Usukindlus
Meie usk peab ulatuma eesriideni, mille taha Jeesus meie heaks on läinud ning peame tugevamalt kinni haarama Jumala vankumatutest tõotustest. Meie usk peab olema nii kindel, et seda pole võimalik eitada; nii kindel, et haarab kinni nähtamatust ning on püsiv, kõikumatu. Niisugune usk rajab taeva õnnistustele tee meie hinge. Kristuse palgeil särav Jumala auhiilgus saab siis peegelduda meis ja meie kaudu kogu maailmas, nii et meie kohta võib tõesti öelda, et “teie olete maailma valgus”. Niisugune inimhinge ühendus Kristusega, jah, ainult see ühendus on võimeline kandma maailma valgust. Seal, kus niisugune ühendus puudub, jääb maailm täielikku pimedusse. Mida sügavam on ümbritsev hämarus, seda eredamalt peaks kristliku usu ja eeskuju valgus särama.
Tõsiasi, et uskmatus võtab üha enam maad ja ülekohus kasvab kõikjal meie ümber, ei tohiks ähmastada meie usku ega heidutada meie julgust. Kui me vaid otsime Jumalat kogu südamest, teeme ikka tööd otsustava innuga ja kanname endas võitmatut usku, siis paistab taeva valgus meile samamoodi nagu pühendunud Eenokile.
Oo, et ma suudaksin juhtida inimeste tähelepanu enam sellele, kui tähtis on harjutada oma usku iga hetk, iga tund! Me peame elama usuelu, sest “ilma usuta on võimatu olla Jumalale meelepärane”. Meie vaimulik tugevus sõltub meie usust. EGW “Elu tänasel päeval”
Õhkkond meie ümber
Jumal on armastus. Kes elab Jumalas, see elab armastuses. Kõik, kes on saanud tuttavaks taevase Isa armastuse ja õrna kaastundega, jagavad valgust ja rõõmu, kus iganes nad ka viibivad. Nende kohalolek ja mõju on kui lillelõhn, sest nad on ühendatud Jumala ja taevaga. Taeva puhtus ja ülev ilu antakse nende kaudu edasi kõigile, kes on nende lähedal.
Te võite endi ümber kujundada õhkkonna, mis valitseb taevase Eedeni seeravite hulgas. EGW “Usk, millest ma elan”
Tsitaadid armastusest Pauluse kirjades kogudustele
Piiblis Pauluse kirjades kogudustele on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Paulus avardab armastuse mõistet ja selgitab, milline peaks olema inimeste omavaheline armastus.
- Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge heasse! (Rm 12:9)
- Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. (Rm 13:8)
- Sest käsk: „Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada”, ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (Rm 13:9)
- Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine. (Rm 13:10)
- Sest kogu Seadus sisaldub täielikult ühes lauses: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (Gl 5:14)
Näide Moosese elust
Mäel Jumala seltsis viibitud pika aja kestel oli Moosese näol peegeldunud jumaliku ligioleku auhiilgus. Mooses ei teadnud mäelt alla laskudes, et tema näol sädeles ikka veel eriline valgus.
Selline valgus säras ka Stefanose näost, kui ta kohtu ette viidi; kui “kõik Suurkohtus istujad temale otsa vaatasid, nägid nad tema palge olevat otsekui ingli palge.” (Ap 6:15) Kui Aaron ja rahvas Moosest nägid, “kartsid nad temale ligineda”. Märgates nende segadust ja hirmu, kuid teadmata selle põhjust, julgustas Mooses neid tema juurde tulema. Ta kinnitas neile, et Jumal oli tõotanud lepituse ja võtab nad taas oma armu alla. Inimesed tajusid Moosese hääles armastust ja hellust ning lõpuks julges üks neist talle läheneda. Liiga aupaklikuna selleks, et kõnelda, osutas ta vaikides Moosese näole ning seejärel taeva poole. Suur juht mõistis nüüd nende mõtteid. Oma süüd tundvaina ja jumalikku meelepaha ikka veel osaks arvavaina ei suutnud rahvas taevast valgust taluda. Kui nad oleksid olnud Jumalale sõnakuulelikud, oleks see valgus täitnud neid hoopis rõõmuga. Süütundega kaasneb hirm. Patust vaba inimlaps ei püüa end taevase valguse eest varjata.
Moosesel oli neile palju rääkida; nende hirmu mõistes asetas ta oma näole katte iga kord, kui ta pärast jutuajamist Jumalaga leeri tagasi pöördus. Selle hiilgusega tahtis Jumal sisendada Iisraeli meeltesse oma käsu püha, ülevat olemust ning Kristuse kaudu ilmutatud evangeeliumi au. Mäel olles sai Mooses Jumalalt lisaks käsulaudadele kuulda ka lunastusplaanist. Mooses mõistis, mismoodi osutasid Juuda riigi ajajärgul kõik sümbolid Kristuse ohvrile, ja tema näol säras nii Kolgatalt kiirgav taevane valgus kui ka Jumala käsu aulikkus. Selline jumalik valgus kajastas süsteemi aulikkust, mille nähtavaks vahemeheks oli Mooses kui ainsa tõelise Vahemehe esindaja.
Auhiilgus, mis peegeldus Moosese näol, kujutab õnnistusi, mida Jumala käske pidav rahvas Kristuse vahendusel saab. See näitab, et mida lähedasem on meie ühendus Jumalaga ja mida selgemalt tunneme Tema nõudmisi, seda täielikumalt muutume jumaliku kuju sarnaseks ja seda rohkem saame osa jumalikust iseloomust. EGW “Patriarhid ja prohvetid”








