Meie lunahind, taevase Isa mõõtmatu ohver, tema Poja surmaandmine meie eest peaks andma üleva käsitluse sellest, kelleks me Kristuse kaudu võime saada. Kui inspireeritud apostel Johannes vaatles Isa armastuse kõrgust, laiust ja sügavust hukkuva inimsoo suhtes, täitis teda imetlus ja püha aukartus; ja, suutmata leida sobivat väljendit selle armastuse suuruse ja õrnuse kohta, kutsus ta maailma üles seda vaatama. “Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks.” (1Jh 3:1) Millise väärtuse annab see inimesele! Patustamise tagajärjel saavad inimlapsed Saatana alamateks. Usu läbi Kristuse lepitusohvrisse võivad aga Aadama lapsed saada Jumala lasteks. Endale inimolemuse võtmisega ülendab Kristus inimsoo. Langenud inimene on asetatud kohale, kus ta ühenduses Kristusega võib tõepoolest saada vääriliseks tiitlile Jumala laps.
Teist sellist armastust ei ole! Taevase Kuninga lapsed! Milline ülev tõotus! Teema kõige sügavamaks mõtiskluseks! Jumala võrratu armastus maailma vastu, kes teda ei armastanud! Sellel mõttel on hinge pehmendav jõud ning see suunab meeled Jumala tahte alla. Mida enam uurime jumalikku iseloomu risti valguses, seda enam näeme halastust, õrnust ja andestust, mis on õiglusega läbi põimitud, ja seda selgemini märkame loendamatuid tõendeid mõõtmatust armastusest ja õrnast kaastundest, mis ületab isegi ema igatseva kaastunde oma isemeelse lapse suhtes. EGW “Tee Kristuse juurde”