Tsitaadid armastusest Pauluse kirjades kogudustele
Piiblis Pauluse kirjades kogudustele on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Paulus avardab armastuse mõistet ja selgitab, milline peaks olema inimeste omavaheline armastus.
- Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge heasse! (Rm 12:9)
- Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. (Rm 13:8)
- Sest käsk: „Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada”, ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (Rm 13:9)
- Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine. (Rm 13:10)
- Sest kogu Seadus sisaldub täielikult ühes lauses: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (Gl 5:14)
Näide Moosese elust
Mäel Jumala seltsis viibitud pika aja kestel oli Moosese näol peegeldunud jumaliku ligioleku auhiilgus. Mooses ei teadnud mäelt alla laskudes, et tema näol sädeles ikka veel eriline valgus.
Selline valgus säras ka Stefanose näost, kui ta kohtu ette viidi; kui “kõik Suurkohtus istujad temale otsa vaatasid, nägid nad tema palge olevat otsekui ingli palge.” (Ap 6:15) Kui Aaron ja rahvas Moosest nägid, “kartsid nad temale ligineda”. Märgates nende segadust ja hirmu, kuid teadmata selle põhjust, julgustas Mooses neid tema juurde tulema. Ta kinnitas neile, et Jumal oli tõotanud lepituse ja võtab nad taas oma armu alla. Inimesed tajusid Moosese hääles armastust ja hellust ning lõpuks julges üks neist talle läheneda. Liiga aupaklikuna selleks, et kõnelda, osutas ta vaikides Moosese näole ning seejärel taeva poole. Suur juht mõistis nüüd nende mõtteid. Oma süüd tundvaina ja jumalikku meelepaha ikka veel osaks arvavaina ei suutnud rahvas taevast valgust taluda. Kui nad oleksid olnud Jumalale sõnakuulelikud, oleks see valgus täitnud neid hoopis rõõmuga. Süütundega kaasneb hirm. Patust vaba inimlaps ei püüa end taevase valguse eest varjata.
Moosesel oli neile palju rääkida; nende hirmu mõistes asetas ta oma näole katte iga kord, kui ta pärast jutuajamist Jumalaga leeri tagasi pöördus. Selle hiilgusega tahtis Jumal sisendada Iisraeli meeltesse oma käsu püha, ülevat olemust ning Kristuse kaudu ilmutatud evangeeliumi au. Mäel olles sai Mooses Jumalalt lisaks käsulaudadele kuulda ka lunastusplaanist. Mooses mõistis, mismoodi osutasid Juuda riigi ajajärgul kõik sümbolid Kristuse ohvrile, ja tema näol säras nii Kolgatalt kiirgav taevane valgus kui ka Jumala käsu aulikkus. Selline jumalik valgus kajastas süsteemi aulikkust, mille nähtavaks vahemeheks oli Mooses kui ainsa tõelise Vahemehe esindaja.
Auhiilgus, mis peegeldus Moosese näol, kujutab õnnistusi, mida Jumala käske pidav rahvas Kristuse vahendusel saab. See näitab, et mida lähedasem on meie ühendus Jumalaga ja mida selgemalt tunneme Tema nõudmisi, seda täielikumalt muutume jumaliku kuju sarnaseks ja seda rohkem saame osa jumalikust iseloomust. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Jumala Sõna avardav mõttetera
Vägev Jumal, kelle au särab taevastest ja kelle jumalik käsi hoiab ülal miljoneid maailmu, on meie Isa. Meil tuleb vaid armastada ja usaldada Teda väikestele lastele omases usus ja lootuses ning siis Ta võtab meid vastu oma poegadeks ja tütardeks. Nii saavad meist igavese maailma kirjeldamatu au pärijad. EGW “Elu tänasel päeval”
Ärgakem märkama
Jumala inglid liiguvad aina maa pealt taevasse ja taevast maa peale. Kristus sooritas oma imeteod vaevatute ja kannatajate heaks Jumala väe läbi inglite teenistuse abil. Ja Kristuse kaudu Tema taevaste käskjalgade vahendusel, jõuavad meieni kõik Jumala õnnistused.
Võttes enesele inimsuse, ühendas Päästja oma elu Aadama langenud poegade ja tütarde eluga, samas kui Tal on oma jumalikkuse kaudu ligipääs Jumala troonile. Selliselt vahendab Kristus suhet: inimeselt Jumalale ja Jumalalt inimesele. EGW “Ajastute igatsus”
Sügavamõtteline tsitaat Piiblist
Rõõm Pühas Vaimus
Usus peitub rõõm ja rahu, mis tulevad Pühalt Vaimult.
Õnn, mida otsitakse omakasupüüdlike motiividega ja väljaspool kohustusi, on ebakindel, muutlik ja ajutine. See möödub ja hinge täidab üksildus ja mure. Rõõm ja rahuldus peitub Jumala teenimises. Kristlast pole jäetud käima ebakindlatele radadele, teda pole jäetud asjatute kahetsuste ja pettumuste saagiks. Ja kuigi me ei saa selle elu naudingutest osa, võime siiski tulevasele elule vaadates rõõmsad olla.
Kuid isegi selles elus võib kristlane omada osadusrõõmu Kristusega, Tema armastuse valgust ja alalist troosti Tema lähedusest. Iga samm elus võib viia Jeesusele lähemale, võib anda sügavama kogemuse Tema armastusest ja tuua meid õnnistatud rahukodule lähemale. EGW “Usk, millest ma elan”








