skip to Main Content

Nelipühad koos taanlastega

  • 30. mai 2012


Maikuu lõpu kaunil õiteajal võtsime vastu Flemmingu ja Briani Taanist, kes meid eelmise aasta novembris seal olid võõrustanud. (Tuleta meelde: http://poltsamaa.advent.ee/noored-taanis-esinemas/) Saime koos nendega veeta neli täispikka päeva ning lisaks veel tuleku õhtu ning mineku hommiku.
Kuna lennuk maandus Tallinnas, otsustasime hilisest ajast hoolimata ka selle iidse linnaga tutvust teha, enne kui Põltsamaale ööbima tulime. Järgmine päev kulus aga Lõuna-Eestis: uhkeldasime oma kõrgeima “mäetipu”, Suure Munamäega, ning lasime endasse Rõuge ürgoru vaimustavad vaated. Õhtul jäi aega veel Tartus ülikoolis ja mõnes muuski paigas ära käia. Siinkohal suur tänu kohalikele giididele: Siim ja Silva aitasid meid Tallinnas ning Hanna-Liisa Võru ümbruses.

Flemmingu ja Briani sooviks oli aga just nimelt tutvuda Põltsamaa adventkogudusega sellises seisus nagu me tavapäraselt oleme. Seetõttu sai Põltsamaal veedetud lõviosa nende Eestis oldud ajast. Lisaks jumalateenistustele sai külastada mitmete koguduseliikmete kodusid ning nendega ühiselt aega veeta. Tore, et meie kodulinnas ja selle ümbruses on nii palju toredaid paiku, mida nautida. Reedel kuulasime vetevulinat ja linnulaulu Kamari paisjärve ääres ning jalutasime Roosisaarel ja Vana-Põltsamaa ajaloolistes paikades. Kuningamäel tegid poisid hobikartidega mõned ringid.

Nii nagu tavaliselt, kogunesime ka seekord enne hingamispäeva tulekut oma armsasse kodukirikusse reedeõhtuseks palvuseks. Pastoril oli ette valmistatud osa Apostlite tegude raamatust Stefanose kõnest, mis viis meie mõtted sellele, kui tähtis on teada, kus Jeesus praegu asub. Tolleaegne kristlaskond sai oma usukindluse teadmisest, et Jeesus on üles tõusnud ja taevasse läinud “Ennäe, ma näen taevaid avanevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel!” (Stefanos Ap.t. 7,56.) Tänapäevalgi saame adventkristlastena oma usukindluse teadmisest, et Jeesus on oma tööjärjega taevases pühamus jõudnud viimase etapini oma tagasituleku eel (Tn. 8, 14.). Nelipühi eel oli see väga sobiv meeldetuletus.

Hingamispäeva kogunemised on alati meeliülendavad. Seekordse jumalateenistuse eripära oli see, et piibliõppimine noorteklassis toimus inglise keeles ning vahetati tervitusi sõpruskoguduste vahel. Sai kuulda meestelaulu ning jutlust sellest, et tasub ennast harjutada nägema oma kaasinimestes ainult head. Nii nagu suvistel hingamispäeva õhtupoolikutel on ikka tavaks olnud, läksime ka seekord loodusesse, seekord Endla rappa. Selline maastik oli taanlastele täiesti uus kogemus. Nelipühad taanlastega olid veel selle poolest toredad, et nii, nagu nelipühikogudus, olime ka meie üheskoos tegutsev kogudus. Ühised koguduse puud said kenasti ühiselt riita laotud, ning uskuge mind, ühiselt polnud see üldse raske! Väike video tehtust:

Looduselamustele pani punkti pühapäevane paadisõit Põltsamaa jõel. Seejärel toimus veel pingeline jalgpallikohtumine Soosaartel ning ka see polnud veel kõik: esmaspäeva hommikul lennukile minnes sattusime ummikusse ning viimased kilomeetrid läbiti suisa jooksujalu!

Galerii:

  • Aasta 2011 sündmused piltides
Taanlased Eestit avastmas

23.-28. mai

40 aastat ristimisest

  • 22. mai 2012


19. mail kogunes Põltsamaale grupp inimesi: Irene Vari, Rein Kalmus, Edna Tuvi, Edvin Lips, Lembit Uuk, Guido Daniel, et tähistada 40 aasta möödumist nende ristimisest. Ristimiskuupäevaks 19. mai 1972. Meie rõõm oli olla koos nendega ning saada osa nende tänust Jumala vastu.
Koosoleku alguses sai sõna kokkusaamise peakorraldaja Guido. Tema sõnavõtust jäi kõlama mõte, et Kristus on seesama eile, täna ja igavesti. Nii nagu tookord valisid 6 noort inimest oma kuningaks Issanda, nii oli Guido soovitus kõigile: “Valige Elu!”

Erinevate sõnavõttude vahepeal kuulasime puhkpillimuusikat ja saime ise ka kaasa laulda. Irene sõnavõtust saime teada, et noorim ristitu oli 14. aastane, kuigi alla 18 aastasi sel ajal ristida ei tohtinud. Siis olid teistsugused ajad, mida meie noorem põlvkond ei tea. Ristimine on leping Jumalaga. Irene kutsus meid üles iga päev end uuesti Jumalale andma.

Lembit väljendas oma rõõmu, et leidus pastor Vahur Lips, kes oli tahtlik neid ristima ja et kõik ristitud on siiani koguduses. Üks kirjakoht mida Lembit välja tõi, oli Matteuse 5,48

Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!

Lembit innustas meid, et võitleksime head võitlust, sest Jeesus viib oma Vaimu läbi töö lõpule.

Ühise koorilaulu mõtteks oli, et Jumala valitud tee on meie jaoks parim.  Edna tunnistas, et on oma elus näinud eriliselt Jumala juhtimist, Jumal on viinud teda teadmiste juurest praktiliste kogemusteni. Jumal on õpetanud teda samma-sammult, kuidas Temaga käia. Ta kutsus meidki üles alandlikult koos Jumalaga käima.

Rein luges meile sama kirjakoha, mida temale oli ristimisel loetud. Heebrea 11.24-26

Mooses õppis esimesel 40. aastal kõige kõrgemat maailma tarkust, teisel sama pikal perioodil õppis ta olema keegi. Järgmised 40 aastat õppis ta olema mittekeegi. Alles sel ajal sai Jumal teda tõeliselt kasutada. Rein kutsus meid üles tegema oma isikliku misjoniplaani.

Pastor-emeeritus Vahur Lips luges kirjakoha Johannese 3,14-17:

Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab
ülendatama Inimese Poeg,
et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu.
Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma
ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et
tal oleks igavene elu.
Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut
 mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.

Ta tuletas meile meelde, et Jumala käsi on jätkuvalt välja sirutatud, Ta ootab meid, et päästa.

Ja oligi käes aeg tähtpäevalistele lilled ja kaart anda. Neile jäi meenutuseks tänasest päevast Psalm 65,5:

Õnnis on see, kelle sina valid
ja lased tulla enese ligi
elama sinu õuedes;
küll meid täidetakse su koja,
su püha templi hüvedest. 

Lõpupalveks lugesime “Meie Isa palvet”. Parema ülevaate saamiseks vaata ka galeriid!

  • Jõulujumalateenistus
40. ristimisaastapäev

19. mai

Koosoleku video:

Teade

  • 15. mai 2012


[icon info left] 19. mail tähistab väike grupp inimesi Põltsamaal oma 40. ristimistähtpäeva. Hommikusel jumalateenistusel võib neid näha ja kuulda: meie kunagine pastor Rein Kalmus on seadnud mõned pasunalood, nii et kuuleme ka uudseid pasunalugusid! Tule kuulama ja võta ka sõber kaasa!

Perepäeva teenistus

  • 13. mai 2012
GALERIISSE

 

Emadepäevaeelsel hingamispäeval laulsid, puhusid pilli ja tervitasid emasid luuletustega mehed, Jumala Sõnast rääkimine oli usaldatud ühele emale, kes selleks, et mõista Jumala lapseks olemist ja sellena kasvamist, tõi näiteid laste erinevatest kasvufaasidest.

Oma sündimist vaevalt et keegi mäletab, samuti on ka uuestisünniga. Tavaliselt on meie esimestes mälestustes mingi pilt, kus me juba oleme kellegi lapsed ja see on nii loomulik. Väike laps usaldab oma vanemaid ning alistub neile küsimusi esitamata ning sellisena on ta toodud eeskujuks ka Jeesuse poolt.

Mingis vanuses saavad väga tähtsaks reeglid: kõik peab olema nii, nagu õpetaja on käskinud või haridusminister oma määruses sätestanud. Üks väike tüdruk kontrollis oma koolikoti kaalu, kas see vastab nõutule, igal õhtul kuni ühe saatusliku päevani viiendas klassis, kui õpetaja avastas, et tema sahtel on raamatuid täis, ning käskis need kõik korraga koju ära viia. Siiani oli tüdruk püüdnud kõik oma kodutööd koolis ära teha, et mitte ületada kojuveetavate raamatutega koolikoti ettenähtud raskust. Kui nüüd laps oma tohutult raske kotiga tol päeval koju jõudis, olid tal pisarad silmis ja usk reeglitesse ja nende täitmisse suure löögi saanud. Nii võib olla ka noorte kristlastega, kes püüavad piinliku täpsusega järgida kõiki reegleid ning lõpuks leiavad ennast lõhkise küna eest – käsku polegi võimalik täita!

Tulemuseks on murdeea kriis, kus tihti kõige agaramad seaduste ja reeglite järgijad on äkki kõige mässumeelsemad teismelised. Piiblis on näide perekonnast, kus noorem poeg nõutas oma saadaoleva päranduse välja ja lahkus kodunt, et võtta oma noorusest viimast. Ometi saabus päev, kui ta hakkas tajuma, et tema kodustel reeglitel oli mõte ning tegelikult oli seal päris hea elada. Noor inimene oli hakanud nägema maailma täiskasvanu pilguga. Vaimulikul tasandil, suhetes Jumala kui Isaga, võib see olla väga kriitiline periood. Paulus, kirjutades galaatlastele, kirjeldab oma südamevalu sellega seoses nii: “Mu lapsed, kelle pärast ma olen jälle lapsevaevas, kuni Kristus teie sees saab kuju!”. “Täismeheks saamine Kristuse täisea mõõtu mööda” (Ef.4,13.) on kui järjekordne või isegi see ainus tegelik uuestisünd, mille tagajärjel Jumala laps hakkab nägema elu nii, nagu Jumal näeb. “Peetruse redel” (2. Peetr. 1, 5-10.) kirjeldab, et Jumalast täiskasvanul moel arusaamine ei tule mustkunsti sarnaselt võluväel, vaid ka see on protsess, mille eesmärgiks on mitte enam vääratada, s.t. jõuda tegeliku käsu täitmiseni selle mõttest arusaamise kaudu.

Lõpuks jäi kõlama mõte, et kuigi lapse kasvamine on imeline ning ka vaimulik areng (või enesearendamine, nagu tänapäeval on sellest vahel mõnus mõelda!) on tähtis, siis ei ole sel mingit väärtust, kui vanemate ja laste vahel puudub armastav suhtlemine. Kui Sinu ema Sulle helistab, kas Sa võtad kõne vastu? Kas Sa võtad ta kõne vastu, kui ta helistab iga päev või isegi mitu korda päevas ja Sa tead, et tal pole midagi uudiseväärset Sulle öelda ja ta tahab lihtsalt kuulda telefonis Sinu häält? Kas Sa viitsiksid rääkida Jumalaga lihtsalt sellepärast, et ta igatseb Sinu kui oma lapse järele?

 Pärastlõunal nautisid osad noored ka kevadist loodust Põltsamaa jõel paadiga sõites. 

Kristlikud Filmitalgud: Stsenaristide laager

  • 1. mai 2012
GALERIISSE

20.-22. aprillil toimus Põltsamaal avalöök uuele adventnoorte projektile: Kristlikud filmitalgud. Kuigi me puutume iga päev kokku filmimaailma toodanguga, siis idee luua meie oma kristlik film tundus natuke utoopiline olema. Laager ise oli aga mõeldud stsenaariumikirjutajatele. Ja neid ikka oli, lausa 25. Kõik osalenud olid esialgu kuidagi ebakindlad, sest projekt ise oli uudne ning polnud ka päris kindel, kas me üksmeeles lahkume.

Reede õhtupoolikul alguse saanud laager algas enamvähem ühise käiguga Põltsamaa kirikusse, kus toimus palvekoosolek. Seejärel valmistusime ühiseks filmivaatamisekst. Kuna keegi meist polnud seda filmi näinud, ei teadnudki mida oodata. Kristliku sisuga film “Courageous” aga puudutas igat ärkvelolnud vaatajat ning repliik “Love you. Bye!” on meile nüüdsest sama armas kui nii mõnigi tuntud ütlus filmidest. Hingamispäeva hommikuks olid ka kõige kaugemad osalejad kohale jõudnud ja juba ammu oli teada, et laagrilised korraldavad hommikuse jumalateenistuse, mistõttu olid meil olemas nii lauljad kui kõnelejad, kes lahkesti oma talente Põltsamaa kogudusega jagasid. Pärast väikest einet aga tahtsime loodusesse minna. Ilm oli olnud küllaltki külm ja vihmane ning kõik olid äkitselt mures oma jalanõude pärast. Seega sai tehtud ainuõige valik ja mindud Kamari järve äärde, kus hiljuti oli valminud ilus supelrand ja laudtee, mida mööda kõndides varbad kuivaks jäid. Kuigi kõik stsenaariumikirjutajad olid vähemalt teretuttavad, tuli siiski meie üksmeelt veel erinevate tegevustega suurendada. Helena tutvumismängust oli juba selge, et kohale tulnud inimesed on väga andekad ning tühja meie üritus ei lähe.

Tiimidesse jaotatud inimesed lahendasid erinevaid ülesandeid, tegid ise lühinäidendi ning panid oma fantaasia proovile jutustuse kirjutamises. (kättesaadavad projekti kodulehel http://film.advent.ee) Igav ei hakanud kellelgi ning pärast lõbusamat osa asusime uurima, mis asi see stsenaarium õigupoolest on. Igaüks rääkis oma kaasavõetud ideest ning lisaks tutvusime natuke teooriaga. Juba laupäeva õhtu näitas, et kuigi meid on palju, on meie nägemus filmist ühine ning sõjaks seekord ei lähe. Päeva pähkel oli hilisõhtune grupitöö, kus päevast väsinud stsenaristid pidid võitlema nii une kui kaduma läinud ideedega. Osad grupid leidsid, et on üldse targem õue värsket õhku hingama minna ning paar tiiru ümber Kuuri talu järvekese joosta. Kuna ka see ei aidanud, siis kuulutasime päeva peagi lõppenuks ja ronisime magamiskottidesse und ootama. Mõni mees oli aga päeva jooksul nii palju päikest saanud, et ei suutnud ka terve öö õues magades maha jahtuda.

Pühapäev oli see päev, kui tuli leida alus meie filmile. Ajutöö oli seekord edukam ja peagi rääkisid kõik ühist keelt filmiidee arendamisel. Filmi põhieesmärk on selge ning nüüd jääb ainult üle idee paberile kirja panna. Lisaks tegime veel natuke tutvust maaeluga, nägime nii lehmi kui lambaid, isegi ühte värsket kassipoega. Täis indu leppisime kokku järgmised kohtumisajad, panime paika uued ülesanded ning läksimegi igaüks oma teed, salasooviga kunagi veel Kuuri tallu tagasi tulla (veemõnud jäid seekord ju proovimata).

Filmi saab kasutada nii misjonitööks kui kogudusesiseseks motiveerimiseks, ideeliselt läheb peale nii vanadele kui noortele ning olulisim on see, et toob meid lähemale Jumalale. Kuna projekt ise on aga alles lapsekingades, siis siinkohal on kõigi projekti käekäigust huvitatute eestpalved ja igasugune toetus oodatud. Filmitalgutel silma peal hoidmiseks külasta meie kodulehte või jälgi tegemisi meie filmitalgute Facebooki lehe kaudu.

Back To Top