Õide puhkenud armastus
/…/ Armastus on Jumalast. Sinus pole armastust, mis oli Kristuse südames. Pühitsemata süda ei saa seda taevase päritoluga taime esile kutsuda ega tekitada, taime, mida tuleb pidevalt kasta taevakastega, et see õide puhkeks. See saab hästi kasvada ainult südames, kus valitseb Kristus. See armastus ei saa elada ega õilmitseda ilma tegevuseta, see ei saa tegutseda ilma kasvava innukuseta ning oma olemust teistele laiendamata ja levitamata. /…/ EGW “Tunnistused kogudusele” II lk 450 kiri vend A-le
Auline tsitaat Piiblist
“Sina, Issand, üksi oled Jumal!” (2Kn 19:19b)
Koguduse linnalaagris keskenduti tänavu laevaretkele
Põltsamaa adventkogudus korraldas ka tänavu oma linna lastele suvise linnalaagri, seekord kandis laager pealkirja „Meie laevaretk“ ning see vältas 20.–22. juunini. Osales veidi üle 30 lapse, umbes pooled neist olid koguduse lapsed.
Laagri üks korraldajaid Vallo Põldaru sõnas, et kolme päeva sisse mahtus igasuguseid tegevusi ja et läbivaks teemaks oli laeva ja merereisiga seotu. „Tavaliselt alustasime hommikut vaimuliku looga sellest, kes su laevas on, mis nad teevad, mis on nende ülesanded. Iga laps sai ülesande, mida nad hoolega täitsid.“ Laevalugudes kasutati ära nii Noa laeva lugu Piiblist kui ja Christopher Columbuse laevaretki maailma avastamisel. „Teisele laevaretkele andis Hispaania kuningas talle rohkem laevu ja ka ülesande, et mine räägi inimestele Jeesusest. Columbus ka tundis tegelikult Jeesust ja tahtist Temast teistele rääkida,“ mõtiskles Vallo.
Päeva jooksul olid erinevad meisterdustegevused, ise ehitati laeva ja vikerkaart. Laagris oli ka vaikne nurk kiriku lasteklassis, kus sai teha käelisi tegevusi. „Tüdrukutele meeldis seal väga, mõni oli seal isegi mitu tundi pärast laagri lõppemist. Kui meie koristasime, siis nemad valmistasid käepaelu,“ ütles Vallo.
Laagri kestel valmistuti laupäevaseks jumalateenistuseks, mis oli suuresti laste teha, oli näidend ja palju laule. „Õppisime tundma Noa laeva lugu ja lastel olid erinevad rollid, Noa ja tema perena osalesid ka Mikk ja Adeele. Vaatasime koos ka laagri pilte. Lastele meeldis ja vanematele meeldis.“
Laagris oli ka fotosein, kus sai teha meeleolupilte. Fotoseina juures oli laevakuju ja mullimasin. Vabal ajal võtsid lapsed omal algatusel ette erinevaid huvitavaid tegevusi: jalgpall, kettagolf, batuudihüpped, puu otsas ronimine. „Kui mõni plaanitud tegevus algas, pidime lapsi aia pealt kokku hüüdma,“ ütles Vallo.
Reede hommikul käidi ratsatalus, lapsed said tutvuda hobuste eluga ja sai ka sõita, nii hobuse seljas kui ka vankriga. Hobutalu külastamine oli samuti laagri teemaga seotud, kuna vanasti võeti retki ette ka hobustega.
Laagri keskne teema oli laevareisi meeskonna koostöö tähtsus ja vahendid, mis aitavad eesmärgini jõuda. Vallo kirjeldas, et tal oli terve esimese päeva seljas päästevest ja alles kolmandal päeval selgus, miks. „Vastuse said nad alles kolmandal päeval. Ja see pani mind mõtlema, et samasugune ülesanne on meil kristlastena: paista silma ja luua olukordi, et küsitaks: miks? Meil on maailma kurjuse vastu olemas päästerõngas, meil on teadmised ja töövahendid, et uppuvaid inimhingi päästa. Meil tuleb inimesi Noa sarnaselt laevale kutsuda kuni viimase hetkeni. Ja kõik senised lastelaagrid on näidanud, et läbi laste ja nende uudishimulikkuse saab seda teha iga kogudus.”
Vallo mõtiskles küsimuse üle, miks sellist laagrit teha. „Kuna me teeme seda juba kolmandat aastat, siis me teame, et see annab väga hea võimaluse jõuda linnainimesteni, kes niisama kirikusse ei tuleks. Eesmärk on pakkuda lastele vahvat keskkonda ja see on võimalus tutvustada, mida me kirikus igal nädalal teeme. Tutvustasime ka askeldajate tegevust ja oma kirikut. Elu on näidanud, et linnalaagrist jäävad umbes pooled lapsed askeldajate tundi käima, nii tuleb 5–6 last aasta peale juurde. Ja samuti on lapsevanemaid, kes on huvitatud Piibli tõdedest, on inimesi, kes on hakanud käima väikegruppides Piiblit uurimas. See kõik on alguse saanud lastelaagrist ja seeme on kasvama pandud. See seeme ei kasva niisama, seda pinnast tuleb kohandada, seda tuleb teha sõprusega ja hoolimisega nii laste kui ka vanemate suhtes. See on Jumala usaldamise ja järgimise protsess.“
Ohvritall
Kui Jeesus tuli Jordani äärde, et lasta ennast ristida, tajus Johannes Temas sellist iseloomupuhtust, millist ta polnud kunagi enne tajunud ühegi inimese juures. /…/
Johannest liigutas sügavalt see, kui ta nägi Jeesust palvesse põlvitamas ja pisarsilmil Isalt kinnitust anumas. Kui Jumala auhiilgus Jeesust ümbritses ja hääl taevast kõlas, mõistis Johannes, et see oli märk, mille Jumal oli tõotanud. Ta mõistis, et oli ristinud maailma Lunastaja. Püha Vaim tuli Tema peale ning osutades käega Jeesusele, hüüdis ta: “Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!” (Jh 1:29)
Mitte keegi kuulajatest ja ka ütleja ise ei tajunud sõnade “Jumala Tall” tähendust. Mooria mäel oli Aabraham kuulnud oma poja küsimust: “Isa … kus on ohvritall?” Isa vastas: “Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg.” (1Ms 22:7.8) Jääras, mille Jumal varus Iisaki asemele, nägi Aabraham sümbolit Temast, kes pidi surema inimeste pattude eest. Püha Vaimu läbi oli Jesaja kasutanud Päästja kohta sama kujundit: “Teda … viiakse tappa nagu lammas … aga Jehoova laskis meie kõigi süüteod tulla Tema peale.” (Js 53:7.6) Kuid Iisraeli rahvas polnud mõistnud seda õpetust. Paljud neist pidasid paganate eeskujul Jumalale toodud ohvreid andideks, mille kaudu nad lootsid lepitada jumalust. Jumal soovis õpetada neile, et Tema armastus andis anni, mis lepitab inimesed Temaga. EGW “Ajastute igatsus”
Head mõtted
Ole julge Issandas. EGW “Pilk ülespoole”
Piiblisalm
Jeesus ütles: “Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.” (Jh 8:12)
Head mõtted
Vaimu viljad, mis valitsevad südant ja kontrollivad elu, on armastus, rõõm, rahu, pikkmeel, kaastundlik süda ja alandlikkus. Tõelised usklikud käivad Vaimus ning Jumala Vaim elab nende sees. EGW “Usk, millest ma elan”
Tsitaadid armastusest Pauluse kirjades kogudustele
Piiblis Pauluse kirjades kogudustele on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Näeme, milline on Jumal ja mida ta inimeste heaks teeb ning kuidas Jeesus armastab meid. Meie eesõiguseks on sellele armastusele vastata.
- Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad. (1Kr 2:9)
- Tunnetus teeb suureliseks, aga armastus ehitab. (1Kr 8:1)
- Aga kui keegi armastab Jumalat, selle on Jumal ära tundnud. (1Kr 8:3)
- Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud. (Ef 2:4)
- Käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale. (Ef 5:2)
Usaldus raskustes
Jumal juhtis heebrealased mägedevahelisse orgu mere kaldal, et nende päästmise kaudu näidata oma väge ja alandada Jumala rahva rõhujate uhkust. Jumal oleks võinud nad päästa ükskõik millisel viisil, kuid Ta valis sellise tee, et karastada nende usku ja kinnitada nende usaldust Temasse. Rahvas oli väsinud ja hirmunud, kuid kui nad poleks Moosese käsu peale liikvele läinud, poleks Jumal saanud avada nende ees teed.
Astude sõna otseses mõttes vette, väljendasid nad usku Moosese kaudu esitatud Jumala sõnasse. Nad tegid kõik võimaliku ja siis lõhestas Iisraeli vägev Jumal nende jaoks mere ning valmistas neile edasimineku tee.
Selles läbielus peitub suur õppetund kõigi aegade jaoks. Kristlase elus on sageli ohte ja näib, et kohustusi täita on raske. Kujutlusvõime maalib pilte eelolevast ähvardavast hukkumisest ning seljataga varitsevast orjapõlvest või surmast. Ometi lausub Jumala hääl selgesti: “Minge edasi.” Me peaksime sellele korraldusele kuuletuma ka siis, kui meie silmad ei suuda pimedusest läbi näha ning kui meie jalgu uhuvad külmad lained. Edasiminekut tõkestavad takistused ei kao niikaua, kui kõhkleme ja kahtleme. Need, kes kavatsevad sõnakuulelikuks hakata alles siis, kui kõik ebakindlus kaob ning ainuski ebaõnnestumine või lüüasaamine ei ähvarda, need ei hakka sõnakuulelikuks iialgi. Uskmatus sosistab: “Oodakem, kuni takistused kõrvaldatakse ja nähtavaks saab selge tee.” Usk aga kutsub meid julgelt edasi minema, lootes kõik ja uskudes kõik.
Pilv, mis oli egiptlaste jaoks pimedus, oli heebrealaste leerile heledaks valguseks, ujutades oma säraga üle nende ees avaneva tee. Sarnaselt kogeb uskmatu Jumala juhtivust kui pimedust ja lootusetust, Jumalat usaldav inimene aga näeb selles valgust ja rahu. Jumal võib juhtida meid küll läbi kõrbe või mere, kuid Tema tee on alati kindel tee. EGW “Patriarhid ja prohvetid”