Risti jalamil põlvitades

Kristuse surm tõestab Jumala suurt armastust inimese vastu. See on meie päästmise tagatis. Võtta kristlaselt ära rist tähendaks sama, mis kõrvaldada taevast päike. Rist toob meid lähemale Jumalale ning lepitab meid Temaga. Isaliku armastuse halastava kaastundega vaatab Jehoova kannatusele, mida talus Tema Poeg, et päästa inimkond igavesest surmast, ning Ta võtab vastu meid oma Armastatus.

Ilma Kolgata ristita ei saa inimesel olla ühendust Isaga. Ristist sõltuvad kõik meie lootused. Ristilt särab Õnnistegija armastuse valgus ning kui patune vaatab risti jalamilt üles Sellele, kes suri, et teda päästa, võib ta tunda täielikku rõõmu, kuna ta patud on andeks antud. Põlvitades usus risti jalamil, on ta saavutanud kõige kõrgema koha, mida inimene võib saavutada.

“Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.” (Js 53:5) Risti kaudu saame teada, et taevane Isa armastab meid igavese lõpmatu armastusega. Kas võime siis imestada, et Paulus hüüatas: “Aga mulle ärgu juhtugu seda, et ma kiitleksin muust kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristist!” (Gl 6:14) Ka meie eesõigus on kiidelda ristist, ka meie eesõigus on anda end täielikult Temale, kes andis ennast meie eest. Siis, nägudel säramas Kolgatalt kiirgav valgus, võime minna välja, et ilmutada seda valgust neile, kes viibivad pimeduses. EGW “Apostlite teod”