Hämmastusega jälgisid taevased saadikud selle rahva ükskõiksust, keda Jumal oli kutsunud vahendama maailmale püha tõe valgust. Juudi rahvast oli hoitud just sellepärast, et Kristus pidi sündima Aabrahami seemnest ja Taaveti soost – ja hoolimata kõigest ei teadnud nad, et Tema oli nüüd tulemas. …
Prohvet ütles, et Petlemmast “väljub mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kelle põlvnemine on muistseist päevist, igiaegadest”. (Mi 5:1) Kuid selles kuninglikus linnas ei tunne ega austa keegi Joosepit ja Maarjat. Väsinutena ja kodututena liiguvad nad piki kitsaid tänavaid linna idaservani, otsides asjatult ööbimispaika. Nende jaoks ei ole ruumi ülerahvastatud öömajas. Viletsas hoones, kus asuvad loomad, leiavad nad viimaks peavarju, ja siin sünnib maailma Lunastaja.
Inimesed ei tea sellest midagi, kuid sõnum toimunust täidab rõõmuga taeva. Veel sügavama ja õrnema huviga liginevad pühad olevused valguseriigist Maale. Tema siinolek muudab kogu maailma säravamaks. Petlemma küngaste kohale koguneb arvukas inglihulk. Nad ootavad märguannet, et kuulutada maailmale rõõmusõnumit. Kui Iisraeli juhid oleksid olnud ustavad, oleksid nemadki võinud osaleda Jeesuse sündimise rõõmsas kuulutamises. Kuid nüüd minnakse neist mööda.
Jumal ütleb: “Ma valan janusele vett ja kuivale voogusid”, “Pimeduses tõuseb õiglastele valgus” Js 44:3, Ps 112:4. Neile, kes otsivad valgust ja kes võtavad selle rõõmuga vastu, säravad kiired Jumala troonilt. EGW “Ajastute igatsus”