Asu Kristuse poolele
Kristus on meie Õiguse Issand. Asugem Tema poolele nüüd, kohe praegu. Kes oma hinge Jeesusele pühendab, sel pole vaja meelt heita. Meil on kõikvõimas Päästja. Jeesusele, oma usu Alustajale ja Täidesaatjale vaadates võid sa öelda: “Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas. Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevusest!” (Ps 46:2-4)
Tulevases elus mõistame asju, mis siin on meie jaoks suuremalt osalt segased. Me mõistame, kui tugev vastane meil oli ja kuidas Jumala inglitel oli käsk kaitsta meid, kui järgisime Jumala Sõna nõuandeid. Kristus ei ütle, et meie meri on alati rahulik. Meile tulevad rasked katsumused. See on osa meie kasvatusest, mis on vajalik tugeva, tasakaalustatud iseloomu kujundamiseks. EGW “Pilk ülespoole”
Varjule pandud au
Põlev põõsas, milles Kristus ilmus Moosesele, kujutas Jumalat. Jumaluse peegelpildiks valiti tähtsusetu põõsas, millel polnud näiliselt mingit veetlust. Halastusrikas Jumal peitis oma au kõige tagasihoidlikuma sümboli varju, et Mooses võiks seda vaadata ja elama jääda. “Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: “Mooses, Mooses!” Ja tema vastas: “Siin ma olen!”” (2Ms 3:4)
Samamoodi ilmutas Jumal end Iisraelile pilvesambas päeval ja tulesambas öösel; selle kaudu avaldas Ta inimestele oma tahet ning jagas neile oma armu. Jumala au oli looritatud selleks, et piiratud inimese nõrk nägemisvõime taluks seda. Nii võttis ka Kristus endale “meie alanduse” ihu (Fl 3:21) ja sai “nagu inimene”. Maailma silmis ei olnud Tal välimust, mis oleks silma paistnud; ja ometi oli Ta lihakssaanud Jumal, taeva ja maa valgus. Tema au jäi varjule, Tema suurus ja ülevus kaetuks selleks, et Ta võiks jõuda kurbade, kiusatustes olevate inimesteni. EGW “Ajastute igatsus”
Elades Kristuses
Peame harjutama oma südant kaastundlikuks, õrnaks ja hellaks. Jättes maha igasuguse edevuse, tühjad jutud, pilkamise ja naljatlemise, ei tohiks me muutuda külmaks, kaastundetuks ja seltsimatuks. Issanda Vaim peab puhkama sinul seni, kuni muutud Jumala aias kasvava healõhnalise lille sarnaseks. Rääkides jätkuvalt valgusest, Jeesusest, Õiguse Päikesest muutud aust ausse, iseloomust iseloomu, kasvad jõust jõusse ja peegeldad üha enam Jeesuse kallihinnalist kuju.
Kristus on alati valmis jagama välja oma rikkusi ning meil tuleks koguda Temalt saadud vääriskivid kokku, nii et kui me räägime, võiks neid pudeneda meie huulilt. EGW “Elu tänasel päeval”
Andmisest
Andmise vaim on taeva vaim. Olgu need materiaalsed või vaimuanded – kõik tuleb panna meeleldi ohvriks Jeesuse jalge ette.
Kristuse ohverdav armastus ilmnes ristil. Et inimest päästa, andis Ta kõik, mis Tal oli, iseendagi. Kristuse rist saab õnnistuseks igale Lunastaja järelkäijale. See on näitlik põhimõte, mis kohustab andma ja andma. EGW “Maranatha – meie Issand tuleb”
Tsitaat Piiblist
Motiveeriv tsitaat Piiblist: “Kui leidus su sõnu, siis ma neelasin neid ja su sõna oli mulle lustiks ja südamerõõmuks, sest mulle on pandud sinu nimi, Issand, vägede Jumal.” (Jr 15:16)
Teednäitav mõttetera järjepidevusest
Kui te kogute kokku valguskiired, mille Jumal on minevikus andnud, siis annab Ta suurema valguse. EGW “Tunnistused kogudusele” II
Vana ja Uus
Kristus, nagu Ta oli ilmutatud patriarhidele, kujutatud ohvriteenistuses, kirjeldatud Seaduses ja prohvetite kaudu, on Vana Testamendi varandus. Kristus oma elu, surma ja ülestõusmisega ja Kristus, nagu Ta on Püha Vaimu kaudu ilmutatud, on Uue Testamendi aare. Meie Päästja, kelles paistab Isa auhiilgus, on nii Vana kui ka Uus.
Prohvetid olid ette kuulutanud Kristuse elu, surma ja lepitustööd ning apostlid olid selle tunnistajad. Nende peamine teema oli Kristus Tema alanduses, puhtuses ja pühaduses, oma võrratus armastuses. Selleks, et kuulutada evangeeliumi tervikuna, pidid nad Päästjat esitama mitte üksnes Tema elu ja õpetuste kaudu, vaid ka Vana Testamendi prohvetikuulutuste ja ohvriteenistuse sümbolite kaudu. EGW “Kristuse tähendamissõnad”