini välja, otsides asjatult ööbimispaika. Ükski uks pole avatud neid vastu võtma. Viimaks leiavad nad viletsas majas puhkepaiga ja seal sünnib maailma Vabastaja.
Ei olnud mingit märki sellest, et Kristust oodatakse või valmistutakse Elu Vürsti tulekuks. Hämmastunud sõnumitooja taevast kavatseb minna häbiväärse teatega taevasse tagasi. Kuid siis näeb ta rühma karjaseid, kes hoiavad öösel karja, arutledes tähistaevast vaadeldes Messia tulekust maa peale. Nad igatsevad maailma Lunastaja ilmumist. Siin on rühm, kes on valmistunud vastu võtma taeva sõnumit. Ja äkki ilmub ingel karjastele ja kuulutab neile suurt rõõmu.
Oo, milline õpetus on selles Petlemma imelises jutustuses! Kuidas õhutab see meid ettevaatusele, et ajamärgid meie patuse hoolimatuse pärast ei jääks tundmatuks, nii et me ei tunne oma võimaluste aega. EGW “Maranatha – meie Issand tuleb”