Meie mõtted peaksid viibima kalli Lunastaja ja Eestkostja iseloomu juures. Me peaksime mõtisklema tema missioonist, kes tuli päästma oma rahvast nende pattudest. Kui me selliselt uurime taevaseid teemasid, kasvavad meie usk ja armastus tugevamaks ning meie palved on Jumalale ikka enam ja enam vastuvõetavad, sest need on aina rohkem ühendatud usu ja armastusega. Need on arukad ja innukad. Neis on rohkem usaldust ja igapäevaseks saab elav kogemus tema väest päästa täielikult need, kes tema kaudu Jumala juurde tulevad.

Kui mõtiskleme Päästja täiuslikkuse üle, soovime saada täielikult ümber kujundatud ja uuendatud tema puhtuse eeskujul. Hinges on siis nälg ja janu saada tema sarnaseks, keda imetleme. EGW “Tee Kristuse juurde”

Enne Aadama langemist ei varjutanud meie esivanemate mõistust ükski pilv, mis oleks tumestanud nende selget arusaamist Jumala jumalikust iseloomust. Nad olid Jumala tahtega täiuslikus kooskõlas. Neid ümbritses kaunis valgus, Jumala valgus. Loodus oli nende õpperaamat. Issand õpetas neid loodusmaailma vaatlema ja jättis nad siis selle avatud raamatu ette, et nad võiksid imetleda iga silma ette jääva objekti kaunidust. Issand käis püha paari juures ja andis neile õpetusi oma kätetöö kohta.

Looduse ilu väljendab Jumala armastust inimeste vastu ning Eedeni aias ilmutasid Jumala olemasolu meie esivanemaid ümbritsevad loodusobjektid. Iga aeda istutatud puu kõneles neile, et Jumala nähtamatud asjad – Tema igavene vägi ja jumalikkus – on selgelt nähtavad ja mõistetavad loodud asjade kaudu. EGW “Pilk ülespoole”