Põltsamaa kogudus võttis askeldajate hooaja kokku askeldajate päevaga
Põltsamaal peeti maikuus askeldajate päeva, millega pandi punkt askeldajate klubi teisele hooajale. Kokku on saadud kord kuus ja üks askeldajate tund vältab kuni neli tundi. Kohal on keskmiselt 12–13 last, mõnikord on osalisi koguni üle 20. Põltsamaa askeldajate tegevust korraldab Vallo Põldaru, kes annab sellest tööst põgusa ülevaate.
Põltsamaa askeldajad – kes nad on ja mida teevad?
Tunni alguses ütlen ikka, et 12 jüngrit on kohal. Pooled meie lastest on väljastpoolt kogudust, nad on tulnud suvise koguduse laagri kaudu. Ka sel suvel tuleb koguduse lastelaager, kuhu tuleb võõraid lapsi, teeme sellele linnas reklaami. Laagrist jäävad igal aastal mõned lapsed käima terveks aastaks. See lähenemine toimib väga hästi, kui luua kontakt neutraalsemal pinnal ja inimesel tekib usaldus selle vastu, mida me teeme, siis nad jäävadki käima.
Õpime askeldajatega erinevaid asju. Tavaliselt on meil tunni alguses laulmise osa, kus õpime erinevaid lastelaule. Mõnele lapsele meeldib väga laulda. Kalle tegeleb lastelaulude valimise ja ettevalmistamisega. Laagri ajaks on need laulud juba selged ja kirikus jumalateenistuse ajal ka lapsed laulavad. See aitab kaasa, et lastele kristlikku sõnumit edasi anda ja ka esinemiskogemust võimaldada. Nad ei pea raadiolaule ümisema, vaid võivad oma tegevustes kristlikke laule laulda. Seejärel on käeline tegevus ja siis teooriaosa. See on klassikaline märgi osa, kus lapsed kuulavad lugu, teevad midagi ise ja õpivad midagi uut. Lõpetame alati ühissöömisega, igaüks võtab midagi kaasa. Lapsevanemad nii tublilt mõtlevad midagi, eriti väljastpoolt tulijad. Nad on väga kaasatud ja on väga tänulikud, et lastega tegeletakse ja neile teistsuguseid väärtusi õpetatakse ja nad mõtlevad, kuidas saaksid ka ise kaasa lüüa.
Põgus ülevaade möödunud hooaja tegevustest
Sel hooajal oleme õppinud tehnoloogia kohta – oi, see meeldis lastele. Olid erinevad töötoad, kus sai erinevaid asju teha – plakatit kujundada, arvutit lammutada ja kokku panna ja vaadata, kas pilt tuleb ette, mõni kasutas esimest korda klaviatuuri. See oli väga vahva. Põltsamaa kogudusse tuli sügisel uus pastor; Andres tuli meile külla, rääkisime kirikust ja sellest, mida tema teeb. Lastele jäi kõlama, et Andres on tore onu, talle võib alati patsu lüüa. See oli viis, kuidas lapsed tutvusid meie uue pastoriga. Igaüks ehitas seejärel oma kirikumaketi – vaatasime, kuidas meie kirik välja näeb, mis eesmärk mingil toal on, mida siin tehakse, kuidas olla ja käituda. Oleme perekonnast rääkinud, aastaaegadest ja tähtedest-planeetidest. Vaatasime nii virtuaalreaalsuses kui liitreaalsuses tähti ja planeete ja siis käisime Olustveres tähetornis, kus tegime katseid ja saime teleskoobiga taevasse vaadata. See oli kaugem väljasõit, aga on ka lähemaid väljasõite olnud. Tuletõrjedepoos käisime, kuulasime seal kaks tundi, saime ise käed külge panna, vett pritsida. See käik oli tänu Antsule, kes on küll pensionil, aga tal endal oli ka rõõm seal käia. Mul endal oli tunne, et tal endal oli kõige vahvam seal üle aastate tagasi olla. Ka sporti oleme teinud, detsembris oli teist aastat sportlik jõulupidu. Tegelesime ka tervise edendamisega, küpsetasime ka. Käisime Tartu Eluringi keskuses esinemas ja meie tunniajasest kavast pool oli laste kanda – meie lauluharjutuste vili. Kaks meie koguduseliiget on seal hooldekodus, nad särasid selle kontserdi järel. Enne lugesid päevi ja pärast kandis see neid veel mitu päeva. See oli vahva nii sealsetele elanikele kui ka meile endale; nägime, kuidas vanurid kristlikus õhkkonnas oma aega veedavad.
Maikuu lõppes askeldajate päevaga, lapsed said kõik oma märgid ritta panna ja teistele näidata. Mõni ootas seda päeva väga ja oli tähtis tunne lava peal olla ja näidata, mis ta aasta jooksul teinud on.
Miks koguduses askeldajate tööd teha?
Lastetöö annab väga palju elurõõmu. Esiteks muidugi laste pärast. Mõni käib laupäeval minu käest küsimas, kas täna on askeldajad. On näha, et see on midagi, mida lapsed ootavad.
Teiseks paneb see vanematel silma särama. Nad teavad, et nende laps saab veidi teistsugust maailmapilti ja keskkonda, mille väärtused on tavapärasest erinevad. Nad saadavad hea meelega oma lapsed meie juurde, mõnikord tulevad ka ise kaasa. Aasta teises pooles hakkasime vanemaid ka kaasa kutsuma ja neile ülesandeid andma. Laste kaudu on kasvanud välja sõprus ka nende vanematega. On inimesi, kes käivad nädala sees palvegrupis. Kui võimalik, saadavad nad lapsed kirikusse esinema, näiteks pille, mida nad õpivad. Oleme teadlikult panustanud sellesse, et suhelda rohkem nende inimestega, kes oma lapsi on toonud meie tundidesse. See on ka viis, kuidas suurtele inimestele Jumalast rääkida. Väga vahva on olnud.
Kolmandaks, see edendab ka koguduse teisi tööharusid. Majanduse tööharu liikmed aitavad meid iga kord, mehed on sel aastal eriti tublid. Katavad laua, askeldavad söögiga, pärast koristavad. Mõnus kogukond on tekkinud lastest ja vanematest, kes toimetavad rõõmsalt. See kooskäimine tekitab veel ideid, mida koos teha. Näiteks hooldekodu külastus kasvaski nii välja, kui mõtlesime, mida veel võiks teha. Mida rohkem inimesed käivad koos, seda rohkem tekib ideid, mida veel teha, kuidas osaduses olla, Jumala armastust üksteise vastu näidata.
Selline tegevus ennekõike laste nimel innustab tegelikult ka lapsevanemaid ja kogudust ennast. Innustan ka teisi kogudusi taga ajama nii iseennast – ennekõike ajalises mõttes – kui ka leidma inimesi ja kontakte, sest tegelikult inimesed tahavad, et lastele pakutaks tegevust, kus ei ole niisama ekraani taga istumist või ei tehta rumalusi. Inimesed on huvitatud ja seda tuleb hoida ja kasvatada. Igas linnas on see võimalik.
Jumala armu õnnistused
Jumal on andnud meile oma Sõna lambiks meie jalgadele ja valguseks meie teerajal. Selle pühadel lehekülgedel leiame tarku nõuandeid ning alati, kui tõstame oma südame kahetsuses ja usus Tema poole, jagab Ta meile oma armu õnnistusi.
Üle kõige on Jumala kalli Poja määratu suur and, kelle kaudu voolavad kõik ülejäänud õnnistused nii selleks kui ka tulevaseks eluks. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Ära unusta Kristuse sõnu
Jeesus ütleb: “Kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.” ( Jh 6:37) Iga inimene, kes neid sõnu loeb, peaks tundma, et ta on pühal pinnal. Ära unusta, et sinu eest ohverdati Jumala ainusündinud Poja elu. Kui Püha Vaim Kristuse sõnadega südamele ja mõistusele mõju avaldab, peab inimene tundma, et ta on kõrgema võimu ligiolekus, mis muudab tarbetuks kõik, mida maailm suudab anda. Ta peab tundma, et seisab pühal maal, sest ta on halastuse ja armastuse elava allika juures.
Issand ütles Moosesele: “Ma olen see, kes ma Olen”. (2Ms 3:14) Kristus ütles: “Enne kui Aabraham sündis, olen mina”. (Jh 8:58) Selle väitega avas Ta oma piiritu olemuse tagavara, kinnitades oma sõnadega andestust süüdiolevale inimkonnale. Tema on Sõna, teadlik väest, millega Ta võib oma elu võtta või jätta, nii nagu Ta otsustab, et anda pääste neile, kes on langenud Saatana väärustesse ja salasepitsustesse.
Kristus, kes tõi maailma taeva suurimad aarded, mis olid igavese Jumala omad ja Tema loodud, võib anda kõigile igavese elu. Ta annab igavese au kõigile, kes usuvad Temasse kui oma isiklikku Päästjasse. EGW “Pilk ülespoole”
Näide Moosese elust
Mäel Jumala seltsis viibitud pika aja kestel oli Moosese näol peegeldunud jumaliku ligioleku auhiilgus. Mooses ei teadnud mäelt alla laskudes, et tema näol sädeles ikka veel eriline valgus.
Selline valgus säras ka Stefanose näost, kui ta kohtu ette viidi; kui “kõik Suurkohtus istujad temale otsa vaatasid, nägid nad tema palge olevat otsekui ingli palge.” (Ap 6:15) Kui Aaron ja rahvas Moosest nägid, “kartsid nad temale ligineda”. Märgates nende segadust ja hirmu, kuid teadmata selle põhjust, julgustas Mooses neid tema juurde tulema. Ta kinnitas neile, et Jumal oli tõotanud lepituse ja võtab nad taas oma armu alla. Inimesed tajusid Moosese hääles armastust ja hellust ning lõpuks julges üks neist talle läheneda. Liiga aupaklikuna selleks, et kõnelda, osutas ta vaikides Moosese näole ning seejärel taeva poole. Suur juht mõistis nüüd nende mõtteid. Oma süüd tundvaina ja jumalikku meelepaha ikka veel osaks arvavaina ei suutnud rahvas taevast valgust taluda. Kui nad oleksid olnud Jumalale sõnakuulelikud, oleks see valgus täitnud neid hoopis rõõmuga. Süütundega kaasneb hirm. Patust vaba inimlaps ei püüa end taevase valguse eest varjata.
Moosesel oli neile palju rääkida; nende hirmu mõistes asetas ta oma näole katte iga kord, kui ta pärast jutuajamist Jumalaga leeri tagasi pöördus. Selle hiilgusega tahtis Jumal sisendada Iisraeli meeltesse oma käsu püha, ülevat olemust ning Kristuse kaudu ilmutatud evangeeliumi au. Mäel olles sai Mooses Jumalalt lisaks käsulaudadele kuulda ka lunastusplaanist. Mooses mõistis, mismoodi osutasid Juuda riigi ajajärgul kõik sümbolid Kristuse ohvrile, ja tema näol säras nii Kolgatalt kiirgav taevane valgus kui ka Jumala käsu aulikkus. Selline jumalik valgus kajastas süsteemi aulikkust, mille nähtavaks vahemeheks oli Mooses kui ainsa tõelise Vahemehe esindaja.
Auhiilgus, mis peegeldus Moosese näol, kujutab õnnistusi, mida Jumala käske pidav rahvas Kristuse vahendusel saab. See näitab, et mida lähedasem on meie ühendus Jumalaga ja mida selgemalt tunneme Tema nõudmisi, seda täielikumalt muutume jumaliku kuju sarnaseks ja seda rohkem saame osa jumalikust iseloomust. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Selgitav mõttetera
Asugem õppima
Me peame maapealses madalama astme koolis õppima õppetunde, mis valmistavad meid ette astuma kõrgemasse kooli, kus meie haridustee jätkub Kristuse isikliku juhendamise all. Siis avab Ta meile oma Sõna tähenduse. Me ei saa lubada endale seda, et loobume eesõigusest näha Tema nägu ja kuulata evangeeliumi Tema huulilt.
Kas me ei peaks kogu hingega tegutsema ettevalmistuses kõrgema kooli jaoks, kus näeme Kristust palgest palgesse? EGW “Pilk ülespoole”