Emad oma haigete ja surevate maimukestega süles, tunglevad läbi rahvahulgast ja püüavad juhtida Õnnistegija tähelepanu endile, kui Ta linna tänavail täidab oma ametikohuseid.
Pange tähele neid emasid, kuidas nad väsinult ja peaaegu meeleheitel, aga otsustavalt ootavad. Oma kannatuste koormaga kätel otsivad nad Õnnistegijat. Kui lainetav rahvahulk neid tagasi tõrjub, rajab Jeesus samm-sammult teed nende juurde, kuni Ta seisab nende kõrval. Lootus tõuseb nende südameis. Nad valavad rõõmupisaraid, kui Tema tähelepanu nende peale pöördub ja nad vaatavad silmadesse, kust kiirgab nii palju tähelepanu, kaastunnet ja armastust.
Õnnistegija toob ühe oma rahva hulgast välja ja äratab tema usalduse, üteldes: “Mis pean ma sulle tegema?” Õhkamisega kantakse ette oma suur igatsus: “Õpetaja, kui Sa minu lapse terveks teeksid!” Kristus võtab väikese olendi oma kätele ja haigus lahkub Tema puudutusel. Surnukahvatus on kadunud, eluvool jookseb veresoontesse, lihased saavad jõudu. Kalleid troosti ja rahu sõnu öeldakse emale ja siis tuleb teine ja sama tungiv küsimus esitatakse Temale. Jällegi jagab Suur Arst oma eluandvat väge ja kõik toovad au ja kiitust Temale, kes nii imelisi asju teeb.
Me viibime palju Kristuse elu ülevuse juures, räägime imelistest asjadest, mida Ta korda saatis, imetegudest, mida Ta teostas. Aga see, et Ta kinkis tähelepanu asjadele, mis olid vähese tähtsusega, see on isegi veel suurem tõend Tema suurusest.
Juutidel oli komme tuua lapsi rabide juurde, et nad paneksid oma käed nende peale ja neid õnnistaks. Aga Õnnistegija jüngrid pidasid Jeesuse tööd liiga tähtsaks, et sellepärast üht katkestamist sallida. Kuid emad tulid ja soovisid, et Ta õnnistaks nende väikesi, siis vaatasid jüngrid pahameelega nende peale.
Nad pidasid neid lapsukesi liiga noorteks, et kasu saada ühest külastusest Jeesuse juurde ja oletasid, et laste sealolek ei olnud Õnnistegijale meelepärane. Aga Tema mõistis emade muret ja koormat, kes püüdsid kasvatada oma lapsi kooskõlas Jumala Sõnaga. Ta oli nende palveid kuulda võtnud. Ta ise oli tõmmanud oma lähedusse neid.
Üks ema oma lapsega lahkus kodunt, et leida Jeesust. Teel jutustas ta oma naabrinaisele, kuhu ta oli minemas ja naabri soov oli, et Jeesus ka tema lapsi õnnistaks. Nii tulid mitmed emad koos väikestega. Kui emad teatasid oma soovist, kuulas Jeesus osavõtuga arglikku, pisarais väljendatud palvet.
Kuid Ta ootas, kuidas käituvad jüngrid. Ta nägi, kuidas jüngrid emasid laitsid ja ära saatsid, mõeldes sellega Jeesusele head meelt valmistada. Ta näitas neile nende eksitust ja ütles: “Laske lapsukesed minu juurde tulla ja ärge keelake neid mitte, sest niisuguste päralt on Jumala riik.” (Mark. 10,14) Ta võttis lapsi oma sülle, pani käed nende peale ja jagas neile soovitud õnnistust.
Emad said trööstitud, nad pöördusid tagasi oma kodadesse, olles Kristuse sõnade läbi kinnitatud. Nad said julgustatud võtma oma koormat enda peale ning töötama uue rõõmu ja lootusega oma laste heaks. Kui võiksime vaadelda selle väikese grupi hilisemat elu, siis näeksime, kuidas emad oma lastele seda päeva meenutasid ja neile Õnnistegija armastusrikkaid sõnu kordasid. Me võiksime näha, kuidas hilisemail aastail nende sõnade meeldetuletus hoidis lapsi tagasi kõrvale astumast teerajalt, mis on määratud Issanda lunastatuile.
Kristus on täna seesama kaastundlik Õnnistegija kui siis, kui Ta rändas isiklikult siin inimeste keskel. Ta on täna emadele kindlasti sama abivalmis, kui tol ajal, kui Ta väikeseid lapsi Juuda maal oma sülle võttis.
Meie lapsed on samuti Tema verega ostetud pärand nagu lapsed tol ajal.
Meie Õnnistegija tunneb iga ema südame koormat. Temal, kel oli ema, kes pidi võitlema vaesuse ja puudusega, on kaastunne iga ema vastu tema töös. Tema, kes tegi pika reisi, et trööstida ühe Kaanani naise kurba südant, teeb tänapäeva emadele sama palju. Tema, kes lesknaisele Nainis ainsa poja tagasi kinkis ja oma surmaahastuses ristil oma emale mõtles, saab liigutatud tänapäeva emade kurvastustest. Igas kurvastuses ja hädas aitab Ta ja trööstib.
Laseme emasid tulla oma muredega Jeesuse juurde, siis nad leiavad küllaldaselt armu, mis aitab neid nende muredes oma laste pärast. Väravad seisavad lahti igale emale, kes tahab panna oma koormat Õnnistegija jalge ette. Tema, kes on öelnud: “Laske lapsukesed minu juurde tulla,” kutsub veel emasid tooma oma väikesi, et Tema neid õnnistaks. Lastes, keda toodi kokkupuutesse Temaga, nägi Jeesus inimesi, kes pidid saama Tema armu pärijaiks ning Tema riigi alamaiks ja mõned neist pidid saama märtriteks Tema pärast.
Ta teadis, et need lapsed palju tahtlikumalt Teda kui Lunastajat kuulda ja vastu võtta tahavad, kui täiskasvanud inimesed, kelledest paljud mõttetargad ja kõvasüdamelised olid. Ta laskus alla nende juurde, Tema, taeva Majesteet, vastas nende küsimustele ja tegi oma tähtsad õpetused nii lihtsaks, et nende lapselik mõistus neist aru saada võis. Ta istutas nende hingesse tõe seemet, mis pidi hilisemail aastail tärkama ja vilja kandma igaveseks eluks.
Kui Jeesus käskis jüngreid, et nad ei takistaks lapsi Tema juurde tulemast, siis kõneles Ta oma järelkäijatele kõigil ajajärkudel; Ta kõneleb koguduse vanemaile, kuulutajaile ja kõigile kristlastele tänapäev. Ta tõmbab lapsi enese juurde ja Ta käsib meid: “Ärge keelake neid mitte,” nagu tahaks Ta öelda: “Nad tulevad, kui teie neid selles ei takista.”
Ärge heitke Jeesusele oma ebakristliku iseloomu vale valgust. Ärge hoidke ka väikesi lapsi oma külmuse ja karmusega Temast tagasi! Ärge andke neile iialgi põhjust tunnetele, et taevas ei ole neile meeldiv olla, kui teie seal oleksite. Ärge kõnelge religioonist kui asjast, mida lapsed ei suuda mõista. Ärge talitage mitte nõnda, nagu teie ei ootaks, et nad oma nooruses Kristuse vastu võtaks. Ärge jätke neile iialgi muljet, nagu oleks Kristuse religioon midagi kurba või allarõhuvat, et nad peavad loobuma kõigest, mis elu rõõmsaks ning heaks kujundab, kui nad Õnnistegija juurde tulevad. Kui Püha Vaim töötab laste südamete juures, siis olge selle kaastöölised. Õpetage neile, et Õnnistegija neid kutsub ja et miski ei saa valmistada Temale suuremat rõõmu, kui et nad Temale oma aastate õitsengul ja oma täies nooruse jõus ennast ära annavad.
Õnnistegija vaatleb lõpmatu armastusega hingi, kes Ta kalli verega on ostnud. Nad on Tema põhjatu armastuse palk. Ta vaatleb neid ärarääkimata igatsusega. Ta süda igatseb mitte ainult hästikasvatatuid ja kõige kenamate laste järele, vaid ka niisuguste järele, kellel on pärivuse tõttu või hooletuse teel omandatud halvad iseloomujooned. Paljud vanemad ei mõista, kui vastutavad nad on nende iseloomujoonte pärast oma laste ees. Neil puudub õrnus ja tarkus ümberkäimises eksijatega, keda nad ise on teinud selleks, mis nad on. Jeesus vaatab täis kaastunnet ka nende laste peale. Ta mõistab nende käitumise algpõhjusi.
Kristlik töötaja võib olla Kristuse tööriistaks, tuues neid puudustega ja eksivaid väikesi lapsi Õnnistegija juurde. Ta võib neid köita tarkuse ja ettevaatusega Tema südame külge. Ta võib anda neile julgust ja lootust ning tohib siis näha, et Kristuse armu läbi muutub nende iseloom nii, et nende kohta võib öelda: “Niisuguste päralt on Jumala riik.”